Дополнено 19.10.2026

Если вы здесь впервые, то начните с приветственной статьи моего блога. Там вы найдете способ подписаться на блог, Facebook, Twitter, Telegram, Spotify, Tiktok, а также выборку моих статей и ссылки на мои сочинения и книги.
08.05.2025: Обсудили проблему рыбаков на Кулгу.
00:00 Заросшие берега на Kulgu
01:01 Стольфат: о ситуации
02:13 Проточная вода
05:11 Смешная проблема
05:36 Шаги для решения
06:50 Экология
09:05 Решение
ДОПОЛНЕНИЕ 19.10.2026
Ниже расшифровка текста и переводы на эстонский и английский языки при помощи искусственного интеллекта. Автор снимает с себя ответственность за транскрипцию и переводы текста искусственным интеллектом.
Транскрипция (оригинал на русском языке)
Автор блога не делал проверку расшифровки и переводов. Всё сделано автоматически (с помощью искусственного интеллекта) и добавлено в статью без дополнительного просмотра на соответствие. Если тексты используются для цитирования автора блога, то их следует сначала сверить с тем, что и как было сказано в оригинальном источнике (видео).
Длительность 12 мин
[00:00]
Добрый день, мы рады всех приветствовать. У нас уже пошла такая традиция — обсуждать текущего характера вопросы, которые волнуют нарвских жителей. И у нас в гостях Михаил Стальнухин и Татьяна Стольфат.
Добрый день.
Добрый день.
Есть люди, у нас в Нарве их довольно много. Я сейчас говорю о рыбаках, которые имеют большое влияние в обществе, особенно в своих семьях. К нам в редакцию, и в газету, и на сайт поступил…
Не, им будет приятно это слышать. Давайте, давайте.
Поступил такой вопрос. Лодочные кооперативы на Kulgu, они не имеют возможности нормально плавать в связи с тем, что там идёт зарастание тиной, водорослями и тому подобное. И это реально для них проблема, потому что с каждым годом их становится всё больше и больше. А лодочных кооперативов там…
Их становится, к сожалению, всё меньше и меньше. Раньше их было больше тысячи, сейчас около 700. Но решение этого вопроса на самом деле не дешёвое, если речь идёт о зачистке грунта. Вообще с этим вопросом…
Смотря как ходить, наверное.
[01:01]
Городское собрание, город выделял финансирование для того, чтобы почистить акваторию. Члены лодочных кооперативов собирали деньги сами. И, в принципе, вот два года, наверное, у них идёт этот проект, который общей стоимостью порядка, наверное, думаю, что до 100 тысяч евро. Он у них ещё не закончился. Городское финансирование — наверное, одна треть, порядка 30 тысяч евро, и сами члены кооперативов собрали более 60 тысяч евро.
И на сегодняшний момент, на сегодняшний момент чистка продолжается. Естественно, она идёт только тогда, когда есть в этом возможность, это не проходит в зимний период времени, в принципе. И акватории как таковые почищены, но все прекрасно понимают, что это короткий период времени. Потом это будет возобновляться заново. И вот с этой проблемой как раз лодочники обратились к нам.
И к нам.
Да, согласна.
Ну и что, может быть, это каждый год город будет нести эти расходы постоянные, да? Вы уже понимаете, вопрос такой.
[02:23]
У людей, которые там очень давно, а там есть люди, у которых 40 лет стажа рыбачить с лодки, у них воспоминания есть о том времени, когда не происходило вот этого зарастания. И они видят причину в том, что — сейчас довольно трудно будет описать — но представьте себе: стоят лодки, лодочные гаражи, их очень много, они стоят вдоль канала, назовём так, Нарвская Венеция. И в былые времена вода из водохранилища заходила в эти протоки, эти каналы с двух сторон.
То есть получалось так, что вроде как в одно русло естественным образом идёт направление русла, оно перпендикулярно тому, как вот этот вот контакт с водохранилищем, а другое под углом и чуть в стороне, там метров 200 или 300. И получается так, что вода циркулирует, и это создаёт ситуацию, при которой вот эти вот водоросли, которые до чистки там зарастало, говорят, полностью, они просто не появляются. Я правильно всё передаю?
Да, да. И сейчас у людей в этих кооперативах есть желание восстановить вот этот статус-кво.
Проточную воду, да?
Да, чтобы вода была проточной.
[04:01]
В чём проблема? Проблема в том, что где-то лет 15 или 20 назад — там рядом остров стоит. И вот вода заходила как раз вот, обходила остров и заходила туда, вот в эти протоки. А потом оказалось так, что на остров изначально была одна дорога. Там просто трубы лежали большого диаметра, и через них вода проходила. А потом с другой стороны острова, с другой оконечности, построили ещё одну дорогу, но уже без всяких труб. То есть фактически вот этот бассейн оказался замкнутым. Там очень вяло идёт приток со стороны дамбы.
Идея в том, чтобы там, где вот эта дамба стоит, поставить пропускное устройство, чтобы вода нормально циркулировала.
Как это сделать?
Этим вопросом, собственно, надо заниматься. Там смешная проблема.
И с чем?
А никто не знает, чья это дамба.
Да что вы?
Да, Виктор. Это пограничная зона. Казалось бы, всё должно быть согласовано, всё должно быть сделано по уму и так далее. Это делалось где-то, видимо, в 90-е годы, когда и дома строились. В общем, дамбу насыпали. Никто не знает, кому она принадлежит. Никто не знает, кто это делал.
[05:36]
Раз уж вопрос всё равно возник, который нужно решать, у вас есть какие-то соображения по этому поводу?
Это делается достаточно просто. Мы съездили туда с Татьяной, часик погуляли, и там появились вот эти возможные решения. То есть, перво-наперво мы озадачили вице-мэра выяснить форму собственности. О чём мы вообще говорим? Чьё это? Какие-то документы? Потом надо определиться с точкой зрения двух инстанций. То есть если мы это делаем от лица города, нам никак просто не обойтись без согласования с пограничниками.
Я думаю, что и в их интересах тоже, наверняка: если зарастёт, кому от этого лучше будет?
Ну я бы не был так уверен, что в их интересах, не в интересах, это отдельная служба, им вообще плевать, есть она или нет. Это дамба. Но, может быть, она уже стала таким незыблемым, таким признаком, может, это и с их точки зрения нельзя. Но факт тот, что в пограничной зоне без согласования с погранцами ничего делать нельзя. И второе. Это экология.
[06:54]
Что вот если зарастание, то тоже ничего хорошего с экологией.
Я так думаю. Но мы как минимум должны с экологической точки зрения оценить, реально ли то, что мы будем делать. Допустим, я не знаю, какое это будет в дальнейшем решение. Мы проложим трубы, мы каким-то образом откроем эту насыпь, сделав мостик. Фантазии. У нас, обыкновенных людей, фантазий очень много. И у представителей лодочных кооперативов точно так же.
Но нам нужна экологическая оценка, чтобы понимать: все вот эти усилия, которые будут нами предприняты, они будут иметь успех, да, и если будут, то какой. В любом случае мы говорим о том, чтобы сделать, не навредить ни острову, ни жителям, ни экологии, и, естественно, получить того результата, ну, к которому мы стремимся, да, это вот циркуляция воды. Я правильно, Михаил?
[07:51]
Да, тем более что есть легенда о каких-то лягушках, я не понял, вот о чём они говорили, там зелёные лягушки, они все зелёные. Типа они какие-то настолько редкие, что не смей трогать. Значит, чтобы не появилось необходимости потом с какой-нибудь местной Гретой Тунберг бодаться, значит, надо провести экологическую оценку.
Речь идёт фактически о куске водохранилища, который был кем-то когда-то, непонятно кем, непонятно когда, просто отделён. Просто приехал бульдозер, насыпал дамбу длиной в 50 метров, и всё. И привет.
[08:39]
Судя по тому ледоколу, устройство для недопущения льда на дамбу, это действительно уже прошло. Там всё ржавое, всё гнилое. Уже лет 30, наверное, уже прошло, ну вот сейчас надо определиться просто. А вдруг? А вдруг там живут маленькие бразильские золотистые лягушки?
После этого походили там — люди как думают? Вот дамбу разрыть, поставить мост. Я когда представил, это какой процесс, сколько будет согласований, если вот вместо дамбы будет стоять это невероятное что-то. И само строительство обкладывается сразу таким количеством ограничений, что мама не горюй.
А с другой стороны, выход из этого кусочка — там просто лежат три трубы, большого там сколько, 90 сантиметров где-то, такого объёма. И при нормальном токе вода нормально заходит, нормально выходит в эти трубы. То есть мы договорились о возможности такого решения, что мы дамбу слегка подроем, положим туда сколько надо будет, столько и положим там. Надо три, так три, надо десять, значит десять. Положим вот эти вот трубы, снова сверху насыпать гравий, песок, снова эта дорога — и вперёд с песнями.
[10:14]
Для того, чтобы решить какую-то проблему, надо о ней, во-первых, узнать, потому что люди, например, не имеющие к лодочным гаражам отношения вообще, я знаю многих, которые даже понятия не имеют, где эта Kulgu расположена и что там есть. Во-вторых, посмотреть, прикинуть опыт.
При удачном стечении обстоятельств вполне… Если нормально, быстро пойдёт. Например, экологи скажут, что у них нет интереса к этому кусочку водохранилища, а пограничники скажут: делайте, что хотите.
[10:57]
И это значит, что останется, ну всё равно придётся, хоть и неизвестно, кому принадлежит вот этот кусок дамбы, но всё равно придётся, проект-то всё равно должен проходить все инстанции, потому что начиная с этого времени он станет уже городским, а не бесхозным. Так что в этом году я сильно сомневаюсь, но то, что в следующем году это можно уже по весне сделать, это нормальный срок.
Ну, будем надеяться.
Так что обращайтесь. С системными проблемами надо бороться системно.
Большое спасибо. С удовольствием будем отвечать. До свидания.
До свидания.
Tõlge vene keelest eesti keelde
Blogi autor ei kontrollinud transkriptsiooni ega tõlkeid. Kõik on tehtud automaatselt (tehisintellekti abil) ja lisatud artiklisse ilma täiendava ülevaatuseta, et kontrollida nende vastavust originaalile. Kui tekste kasutatakse blogi autori tsiteerimiseks, tuleks need esmalt üle kontrollida ja võrrelda sellega, mida originaalallikas (video) tegelikult öeldi ja kuidas seda öeldi.
Kestus 12 min
[00:00]
Tere päevast, meil on hea meel kõiki tervitada. Meil on juba tekkinud selline traditsioon — arutada päevakajalisi küsimusi, mis narvalasi muretsema panevad. Ja meil on külas Mihhail Stalnuhhin ja Tatjana Stolfat.
Tere päevast.
Tere päevast.
On inimesi, keda meil Narvas on üsna palju. Ma räägin praegu kaluritest, kellel on ühiskonnas suur mõju, eriti oma peredes. Meile toimetusse, nii ajalehte kui ka veebilehele, laekus…
Ei, neil on meeldiv seda kuulda. Rääkige, rääkige.
Laekus selline küsimus. Kulgu paadiühistud ei saa normaalselt sõita, sest seal toimub kinnikasvamine muda, vetikate ja muu sellisega. Ja see on nende jaoks tõesti probleem, sest iga aastaga on neid üha rohkem ja rohkem. Aga paadiühistuid on seal…
Neid jääb kahjuks üha vähemaks ja vähemaks. Varem oli neid üle tuhande, praegu umbes 700. Aga selle küsimuse lahendamine pole tegelikult odav, kui jutt käib põhja puhastamisest. Üldiselt selle küsimusega…
Oleneb, kuidas sõita, ilmselt.
[01:01]
Linnavolikogu, linn eraldas raha, et veeala puhastada. Paadiühistute liikmed kogusid ise raha. Ja põhimõtteliselt on neil see projekt kestnud vist kaks aastat, üldmaksumusega umbes, ma arvan, kuni 100 tuhat eurot. See pole neil veel lõppenud. Linna rahastus on ilmselt üks kolmandik, umbes 30 tuhat eurot, ja ühistute liikmed ise kogusid üle 60 tuhande euro.
Ja tänase seisuga, tänase seisuga puhastamine jätkub. Loomulikult toimub see ainult siis, kui selleks on võimalus, talveperioodil seda põhimõtteliselt ei tehta. Ja veealad kui sellised on puhastatud, kuid kõik saavad suurepäraselt aru, et see on lühike ajavahemik. Siis hakkab see uuesti otsast peale. Ja just selle probleemiga pöördusidki paadimehed meie poole.
Ja meie poole.
Jah, nõus.
Noh, ja mis siis, võib-olla kannab linn neid püsikulusid igal aastal, jah? Te juba saate aru, selline on küsimus.
[02:23]
Inimestel, kes on seal väga kaua olnud — ja seal on inimesi, kellel on paadist kalastamise staaži 40 aastat —, on mälestused sellest ajast, kui seda kinnikasvamist ei toimunud. Ja nad näevad põhjust selles, et — praegu on üsna raske kirjeldada —, aga kujutage ette: seisavad paadid, paadigaraažid, neid on väga palju, nad seisavad kanali ääres, nimetagem seda nii, Narva Veneetsia. Ja vanasti tuli vesi veehoidlast nendesse jõeharudesse, nendesse kanalitesse kahelt poolt.
See tähendab, et ühte sängi kulgeb sängi suund loomulikul teel, see on risti sellega, kuidas see ühendus veehoidlaga on, ja teine nurga all ja natuke kõrval, seal 200 või 300 meetrit. Ja nii tuleb välja, et vesi tsirkuleerib, ja see loob olukorra, kus need vetikad, mis enne puhastamist seal, nagu öeldakse, täielikult kinni kasvasid, lihtsalt ei teki. Kas ma annan kõik õigesti edasi?
Jah, jah. Ja praegu on nende ühistute inimestel soov taastada see status quo.
Voolav vesi, jah?
Jah, et vesi oleks voolav.
[04:01]
Milles on probleem? Probleem on selles, et kuskil 15 või 20 aastat tagasi — seal kõrval on saar. Ja vesi tuli just nimelt, läks ümber saare ja tuli sinna, nendesse jõeharudesse. Aga siis selgus, et saarele oli algselt üks tee. Seal olid lihtsalt suure läbimõõduga torud ja nende kaudu vesi voolas. Aga siis ehitati saare teisele poole, teise otsa, veel üks tee, kuid juba ilma igasuguste torudeta. See tähendab, et tegelikult jäi see bassein suletuks. Seal on tamme poolt sissevool väga loid.
Mõte on selles, et sinna, kus see tamm seisab, panna läbilaskeseade, et vesi normaalselt tsirkuleeriks.
Kuidas seda teha?
Selle küsimusega tuleb tegelikult tegeleda. Seal on naljakas probleem.
Ja millega?
Aga keegi ei tea, kellele see tamm kuulub.
Mis te räägite?
Jah, Viktor. See on piiritsoon. Näib, et kõik peaks olema kooskõlastatud, kõik peaks olema tehtud mõistlikult ja nii edasi. Seda tehti kuskil, ilmselt 90ndatel, kui ka maju ehitati. Ühesõnaga, tamm kuhjati kokku. Keegi ei tea, kellele see kuulub. Keegi ei tea, kes seda tegi.
[05:36]
Kui küsimus on niikuinii tekkinud ja seda on vaja lahendada, kas teil on selle kohta mingeid mõtteid?
Seda tehakse üsna lihtsalt. Me sõitsime Tatjanaga sinna, jalutasime tunnikese ja seal tekkisid need võimalikud lahendused. See tähendab, et kõigepealt panime abilinnapea selgitama välja omandivormi. Millest me üldse räägime? Kelle oma see on? Mingid dokumendid? Siis tuleb selgeks teha kahe instantsi seisukoht. See tähendab, kui me teeme seda linna nimel, siis ei saa me lihtsalt kuidagi läbi ilma piirivalvuritega kooskõlastamata.
Ma arvan, et see on kindlasti ka nende huvides: kui see kinni kasvab, kellele sellest parem on?
Noh, ma ei oleks nii kindel, et nende huvides, mitte huvides, see on eraldi teenistus, neil on üldse ükskõik, kas see on olemas või mitte. See on tamm. Aga võib-olla on see juba muutunud selliseks vankumatuks, selliseks tunnuseks, võib-olla ei tohi seda ka nende seisukohast. Aga fakt on see, et piiritsoonis ei tohi piirivalvuritega kooskõlastamata midagi teha. Ja teiseks. See on ökoloogia.
[06:54]
Et kui on kinnikasvamine, siis pole ka ökoloogiale sellest midagi head.
Ma arvan nii. Aga me peame vähemalt ökoloogilisest seisukohast hindama, kas see, mida me teeme, on reaalne. Oletame, ma ei tea, milline see edaspidine lahendus on. Paneme torud, avame mingil moel selle kõrgendiku, tehes sillakese. Fantaasiad. Meil, tavalistel inimestel, on fantaasiaid väga palju. Ja paadiühistute esindajatel samamoodi.
Aga meil on vaja keskkonnamõju hindamist, et aru saada: kõik need pingutused, mida me ette võtame, kas need on edukad, jah, ja kui on, siis kui edukad. Igal juhul räägime sellest, et teha, mitte kahjustada ei saart, elanikke ega keskkonda, ja loomulikult saavutada see tulemus, noh, mille poole me püüdleme, jah, see on vee tsirkulatsioon. Kas ma räägin õigesti, Mihhail?
[07:51]
Jah, seda enam, et on legend mingitest konnadest, ma ei saanud aru, millest nad rääkisid, seal on rohelised konnad, nad on kõik rohelised. Et nad on kuidagi nii haruldased, et ära julge puutuda. Tähendab, et hiljem ei tekiks vajadust mõne kohaliku Greta Thunbergiga jagelda, tähendab, tuleb teha keskkonnamõju hindamine.
Jutt käib tegelikult veehoidla tükist, mille keegi kunagi, teadmata kes, teadmata millal, lihtsalt ära eraldas. Lihtsalt tuli buldooser, kuhjas 50 meetri pikkuse tammi, ja kõik. Ja tervist.
[08:39]
Otsustades selle jäämurdja järgi, seadme järgi, mis takistab jää pääsemist tammile, on see tõesti juba möödas. Seal on kõik roostes, kõik mäda. Ilmselt on juba 30 aastat möödas, noh, nüüd on vaja lihtsalt otsustada. Aga äkki? Aga äkki elavad seal väikesed Brasiilia kuldsed konnad?
Pärast seda käisime seal ringi — kuidas inimesed mõtlevad? Et tamm üles kaevata, sild ehitada. Kui ma ette kujutasin, milline protsess see on, kui palju kooskõlastusi tuleb, kui tammi asemel hakkab seisma see uskumatu miski. Ja ehitus ise piiratakse kohe sellise hulga piirangutega, et ema, ära kurvasta.
Aga teisest küljest, sellest tükist väljapääsu juures on lihtsalt kolm toru, suured, kui palju seal, umbes 90 sentimeetrit, sellise mahuga. Ja normaalse voolu korral tuleb vesi normaalselt sisse ja läheb normaalselt välja nendest torudest. See tähendab, et me leppisime kokku sellise lahenduse võimalikkuses, et kaevame tammi veidi üles, paneme sinna nii palju, kui vaja on, nii palju paneme. Vaja kolm, siis kolm, vaja kümme, siis kümme. Paneme need torud, uuesti peale kruus, liiv, jälle see tee — ja edasi lauluga.
[10:14]
Selleks, et mingit probleemi lahendada, tuleb sellest esiteks teada saada, sest inimesed, kellel pole näiteks paadigaraažidega üldse mingit pistmist — ma tean paljusid, kellel pole aimugi, kus see Kulgu asub ja mis seal on. Teiseks, vaadata, kogemust kaaluda.
Soodsate asjaolude kokkulangemisel täiesti… Kui normaalselt, kiiresti läheb. Näiteks ütlevad keskkonnakaitsjad, et neil pole selle veehoidla tüki vastu huvi, ja piirivalvurid ütlevad: tehke, mis tahate.
[10:57]
Ja see tähendab, et jääb üle, noh, ikkagi tuleb, kuigi pole teada, kellele see tammi tükk kuulub, aga ikkagi tuleb — projekt peab ju ikkagi läbima kõik instantsid, sest alates sellest ajast muutub see juba linna omaks, mitte peremeheta asjaks. Nii et sel aastal ma kahtlen tugevalt, aga see, et järgmisel aastal saab seda juba kevadel teha, on normaalne tähtaeg.
Noh, loodame.
Nii et pöörduge. Süsteemsete probleemidega tuleb võidelda süsteemselt.
Suur tänu. Vastame hea meelega. Head aega.
Head aega.
Translation to English from Russian
The blog author did not review the transcript or translations. Everything was generated automatically (using artificial intelligence) and added to the article without any further checks for accuracy or consistency with the original. If you intend to quote the blog author, please first verify the text against what was actually said in the original source (the video).
Duration 12 min
[00:00]
Good afternoon, we are glad to welcome everyone. We already have a tradition of discussing current issues that concern the residents of Narva. And our guests are Mihhail Stalnuhhin and Tatjana Stolfat.
Good afternoon.
Good afternoon.
There are people, and we have quite a lot of them in Narva. I’m talking now about fishermen, who have great influence in society, especially in their families. To our newsroom, both to the newspaper and to the website, there came…
No, they’ll be pleased to hear that. Go on, go on.
This question came in. The boat cooperatives at Kulgu cannot sail normally because the water there is overgrowing with silt, algae and the like. And it really is a problem for them, because every year there are more and more of them. And as for the boat cooperatives there…
There are, unfortunately, fewer and fewer of them. There used to be more than a thousand, now about 700. But solving this problem is actually not cheap if we are talking about dredging the bottom. In general, with this question…
Depends how you sail, probably.
[01:01]
The city council, the city allocated funding to clean the water area. The members of the boat cooperatives raised money themselves. And basically this project of theirs has been going on for two years, probably, with a total cost of around, I think, up to 100 thousand euros. It hasn’t finished yet. The city’s funding is probably one third, around 30 thousand euros, and the cooperative members themselves raised more than 60 thousand euros.
And as of today, as of today the cleaning continues. Naturally, it only goes on when there is an opportunity for it; it basically doesn’t happen in the winter period. And the water areas as such have been cleaned, but everyone understands perfectly well that this is a short period of time. Then it will start all over again. And it was with exactly this problem that the boatmen turned to us.
And to us.
Yes, I agree.
Well, and so what, maybe the city will bear these permanent expenses every year, right? You already understand, that’s the question.
[02:23]
People who have been there for a very long time — and there are people there with 40 years of experience fishing from a boat — have memories of the time when this overgrowing didn’t happen. And they see the cause in the fact that — it will be rather hard to describe now — but imagine: there are boats, boat garages, a great many of them, standing along a canal, let’s call it the Narva Venice. And in the old days water from the reservoir came into these channels, these canals, from two sides.
That is, it turned out that into one channel the direction of the channel goes naturally, it is perpendicular to the way this connection with the reservoir is, and the other at an angle and a bit to the side, some 200 or 300 metres away. And so it turns out that the water circulates, and that creates a situation in which these algae, which before the cleaning overgrew everything there, so they say, completely, simply don’t appear. Am I putting it all correctly?
Yes, yes. And now the people in these cooperatives want to restore that status quo.
Flowing water, right?
Yes, so that the water would be flowing.
[04:01]
What is the problem? The problem is that some 15 or 20 years ago — there is an island next to it. And the water came in exactly like this, went around the island and came in there, into these channels. And then it turned out that originally there was one road to the island. There were simply large-diameter pipes lying there, and water passed through them. And then on the other side of the island, at its other end, they built another road, but this time without any pipes. That is, in fact, this basin turned out to be closed. The inflow from the side of the dam is very sluggish there.
The idea is to put a flow-through device where this dam stands, so that the water circulates normally.
How can it be done?
This matter actually has to be dealt with. There’s a funny problem there.
With what?
Well, nobody knows whose dam it is.
You don’t say!
Yes, Viktor. It’s a border zone. You’d think everything should have been coordinated, everything should have been done sensibly and so on. It was done sometime, apparently in the 90s, when the houses were being built too. Anyway, the dam was heaped up. Nobody knows who it belongs to. Nobody knows who did it.
[05:36]
Since the question has come up anyway and needs to be solved, do you have any thoughts on this?
It’s done quite simply. Tatjana and I drove over there, walked around for an hour, and these possible solutions came up there. That is, first and foremost we tasked the deputy mayor with finding out the form of ownership. What are we even talking about? Whose is it? Any documents? Then we need to find out the position of two authorities. That is, if we do this on behalf of the city, we simply can’t do without coordinating it with the border guards.
I think it’s surely in their interest too: if it overgrows, who will be better off?
Well, I wouldn’t be so sure that it’s in their interest, not in their interest, it’s a separate service, they don’t care at all whether it’s there or not. It’s a dam. But maybe it has already become such an unshakable thing, such a feature, maybe from their point of view it can’t be touched either. But the fact is that nothing can be done in the border zone without the border guards’ approval. And second. That’s the environment.
[06:54]
That if there’s overgrowing, then that’s no good for the environment either.
I think so. But at the very least we must assess from an environmental point of view whether what we are going to do is realistic. Let’s say, I don’t know what the solution will be later on. We’ll lay pipes, we’ll somehow open up this embankment by building a little bridge. Fantasies. We ordinary people have a great many fantasies. And so do the representatives of the boat cooperatives.
But we need an environmental assessment to understand whether all these efforts we undertake will be successful, yes, and if they are, how successful. In any case, we are talking about doing it without harming the island, the residents or the environment, and of course achieving the result, well, that we are aiming for, yes, which is the circulation of water. Am I right, Mihhail?
[07:51]
Yes, all the more so because there’s a legend about some frogs, I didn’t understand what they were talking about, there are green frogs there, they’re all green. Like they’re somehow so rare that don’t you dare touch them. So, so that later there’s no need to butt heads with some local Greta Thunberg, so, an environmental assessment has to be done.
We are actually talking about a piece of the reservoir that was simply cut off by someone at some point, nobody knows who, nobody knows when. A bulldozer just came, heaped up a dam 50 metres long, and that’s it. And so long.
[08:39]
Judging by that ice-breaker, the device to keep ice off the dam, that really is a thing of the past. Everything there is rusty, everything is rotten. Probably 30 years have already passed, well, now we just need to decide. But what if? What if little Brazilian golden frogs live there?
After that we walked around there — how do people think? Dig up the dam, put in a bridge. When I imagined what kind of process that is, how many approvals there will be if instead of a dam there is going to be this incredible something. And the construction itself is immediately hemmed in with so many restrictions that, oh my goodness.
On the other hand, at the outlet of this piece there are simply three pipes lying, big ones, how big, about 90 centimetres, that sort of size. And with a normal current the water comes in normally and goes out normally through these pipes. That is, we agreed on the possibility of such a solution: we dig into the dam a little, put in as many as are needed, that’s how many we’ll put in. If three are needed, three; if ten are needed, then ten. We lay these pipes, gravel and sand on top again, the road again — and off we go with a song.
[10:14]
To solve a problem, you first have to know about it, because people who, for example, have nothing to do with boat garages at all — I know many who have no idea where this Kulgu is and what is there. Second, to have a look and weigh up the experience.
With a fortunate turn of events, quite… If it goes normally, quickly. For example, the environmentalists say they have no interest in this piece of the reservoir, and the border guards say: do what you want.
[10:57]
And that means that what remains, well, we will still have to, even though it’s unknown who this piece of the dam belongs to, we will still have to — the project still has to go through all the authorities, because from that time on it will become the city’s, not ownerless. So I strongly doubt it will happen this year, but being able to do it next year, already in the spring, is a normal timeframe.
Well, let’s hope.
So get in touch. Systemic problems must be fought systemically.
Thank you very much. We’ll be glad to answer. Goodbye.
Goodbye.
Ваш комментарий будет первым