Перейти к содержимому

Президент Мадизе: страх или надежда? | Radio Narva | 880

22.09.2026: Обсудили статью о страхе, опубликованную будущим президентом Эстонии.

00:00 Вступление
04:43 Фобократия
15:35 Школы
21:48 Пример из зоопарка
24:05 Немного о Нарве
27:57 Перевоспитание
31:55 Эстонский язык
37:02 Дальше что?
42:12 Палитра Рийгикогу

Если вы здесь впервые, то начните с приветственной статьи моего блога. Там вы найдете способ подписаться на блог, Facebook, Twitter, Telegram, Spotify, Tiktok, а также выборку моих статей и ссылки на мои сочинения и книги.




Транскрипция (оригинал на русском языке)

Длительность 50 мин

[00:00]
Добрый день, мы рады всех приветствовать. В студии у нас Михаил Стальнухин.

Добрый день, друзья. Я предлагаю поговорить о нашем уже избранном, но ещё не принявшем должность, скажем так, новом президенте. Нашего нового президента зовут Юлле Мадизе. Я её знаю почти 30 лет, наблюдал, как она работает в Рийгикогу, потом в качестве канцлера права, и должен сказать, что это действительно… Вот как она в своём последнем отчёте — сейчас объясню, о чём идёт речь — пишет: это место, куда стекаются все страхи, все ожидания спокойствия, да? Все, то есть… Она об этом говорит, что пишут родители, предприниматели, жители домов по уходу, военнослужащие срочной службы, заключённые, подсудимые. У всех проблемы очень жизненные, вполне понятные.

То есть это человек… Вот Алар Карис был и есть пока ещё президент, который руководил когда-то несколько лет госконтролем. В этом качестве он был посвящён во все аудиты, которые госконтроль готовит. То есть он ориентировался в жизни страны, знал, где творятся безобразия. Чтобы было понятно: если бы не госконтроль, мы об этих то ли 70, то ли 350 миллионах крон в Министерстве обороны, скорее всего, бы не узнали. Скорее всего, это было бы похоронено под бумагами втихаря. Выделили очередные 70, чтобы вернуть Европе. Что-то бормотнул, глядя в пространство, и испарился в нём же. Это я про ответственных лиц, которые этим вопросом занимались.

[02:14]
А Юлле Мадизе, она как канцлер права, она, скажем, не на уровне государственных институтов чаще всего, а на уровне конкретного человека. И много лет этим занимается. И вы знаете, я не буду сейчас повторяться, но буквально в этом году я убедился, что самый простой человек может получить от неё помощь. Это вот случай с высылкой мальчика Димы из Эстонии.

И вот её контора опубликовала отчёт очередной. Всё как водится: за прошлый год осенью обязательно доклад в парламенте и всё такое. И вот она его обобщила. И вот эта новость, она называется «Юлле Мадизе: в обществе укореняется страх, когда на самом деле нужна надежда». Я предлагаю проанализировать, вот о чём она здесь говорит, когда говорит про страх, про надежду. То есть с кем мы будем иметь дело, когда она займёт должность президента. Как она будет это делать?

Алару Карису, например, при том, что он вступал в конфликт с Министерством иностранных дел…

Жёстко, да.

Пару раз, да, достаточно жёстко. Тупо он отказывался быть колонкой на передаче звуков, которые сочиняются и производятся на свет в Министерстве иностранных дел. А ему всё объясняли, что точки зрения должны быть согласованы, мы не должны спорить на людях, а поскольку с тобой никто не разговаривает, то ты просто повторяй то, что мы говорим. Вот и всё. Ну, такое легко потребовать от человека, если знаешь, что это ты его избрал. Ну, вот парламент, да, избрал. Там проголосовали за тебя человек 80. А президенты — для всего народа. Но ты про это, пожалуйста, забудь.

[04:34]
Карис обладал определённой независимостью. С чем мы сейчас будем иметь дело? Вот Мадизе начинает с такого тезиса, что в Эстонии укореняется фобократия. Фобос есть такой спутник. Это страх. То есть власть страха. «Это льёт воду на мельницу и чрезмерного регулирования, и массовой слежки. Страх парализует, делает людей уязвимыми», — пишет Мадизе в годовом отчёте.

Значит, я согласен.

Да, я тоже.

Я согласен, да. Власть страха — это как-то отражается и в тех новостях, которые мы вам представляем. Вот недавно журналист, мой давний знакомый Рейн Сикк возмущался тем, что он с микрофоном кому-то подходит, задаёт вопросы, а от него люди убегают.

Шарахаются. Чума пришла — делай ноги.

И предлагает вести в школах курс общения с журналистами. Каково? Каков размах? Эти курсы нужны многим, очень многим раз в жизни, если повезёт. То есть люди боятся. Люди боятся уже высказывать своё мнение. Скажем, мы с Виктором — ну, я в первую очередь, Виктор тут страдающая сторона. Он должен терпеть все те звуки, которые я издаю ротом. А так, в общем-то…

Без комментариев.

Ой, вы там все настолько смелы.

Слушайте, есть определённые рамки, в которых бояться нам вообще нечего. И эти рамки описаны законом. И не всегда эти рамки соответствуют моим убеждениям. Я понимаю, что есть какие-то линии, красные линии, которые заступать нельзя.

Тонкая красная линия.

Это многие знают. Мы бродим по лесу, и обычно люди…

[06:59]
Самый свежий пример. Олег Беседин. Идеалист, который думал, что всё то, что написано в Конституции, — это прям такие, извините, это как скрижали Господа нашего. Это нерушимо. Не заповеди, а вот это должно работать. Вот он ходит и смотрит в это светлое, оптимистичное голубое небо вместо того, чтобы смотреть под ноги, потому что там повсюду растяжки стоят. И дёрнешь проволочку — и повиснут твои внутренности на ветках ближайших деревьев.

Тонкая красная линия — есть такое понятие в английском языке, оно возникло из того, что когда английские солдаты где-нибудь в Африке отражали атаку зулусов, их было очень хорошо видно, тогда они носили красные мундиры, а было их там совсем немного. То есть это с небольшого удаления действительно выглядело как тонкая красная линия.

А вы смотрели фильмы, кстати говоря?

Да я много фильмов смотрел. Как раз вот про этот даже комедии навалом наснято на ту тему, что уж говорить о серьёзных фильмах. Я вот недавно взялся… Есть такой английский актёр Майкл Кейн.

Я как раз вот об этом.

Один из первых — «Зулусы», по-моему, когда-то я смотрел.

Значит, мы не перешагиваем эту тонкую красную линию, но мы хотели бы кое-что понять и задать какие-то вопросы. Вот Юлле Мадизе, при том, что власть страха — это да, это есть, это существует, но она пишет, говорит, что не стоит чрезмерно критиковать своё государство. Ну, в том смысле, что надо помнить, что к хорошему человек привыкает быстро, а то, что плохо, всегда получает больше огласки.

[09:19]
Интересно. Вот давайте разберём несколько примеров, вот почему так. Вот госпожа Мадизе описывает фобократию как естественный процесс, как будто вот мы к нему рук никаких не прилагаем. Вот каждый по отдельности — да мы просто чего-то боимся, просто с кем-то не в ладах, а в результате вот получается вот такое вот просто колоссальное какое-то явление, фобократия. Невольно вспоминается один из КВНов, где прозвучала гениальная фраза: «Парни, я всё-таки не понимаю, как из таких балбесов, как мы, получается такой мудрый народ, как наш». Примерно такой.

Вот давайте вот посмотрим. Я читаю новость: концерты Данильца и Моисеенко в Таллине и Нарве отменены. Если я не ошибаюсь, то это вот эти, у которых лихуха была про кроликов.

Про кроликов, да, точно. Кролик — это не только ценный мех, но и 2-3 килограмма диетического мяса и всё такое прочее.

[11:03]
Вот смотрите, к вам приезжают люди вас развлекать. Они не политики. Они не торговцы оружием, не торговцы наркотиками. Это артисты. И судя по тому, что билеты были проданы на их концерты, их помнят. И у кого-то чувство ностальгии. Люди готовы были прийти.

После этого Конгресс украинцев Эстонии делает заяву на тему того, что они категорически против, что эти люди там. Во-первых, они не осудили российскую агрессию. Это вот так говорится, как будто есть утверждённая процедура: значит так, мочу и кал на тот столик поставьте, а вот там сходите и осудите российскую агрессию. Это так? Нет, это не так. Это не так. И человеку не надо вопить о том, что он кого-то осуждает. Это его личное дело.

Вот я же — ну как, я имею право думать то, что я думаю? Кто-нибудь может мне в мозгах там что-то поменять таким образом, чтобы я отказался от своих убеждений, перестал? Нет, не может. При этом я сохраняю, в общем-то, и вежливый тон, и ровность в обхождении, о чём бы речь ни шла.

Вот эти люди, они работают на русскоязычном пространстве. Я никогда не слышал, ни разу в интернет не попадало, чтобы они где-то говорили на украинском. Не на русском языке. Значит, в результате из-за того, что они выступают в России, им надо запретить выступление в Эстонии. Слушайте, это идиотизм. Это страх, с одной стороны, да, и кто-то заинтересован в том, чтобы вот этот страх насаждался. Но это не само собой появляется.

Да, есть Конгресс украинцев в Эстонии. Как говорил Вольтер, мне могут быть отвратительны ваши взгляды, но я готов умереть за то, чтобы вы могли их свободно выражать. Вот он выражает свои взгляды. Это вовсе не значит, что Министерство культуры Эстонии должно находиться под этой пятой. Что скажут, то они и сделают. У вас своё мнение-то есть? У вас есть какое-нибудь определение преступления, в результате которого надо кому-то что-то запрещать?

[13:23]
Министерство культуры, конечно, с облегчением пронесло. Потому что оно сообщило, что оно не вводит запреты на выступления. Это уже плюс. Хорошо. Хорошо, отмена концертов, вот этих вот Данильца и Моисеенко, — это решение организатора. Ну, ещё бы, организатор прикинул: его же защищать никто не будет. Придёт толпа экзальтированных личностей. Вполне возможно, они будут в белых трусах, обмазанных клубничным вареньем. Всё может быть, всё. Им вот такая вот слава, чтобы их всегда связывали.

То есть атмосферу страха кто-то создаёт, но нет ему противодействия. Мы вам помогаем. Из моих налогов, из налогов Виктора, из ваших всех налогов, кто нас слушает в Эстонии, идут деньги, и очень большие деньги, идут на помощь Украине. С какой стати кто-то решил, что они должны нам насаждать свои страхи и мы должны жить в соответствии с этим?

[14:45]
Вот мне интересно было бы на эту глубокую философскую тему рассуждать с новым президентом. Она сама появляется, вот эта фобократия? Или это всё-таки в результате каких-то действий или чего-то не сделанного? То есть вместо того, чтобы осадить… Резюмирую: мы вам помогаем, мы создаём вам условия, мы спасаем вас фактически от войны — ну, тех, кто приехал с Украины, — прекратите навязывать нам свои взгляды. Мы сами решим, как должно быть. Нет, этого никто не делает. А это значит, что фобократия, она не сама по себе зарождается. Это чьё-то произведение.

[15:35]
Потом, вот новость. Каллас: большая часть оставшихся без места в школе почти не владеют эстонским. Ну, Кристина Каллас, наш министр образования, надоела не только мне. Вот сегодня, когда мы записываем этот сюжет, сегодня же забастовка. Учителей. У учителей и у работников детских садов часовая. В школе я представляю, как можно часовую забастовку провести. Это я представляю. Я не представляю, как это можно сделать в детском саду. Их попробуй оставь там хоть на какое-то время. Сам не обрадуешься потом. Ну, понятно, там люди хотят повышения минимальной зарплаты для учителей. Для учителей и школ, и детских садов.

Всё, что происходит в школе, это уже похоже на какой-то дикий совершенно абсурд. Это что-то такое. Я согласен даже не на 100, а на 200% с директором школы, который недавно, мы это обсуждали, предложил вести политику стирательной резинки. Если ты учителю докладываешь какую-то обязанность в рамках вот этой зарплаты — то есть доплачивать ты ему не собираешься, ты ему просто обязанность добавил, — бери резинку и стирай что-то из того, что у него уже есть. Это невозможно. Это уже невозможно.

[17:15]
Ну, вернёмся к тому, о чём говорит Каллас. Она вот начинает тут критиковать то, что… Вот по словам Каллас, эти дети… Речь идёт о чём? Есть русскоязычные дети, которые после основной школы не пошли ни в ПТУ, ни в гимназию. По очень простой причине: у них нет эстонского языка. И она это тут, несмотря на то, что они 9 лет учили язык каждый день по 45 минут, — даже в ПТУ их пустить нельзя, даже с послаблениями, поскольку профобучение включает технические дисциплины. Ну невозможно же представить, чтобы в учёбе принимал участие человек, который даже правила техники безопасности не сможет осилить.

Тут под ковром остаётся очень простой факт. Они учили эстонский язык, она права, каждый день по 45 минут, 9 лет. Так, ты министр, вот ты сейчас насаждаешь страх перед русскими, ты как бы говоришь, что их невозможно, что они не хотят научить, тут возможна одна только мера — перевести на эстонский язык, а власти Таллина типа годами защищают русскоязычную школу. Да не русскоязычную школу эти центристы защищают, которые у власти в городе. Они выполняют политическую задачу, то есть показывают, что мы с вами с одной стороны, а вторую, решают административную задачу, потому что а где мы вам учителей возьмём?

[19:03]
Ответственными-то сделали местные власти за этот процесс. То есть, если бы у нас была доля в Тартуском и в Таллинском университете, ну, какое-то количество акций, то есть мы могли бы туда приехать и сказать: вы должны сделать вот это, вот это. Нет. Мы стоим в стороне от этого процесса. Они сами решают, кого им готовить, каким образом. А в результате от них выходят отучившиеся студенты с дипломом учителя, которые тут же мимо школы летят куда-нибудь в другую сферу. Куда угодно, только не в школу.

И несколько лет назад вот эти данные я собирал, там случаи у нас были собраны в комиссии по изучению проблем преподавания эстонского в русских школах. Набирают 20 человек на учителя эстонского. Заканчивает, диплом получает один человек. И в школу он не идёт.

То есть Каллас стоит в стороне вот от этого. Она не принимает на себя ответственность на то, что ты неумеха, ты не умеешь руководить процессом, ты не можешь обеспечить школу учителями, ты не можешь обеспечить учителей методиками. Да даже в школах учебники 14-летней давности, это что такое вообще?

[20:28]
Она создаёт фобию. Она сама появилась, эта фобия? Или её кто-то создал? Вот это боязнь, подозрение, вот это вот отношение к русскому — это как? Это само появилось? Ну, как говорит один бывший КВНщик, само насыралось? Это так? Нет, дорогие друзья, вы к этому имеете отношение. И вы уже давным-давно знаете, какие были рекомендации Рийгикогу, что надо делать с процессом изучения эстонского языка для того, чтобы дети образования получали на родном, а эстонский знали.

Вот как так получается, Виктор, как так получается, что мой дед, который учился — ну, не доучился, он сапожником был, но какое-то время он проучился в Тарту в гимназии, — он на старости лет спокойно приводил фразы на французском языке. А немецкий у него был как родной. Как так получается? Вот они умели этот процесс организовать. Может, как там у Жванецкого, в консерватории что-то не так?

[21:46]
И вот для меня пример. Мы постоянно пытаемся уйти от тех проблем, которые нам создают. А нас ловят, возвращают и грузят ещё большими проблемами. Это иллюстрирует прекрасная новость: в Таллинском зоопарке пресекли упорные попытки молодых бинтуронгов к бегству. Бинтуронги — это такие вот семейства, как их там, виверровые, что ли? Чёрт, редко доводилось использовать это слово. Но это, в общем, что-то среднее между енотом и кошкой. Симпатичные такие зверюги, с виду ласковые, нормальные.

[22:35]
В Таллинском зоопарке… Приходим мы туда с внучкой, а нам говорят, что тропический этот павильон не работает. Почему? У него рабочее время по расписанию, мы специально пришли, чтобы именно посмотреть. Оказалось, это очередной рывок. Оказывается, эти бинтуронги, поселившись там, испытывают крайнюю неприязнь к тому, что им предложили. Им чего-то другого хочется. И иногда их даже не ловят. Вот он забирается куда-то под крышу, все на него смотрят и думают: а, ладно, сам спустится, там опасно туда лезть. Прекрасная ситуация, мне очень нравится. И ради побега они готовы даже прыгать там со скалы на какие-то ограждения, которые находятся под током.

От свободы, да, что делает?

Да, вот куда-то вот тянет, куда — непонятно. Но ничего, вот четыре попытки не удались. Мы привыкаем к тому, что в этой клетке и эти условия — это данность, с которыми надо жить. И бинтуронги тоже привыкнут. Никуда не денутся. Так же, как привыкают к этому люди. Но почему к некоторым вещам надо привыкать? Зачем вот это вот фобократия?

[24:03]
Вернёмся к канцлеру. «С перспективы канцлера права просматриваются две тенденции. Во-первых, похоже, что общая тревожность в обществе проникает в школы, больницы, государственные и муниципальные учреждения».

Так само собой проникает. Конечно, проникает. Потому что с одной стороны человек видит, насколько его пытаются в эту клетку, как бинтуронга, загнать. А с другой стороны, он видит, что в случае необходимости приличные люди у власти, они придерживаются законов, правилов и даже иногда обычаев. Иногда такие скоты туда попадают. Люди видят, что для них нет никаких границ.

Говоря про муниципальные учреждения: вот нашему депутату Ване Эгорову создали рабочее место. Ну, за голос надо платить. У нас соотношение 16-15. Коалиция и оппозиция. И он в любой момент может взбрыкнуть и куда-нибудь в очередной раз побежать. Можно не уследить. Вот для того, чтобы его привязать, ему создают должность, которая дублирует кучу должностей, которые в городе уже есть. Кстати, дублирует и государственные функции в том числе. Но это не имеет значения. Я так понимаю, никого не будет интересовать, а чем он там будет заниматься. Если оппозиция не поинтересуется.

[25:41]
А вот есть журнал занятости. Мы бы хотели увидеть, что за эту зарплату он с 8:00 до 17:00… Ну ладно, 17:00. Что он присутствует. Хорошо. Добились того, что он 9 часов с отлучкой на обед проводит там. Предоставьте, пожалуйста, отчёт. А чем он занимается всё это время? Для того, чтобы нам понять, откуда эти страхи возникают. Да просто потому эти страхи возникают.

Слушайте, тут, когда шпана дорывается до власти… Мне вчера рассказали, чем занималась одна комиссия в городском собрании. Ну вот представьте себе предложение: забирать квартиры муниципальные, в которых живут люди. Но когда-то они их получали, эти квартиры, у них были семьи, там, три-четыре человека. Получалось двух- или трёхкомнатная квартира. А сейчас дети выросли, разъехались, там живёт один человек или двое. Зачем им трёхкомнатная квартира? А давайте у них заберём. Ну, так, да.

Вот это звучит, причём это звучит в реальной жизни, это звучит в городском собрании. Вы думаете, тут страха не возникнет? Я понимаю, что это не частый случай. Сейчас скинем немножко на общий дебилизм этих ораторов. Если квартира приватизирована, иди лесом со своими вот такими идеями. А вот люди, которые не приватизировали, которые живут в муниципальном жилье, — вы представляете, вот таких вот запустить, какие страхи возникнут? И у нас нет никаких ограничений, никаких. Вот и страх, да, он идёт, он идёт из школы, из больницы, из государственного учреждения, из муниципального.

[27:55]
Во-вторых, канцлер говорит, что вырисовывается стремление к полной безопасности и комфорту в сочетании с желанием перевоспитать других людей. Вот это я вижу каждый… Постоянно. Постоянно. Это при том, что, не устаю повторять, вы можете человека воспитывать до его четырёхлетия. Когда ребёнку исполнилось 4 года, вы уже ничего поменять не можете.

Михаил, это всё гораздо глубже, мне кажется. Значит, берите пример с японцев. Мы же часто с них пример берём. Вот у них ребёнок до 4-6 лет пользуется полной свободой. Он вырастает как личность в это время. Потом его начнут вводить в рамки. Он никуда не денется.

Это другие вещи. Это разные вещи. Есть характер. Какой-то настрой внутренний. То, что не контролируется. То, что должно развиваться. И есть образование, воспитание, общение. Те вещи, которые человека социализируют. И до определённого момента он растёт, развивается. Дальше это уже что-то другое.

Он просто должен понимать с точки зрения родителей, например, что он должен быть первым в классе, что он должен поступить в университет. И пусть после университета он всю жизнь будет безработным, но этот диплом он получить обязан.

[29:42]
Это разные вещи. Перевоспитывать кого-то, кому там 20 лет, 30 лет, такое возможно, наверное, только в таких исключительных ситуациях. Я в последний раз как-то кардинально поменялся, когда попал в казарму. То есть у меня и до этого были и коммуналки, и общежития, и всё такое прочее, но поменяться в некоторых вопросах…

[30:12]
То есть я просто увидел другой срез жизни. Я увидел отношения людей. Там, где я служил, там была дикая дедовщина в то время, когда я туда пришёл служить. А у меня было только два кореша по нашему призыву. То есть все остальные были в учебках. И вот мы, трое салабонов, а это командный пункт бригады, там в общей сложности было больше 60 человек. Это значит, что мы из нарядов не вылезали. Вся грязная работа была наша. И пока не сел на дежурство, и тебя не начали опекать твои старшие… В общем, определённые изменения происходят, когда видишь жизнь под другим углом.

А у многих такая возможность есть? Нет. Нет.

Ну, желание перевоспитать других людей — оно просто неотъемлемая часть нашей жизни. Сколько я этих воспитателей вижу в комментариях. В чём цель перевоспитания, чтобы ты был похожим на меня или что? Как по-вашему?

Изменил взгляды.

Ну да, это понятно. Типа вот то, что ты знаешь, это всё абсолютно неправильно. И надо думать вот так. Это вот то, что касается, например, вот этого Конгресса украинцев в Эстонии. У них есть убеждённость, что они могут всех заставить думать, как думают они. Я говорил уже: никто не лезет вас исправлять. Вы отцепитесь.

[31:57]
Ну вот, давайте посмотрим. Две новости про театр. Бывший русский театр. Я вот это название «Сюдалинна» даже произносить не хочу. Две новости было. Одна новость — это потеря зрительского интереса. Три, вернее, три новости. То есть к ним стали гораздо реже ходить. При этом руководители этого театра говорят: да они просто не понимают. Они нас перевоспитывают. Они собрались, нас перевоспитывают.

У Виктора есть какие-то деловые связи, у нас тут плакат лежит на столе: 6 ноября «Тонкий ход» в Нарве, приходите. Я недавно сходил, у нас что было? «Обыкновенное чудо»? Или «Фигаро»?

«Фигаро».

Прекрасный спектакль, прекрасный. Я выбираю классику. Я выбираю классику, я хочу эту классику увидеть и надеюсь, что вы сумеете что-то сделать. Но когда я читаю… Вот вторая статья — это про «Бесприданницу». И у меня вырисовывается, что это среднее что-то там: то ли «Война престолов», то ли «Дюна» там, я не знаю. Очень интересная такая рецензия, где всё дрянь-дрянь-дрянь-дрянь. Ты понимаешь, что всё это фигня. И в конце такое ласковое какое-то: нормально, кому-то понравится.

[33:28]
И вот я слышу очередную. Директор этого театра сообщил, что к 28-му году владеть эстонским языком должны 90% сотрудников театра «Сюдалинна». А это точно имеет отношение к творческому процессу?

Вот я один и тот же пример. Я в парламенте это приводил. Я это вот в передачах наших. Я с людьми, когда имеющими к этому отношению, разговариваю. Вот смотрите. Давайте забудем вот все эти разговоры про то, что нужно стране. Давайте вот представим: у вас возникла серьёзная проблема со здоровьем, и вам говорят: в этой сфере есть два хирурга. Вот смотри, этот просто золотые руки, все пытаются к нему попасть, все. При этом с эстонским у него как-то не очень. Ну, не сложилось. А этот просто говорит прям Цицерон. Понимаешь, там плохая результативность. Это вот на кладбище видно. Вы к кому пойдёте?

[34:51]
Я спрашиваю своих коллег, там спрашивал в Рийгикогу: вы к кому пойдёте? Вам нужно здоровье или чтобы он говорил по-эстонски? Вы в автобус садитесь, когда вам ехать за тысячу километров. Вот сидит человек, который за вашу жизнь отвечает. Вам что надо? Чтобы он знал, что там за сутки до рейса горячительных напитков нельзя, чтобы у него со здоровьем было всё нормально, чтобы он машину вёл как родную. Говорят, что водит как дышит. Есть такие. Ладно, отвлекаться не будем, например. Есть такие, которые в аварию попадают.

Ты будешь выбирать водителя по его квалификации, по его опыту и осторожности и так далее, или по тому, говорит он или не говорит на том или ином языке? Вот ты хоть какой патриот. Если ты, особенно вот ты с детьми, в этот салон садишься: вот давайте, этот месяц как права получил, вот давайте с ним поедем, он же поёт как птица. Ну что это такое?

Это фобия, которая возникает в результате определённых действий людей, которые сами подвержены какой-то фобии. И я не уверен, что там настаивают на том, чтобы вы должны, как в школе или в больнице, вы должны там B2 или C1, вы должны этому соответствовать. Нет, это проявление вот этого страха. Как же мы от этого отстанем?

[37:01]
Ну что, по поводу фобократии мысль, конечно, интересная. Но мне кажется, вот следующий этап после того, что канцлер нам говорит, избранный президент, о том, что вот есть такая атмосфера, есть фобократия, власть страха. Она констатирует факт. Она не говорит о том, откуда это появляется и как это можно побороть.

Вот пишет здесь, очень красиво здесь сказано, что в Эстонии укореняется власть страха: вам то и дело говорят, что то бойтесь эстонской клубники, дронов, купания в море и озере, бойтесь ветряков, сланца, волков, медведей и заключённых, бойтесь копчёной рыбы у дороги и берёзового веника, бойтесь искусственного интеллекта, болезней и войны. Но ведь это же создаётся кем-то.

Так если вскрыта проблема, так может быть, всё-таки пару слов про то, а что с этим можно сделать? Вот конкретно, по направлениям. Начнём даже вот с берёзового веника и копчёной рыбы, например. И постепенно доберёмся до театра «Сюдалинна». И вот этих вот сотрудников — владеть языком. Кто определяет «владеть языком»? Вот что этим словом называется? Люди даже уровень какой-то сдают, потом кому-то показалось, что нет соответствия заявленному уровню, и пошёл снова гулять.

[38:50]
С чем можно согласиться? Да, страх парализует и делает человека уязвимым. Он порождает недоверие к ближним и общее недовольство. Всё это препятствует сокращению бюрократической нагрузки. То есть страх заставляет чрезмерно регулировать процессы, с которыми мы в жизни сталкиваемся. Добавляя ещё новых страхов. При этом выхода как будто нет.

[39:28]
Затянулась немножко наша встреча. Интересная статья, её интересно читать, только думать при этом надо. «Поэтому стоит подумать, — говорит и пишет канцлер Мадизе, — о том, как решать проблемы и уменьшать страхи». Ну и а как? А как решать проблемы? В этом месте точка. И дальше: «Будущее не обязательно мрачно, было бы хорошо показать, почему имеет смысл мечтать, воплощать мечты в жизнь, связывать свою жизнь с Эстонией. И всё это без чрезмерных ограничений, наносящих ущерб свободному обществу». Хотелось бы подробностей.

Хотелось бы, конечно, подробностей. Вот конкретики какой-то. Ну, Михаил, позвольте, я в том смысле, что как будущая она президент, который вот-вот вступит на свою должность. Однажды, ну, просто надо беседовать с президентом. Не просто, мне кажется, я имею в виду сейчас, у меня был опыт однажды, когда началось всё на Украине, для того, чтобы — поделюсь — и для того, чтобы каким-то образом убрать эти страхи, я помню, через своих друзей в Таллине попытался найти возможность взять интервью у президента Алара Кариса. И мне даже позвонили, сказали, что, может быть, да, из администрации. Но, к сожалению, потом что-то не получилось. Но вот как раз моя цель была как раз найти возможность, чтобы этих страхов как можно меньше было, чтобы меньше было инсинуаций. Мы же живём в Нарве, а там такое заворачивается. В этом смысле я не теряю надежды рано или поздно взять интервью у президента, может быть, у нового президента. Появится такая возможность, я сейчас свободно об этом могу говорить, как раз для того, чтобы уменьшить эти страхи в той жизни, в которой мы живём.

[41:27]
Она реально уменьшает страхи людей, решая их проблемы. Согласен. Человек боится иногда, просто не знает, по какому пути ему идти. И что тут скажешь? Я тоже не всегда знаю. Поэтому вот этим летом обращение к канцлеру права, то есть к Юлле Мадизе, возникло не от хорошей жизни. Со мной не хочет разговаривать представитель государственной власти, который решил выслать шестилетнего мальчика из страны. У меня не остаётся другого пути. И слава богу, что есть канцлер права, такая как Мадизе, которая это принимает близко к сердцу и решает этот вопрос.

Может, с другими вопросами как-то поговорим. Вот у неё есть такая фраза в этом докладе. Это последнее, к чему я привяжусь. «В Рийгикогу представлены все наиболее распространённые мировоззрения и интересы». С какого перепугу? В Рийгикогу, в современном Рийгикогу нет людей, которые бы соответствовали мне, по моему мировоззрению. А я смею надеяться, что это тысячи тысяч, возможно, десятки тысяч людей по Эстонии. Это те, которые не хотят умирать за интересы военных корпораций. Это те, которые не хотят нагружать долгами своих детей, внуков и правнуков, которые тоже это будут выплачивать. Уже то, что набрано сейчас, будут платить точно наши внуки и, возможно, правнуки. Там нет никого.

[43:05]
С какой стати я должен вот это утверждение принимать на веру? Там нет никого, который смелостью обладает не просто межпартийные какие-то интриги. Выйти и обвинить реформистов в том, что они воруют. Вот много смелости для этого надо, да.

Это даже смешно.

Это даже смешно, да. Это шутка, юмора такая получается, потому что это серьёзно. Это так оно и есть. И так повелось с давних времён. Вот Сийма Калласа и эти 10 миллионов, которые то ли были, то ли нет.

То ли нет. Вообще непонятно.

Сейчас масштабы поменялись. Мы чуть попозже поговорим о масштабах. Мы, оказывается, много чего не знали до сих пор. То есть вот на это у них смелости ещё хватает. И это вроде как поддерживается и средствами массовой информации, а раз так, то значит и средний… Нет средних людей, я вообще негативно отношусь к этой характеристике, но получается, что есть обыватель, которому вот эта жвачка нравится.

[44:34]
Вот кто-то борется. Вы думаете, вот вторая сторона, она хоть чем-то отличается? Вы помните, я в рамках этого сюжета рассказывал про покупку депутата созданием рабочего места. Ваня Эгоров. Так это центристы, например. Это с их доброй воли, разрешения. Вот этот голос нам нужен, надо создать ему рабочее место. Сколько народу поувольняли за последний месяц. Сколько специалистов сами сбежали.

Нет там никого. То, что они друг друга обвиняют в воровстве, в какой-то момент дойдут и до других преступлений. Это всё очевидно. Но мировоззренчески кто там соответствует тому, о чём я говорил? Есть у нас партия мира хоть одна? Есть у нас партия будущего хоть одна? И это тоже вопрос.

[45:45]
То есть канцлер права на такие темы обычно не высказывается, это вообще не её дело, у неё законом описаны вполне конкретные функции, чем она занимается, и надо сказать, что Юлле Мадизе всегда избегала. Вот рамки, в которых есть у неё какие-то полномочия. Она этим занимается. Но сам процесс политический, политический процесс в стране… Опять-таки, много раз говорил: если у вас лодка с одним веслом, вы будете по кругу всё время, а птица с одним крылом не взлетит. Вот у нас одна палитра, вот все вот эти, которые там спят и видят, чтобы Эстонию накрыло залпом тактического ядерного оружия, да? Ну, просто такое чувство, что люди об этом мечтают. Вот эти есть, а те, кто хочет мира, их как будто в природе не существует. Это что? Опять само насралось?

[46:52]
Ну, вот как к этому относиться? То есть, подвожу итоги. Моё чисто человеческое убеждение, что Юлле Мадизе, даже как работник, как бюрократ, как чиновник, она на высоте. С точки зрения человеческой, настолько лояльно относиться к проблемам простых людей — для этого надо обладать определённым складом характера. Но в результате будет поддерживаться то один нарратив, то другой, то третий. Из тех, которые уже созданы. И максимум — вот эта вот тонкая красная линия, до которой мы можем дойти. Да, у нас общество, где властвует страх, но что с этим делать и как с этим бороться? Лучше об этом вообще не говорить. Лучше не надо.

Вот, как-то так. Это вместе с тем, что новому президенту мы желаем успехов.

[48:07]
Это будет непросто.

Да, будет непросто.

Это будет непросто. После следующих выборов обновится на 30% состав Рийгикогу.

Всегда на 30% меняется, да.

То есть, вот эти вот жуткие типы, которые то одно заявление какое-то принимают, то другое, то третье, в результате которых насаждаются в общество страхи, и реально мы начинаем жить всё хуже и хуже. Поговорим об этом, когда об экономике поговорим, да? Они останутся. И у президента, и у нынешнего, и у будущего. Ну, будет, как обычно, две дороги. Или договаривайся с этими ребятами и живи спокойно. Или начинай каким-то образом влиять на политику своей страны. Ты же президент.

[49:07]
Борьба.

До сих пор я таких людей ещё не видел. Попытку сделал Алар Карис, но мы не узнаем, чем это закончилось. Он сам добровольно принял решение на второй срок не баллотироваться, хотя был, в общем-то, лидером мнения. Спасибо ему. Успехов Мадизе. И поживём посмотрим, может ли президент хоть что-нибудь сделать в рамках своей идеологии, своих нарративов.

А мы, наверное, закончим. Спасибо большое. Если дослушали до этого момента, поставьте лайк, пожалуйста, и приходите завтра снова. Желаем удачи, друзья. Всего хорошего. И ничего не бойтесь. До свидания. Спасибо.


Tõlge vene keelest eesti keelde

Kestus 50 min

[00:00]
Tere päevast, meil on hea meel kõiki tervitada. Meil on stuudios Mihhail Stalnuhhin.

Tere päevast, sõbrad. Teen ettepaneku rääkida meie juba valitud, kuid veel ametisse astumata, ütleme nii, uuest presidendist. Meie uue presidendi nimi on Ülle Madise. Ma tunnen teda peaaegu 30 aastat, jälgisin, kuidas ta töötas Riigikogus, siis õiguskantslerina, ja pean ütlema, et see on tõesti… Vaat kuidas ta oma viimases ülevaates — kohe seletan, millest jutt — kirjutab: see on koht, kuhu voolavad kokku kõik hirmud, kõik rahu ootused, eks? Kõik, see tähendab… Ta räägib sellest, et kirjutavad lapsevanemad, ettevõtjad, hooldekodude elanikud, ajateenijad, vangid, kohtualused. Kõigil on probleemid väga elulised, täiesti arusaadavad.

See tähendab, et see on inimene… Vaat Alar Karis oli ja on veel praegu president, kes juhtis kunagi mitu aastat riigikontrolli. Selles ametis oli ta pühendatud kõigisse auditeisse, mida riigikontroll ette valmistab. See tähendab, ta tundis riigi elu, teadis, kus toimuvad lohakused. Et oleks arusaadav: kui poleks riigikontrolli, poleks me nendest kas 70 või 350 miljonist kroonist kaitseministeeriumis tõenäoliselt teada saanud. Tõenäoliselt oleks see vaikselt paberite alla maetud. Eraldati järjekordsed 70, et Euroopale tagasi maksta. Pomises midagi, tühjusse vaadates, ja aurustus samasse tühjusse. See käib vastutavate isikute kohta, kes selle küsimusega tegelesid.

[02:14]
Aga Ülle Madise tegutseb õiguskantslerina, ütleme, kõige sagedamini mitte riigiasutuste tasandil, vaid konkreetse inimese tasandil. Ja tegeleb sellega palju aastaid. Ja teate, ma ei hakka praegu kordama, aga sõna otseses mõttes sel aastal veendusin ma, et kõige lihtsam inimene võib temalt abi saada. See on poiss Dima Eestist väljasaatmise juhtum.

Ja nüüd avaldas tema kantselei järjekordse ülevaate. Kõik nagu ikka: eelmise aasta kohta tingimata sügisel ettekanne parlamendis ja kõik muu. Ja ta on selle kokku võtnud. Ja see uudis kannab pealkirja „Ülle Madise: ühiskonnas juurdub hirm, kuigi tegelikult on vaja lootust“. Teen ettepaneku analüüsida, millest ta siin räägib, kui räägib hirmust, lootusest. See tähendab, kellega meil tegemist tuleb, kui ta presidendiametisse astub. Kuidas ta seda teeb?

Alar Karisel näiteks, hoolimata sellest, et ta läks konflikti välisministeeriumiga…

Karmilt, jah.

Paar korda, jah, üsna karmilt. Ta keeldus nüristi olemast kõlar, mis edastab helisid, mida välisministeeriumis komponeeritakse ja ilmale tuuakse. Aga talle muudkui seletati, et seisukohad peavad olema kooskõlastatud, me ei tohi avalikult vaielda, ja kuna sinuga keegi ei räägi, siis sa lihtsalt korda seda, mida meie ütleme. Ja ongi kõik. No sellist asja on lihtne inimeselt nõuda, kui tead, et sina ta valisid. No parlament, jah, valis. Seal hääletas sinu poolt umbes 80 inimest. Aga presidendid on kogu rahva jaoks. Aga sellest, palun, unusta.

[04:34]
Karisel oli teatav sõltumatus. Millega meil nüüd tegemist tuleb? Madise alustab sellisest teesist, et Eestis juurdub fobokraatia. On selline kaaslane nagu Phobos. See on hirm. See tähendab, hirmu võim. „See valab vett nii liigse reguleerimise kui ka massilise jälgimise veskile. Hirm halvab, muudab inimesed haavatavaks,“ kirjutab Madise aastaülevaates.

Niisiis, ma olen nõus.

Jah, mina ka.

Ma olen nõus, jah. Hirmu võim — see peegeldub kuidagi ka nendes uudistes, mida me teile esitleme. Hiljuti oli ajakirjanik, mu vana tuttav Rein Sikk nördinud selle üle, et ta läheb mikrofoniga kellegi juurde, esitab küsimusi, aga inimesed jooksevad tema eest ära.

Põrkavad eemale. Katk tuli — pane plehku.

Ja teeb ettepaneku õpetada koolides ajakirjanikega suhtlemise kursust. Kuidas teile see meeldib? Milline haare? Neid kursusi on vaja paljudele, väga paljudele, kord elus, kui veab. See tähendab, inimesed kardavad. Inimesed kardavad juba oma arvamust avaldada. Ütleme, meie Viktoriga — noh, mina eelkõige, Viktor on siin kannatav pool. Ta peab taluma kõiki neid hääli, mida ma oma suuga teen. Aga muidu, üldiselt…

Kommentaarideta.

Oi, te olete seal kõik nii julged.

Kuulge, on teatud piirid, mille sees meil pole üldse midagi karta. Ja need piirid on seadusega kirjeldatud. Ja alati need piirid ei vasta minu veendumustele. Ma saan aru, et on mingid jooned, punased jooned, mida ületada ei tohi.

Õhuke punane joon.

Paljud teavad seda. Me hulgume metsas, ja tavaliselt inimesed…

[06:59]
Kõige värskem näide. Oleg Besedin. Idealist, kes arvas, et kõik see, mis on põhiseaduses kirjas, on lausa, vabandage, nagu meie Issanda kivitahvlid. See on puutumatu. Mitte käsud, vaid see peab toimima. Vaat ta käib ja vaatab sellesse helgesse, optimistlikku sinisesse taevasse, selle asemel et vaadata jalge ette, sest seal on igal pool lõksmiinid. Ja tõmbad traadist — ja su sisikond ripub lähimate puude okstel.

Õhuke punane joon — inglise keeles on selline mõiste, see tekkis sellest, et kui Inglise sõdurid kuskil Aafrikas suulude rünnakut tõrjusid, olid nad väga hästi näha, nad kandsid tollal punaseid mundreid, aga neid oli seal üsna vähe. See tähendab, et väikese vahemaa tagant näis see tõepoolest õhukese punase joonena.

Aga kas te filme vaatasite, muide?

Ma olen palju filme vaadanud. Just sellest on isegi komöödiaid hulgaliselt sel teemal tehtud, mis siis veel tõsistest filmidest rääkida. Võtsin hiljuti ette… On selline Inglise näitleja Michael Caine.

Just sellest ma räägingi.

Üks esimesi — „Suulud“, minu arvates, kunagi vaatasin.

Niisiis, me ei astu üle sellest õhukesest punasest joonest, aga me tahaksime üht-teist mõista ja mõningaid küsimusi esitada. Vaat Ülle Madise, hoolimata sellest, et hirmu võim — jah, see on olemas, see eksisteerib —, kirjutab ja ütleb, et oma riiki ei tasu liigselt kritiseerida. No selles mõttes, et tuleb meeles pidada, et heaga harjub inimene kiiresti, aga see, mis on halb, saab alati rohkem avalikkust.

[09:19]
Huvitav. Vaatame mõnda näidet, miks see nii on. Proua Madise kirjeldab fobokraatiat kui loomulikku protsessi, nagu me ei paneks sellele mingil kombel kätt külge. Igaüks eraldi — me lihtsalt kardame midagi, lihtsalt pole kellegagi heades suhetes, aga tulemuseks on selline lihtsalt kolossaalne nähtus, fobokraatia. Tahtmatult meenub üks KVN-saade, kus kõlas geniaalne lause: „Poisid, ma ikkagi ei saa aru, kuidas sellistest tolvanitest nagu meie saab nii tark rahvas nagu meie oma.“ Umbes selline.

Vaatame. Ma loen uudist: Danilezi ja Moissejenko kontserdid Tallinnas ja Narvas on ära jäetud. Kui ma ei eksi, siis need on need, kellel oli see vinge küülikute lugu.

Küülikutest, jah, täpselt. Küülik pole ainult väärtuslik karusnahk, vaid ka 2–3 kilogrammi dieetliha ja kõik muu selline.

[11:03]
Vaadake, teie juurde tulevad inimesed teid lõbustama. Nad ei ole poliitikud. Nad ei ole relvakaupmehed ega narkokaupmehed. Need on artistid. Ja otsustades selle järgi, et nende kontsertidele müüdi pileteid, mäletatakse neid. Ja kellelgi on nostalgiatunne. Inimesed olid valmis tulema.

Pärast seda teeb Eesti Ukrainlaste Kongress avalduse teemal, et nad on kategooriliselt selle vastu, et need inimesed seal on. Esiteks, nad ei ole Venemaa agressiooni hukka mõistnud. Seda öeldakse nii, nagu oleks olemas kinnitatud protseduur: niisiis, uriin ja väljaheide pange sellele lauale, aga seal minge ja mõistke Venemaa agressioon hukka. Kas see on nii? Ei, see pole nii. See pole nii. Ja inimene ei pea karjuma sellest, et ta kedagi hukka mõistab. See on tema isiklik asi.

Vaat mina — noh, kuidas, kas mul on õigus mõelda seda, mida ma mõtlen? Kas keegi saab mu ajudes midagi nii muuta, et ma loobuksin oma veendumustest, lõpetaksin? Ei, ei saa. Seejuures säilitan ma üldiselt nii viisaka tooni kui ka ühtlase käitumise, millest iganes jutt ka poleks.

Need inimesed töötavad venekeelses ruumis. Ma pole kunagi kuulnud, internetti pole kordagi sattunud, et nad oleksid kuskil ukraina keelt rääkinud. Mitte vene keelt. Niisiis, tulemusena, kuna nad esinevad Venemaal, tuleb neil Eestis esinemine keelata. Kuulge, see on idiootsus. See on hirm, ühest küljest, jah, ja keegi on huvitatud sellest, et seda hirmu juurutataks. Aga see ei teki iseenesest.

Jah, on Eesti Ukrainlaste Kongress. Nagu ütles Voltaire, teie vaated võivad mulle vastikud olla, aga ma olen valmis surema selle eest, et te saaksite neid vabalt väljendada. Vaat tema väljendab oma vaateid. See ei tähenda sugugi, et Eesti kultuuriministeerium peab olema selle kontsa all. Mida öeldakse, seda nad ka teevad. Kas teil on oma arvamus ka olemas? Kas teil on mingi kuriteo määratlus, mille tulemusena tuleb kellelegi midagi keelata?

[13:23]
Kultuuriministeerium pääses muidugi kergendustundega. Sest ta teatas, et ta ei kehtesta esinemiskeelde. See on juba pluss. Hästi. Hästi, kontsertide ärajätmine, nende Danilezi ja Moissejenko omade, on korraldaja otsus. No muidugi, korraldaja arvutas: teda ju keegi kaitsma ei hakka. Tuleb hulk ekstaatilisi isikuid. Täiesti võimalik, et nad on valgetes aluspükstes, maasikamoosiga määritud. Kõik võib olla, kõik. Neile on vaja sellist kuulsust, et neid alati seostataks.

See tähendab, hirmuõhkkonda loob keegi, aga sellele pole vastutegevust. Me aitame teid. Minu maksudest, Viktori maksudest, kõigi teie maksudest, kes meid Eestis kuulavad, läheb raha, ja väga suur raha, Ukraina abistamiseks. Mis põhjusel on keegi otsustanud, et nad peavad meile oma hirme peale suruma ja me peame nende järgi elama?

[14:45]
Mul oleks huvitav sel sügaval filosoofilisel teemal uue presidendiga arutleda. Kas see tekib iseenesest, see fobokraatia? Või on see siiski mingite tegude või millegi tegemata jätmise tulemus? See tähendab, selle asemel et korrale kutsuda… Võtan kokku: me aitame teid, me loome teile tingimused, me päästame teid sisuliselt sõjast — noh, neid, kes tulid Ukrainast —, lõpetage meile oma vaadete pealesurumine. Me otsustame ise, kuidas peab olema. Ei, seda ei tee keegi. Aga see tähendab, et fobokraatia ei sünni iseenesest. See on kellegi looming.

[15:35]
Edasi, vaat uudis. Kallas: enamik koolikohata jäänutest ei valda peaaegu üldse eesti keelt. No Kristina Kallas, meie haridusminister, on tüüdanud mitte ainult mind. Täna, kui me seda saadet salvestame, on täna streik. Õpetajate. Õpetajatel ja lasteaiatöötajatel tunnine. Koolis ma kujutan ette, kuidas saab tunnist streiki pidada. Seda ma kujutan ette. Ma ei kujuta ette, kuidas seda saab teha lasteaias. Proovi neid seal mingikski ajaks jätta. Ise pärast ei rõõmusta. No arusaadav, seal tahavad inimesed õpetajate miinimumpalga tõstmist. Õpetajatele nii koolides kui ka lasteaedades.

Kõik, mis koolis toimub, sarnaneb juba mingi täiesti metsiku absurdiga. See on midagi sellist. Ma olen nõus mitte isegi 100, vaid 200% selle koolidirektoriga, kes hiljuti, me arutasime seda, tegi ettepaneku ajada kustutuskummi poliitikat. Kui sa õpetajale lisad mingi kohustuse selle palga raames — see tähendab, juurde maksma sa talle ei hakka, sa lihtsalt lisasid talle kohustuse —, võta kustutuskumm ja kustuta midagi sellest, mis tal juba on. See on võimatu. See on juba võimatu.

[17:15]
Noh, pöördume tagasi selle juurde, millest Kallas räägib. Ta hakkab siin kritiseerima seda, et… Kallase sõnul need lapsed… Millest on jutt? On venekeelsed lapsed, kes pärast põhikooli ei läinud ei kutsekooli ega gümnaasiumi. Väga lihtsal põhjusel: neil pole eesti keelt. Ja ta siin, hoolimata sellest, et nad õppisid 9 aastat keelt iga päev 45 minutit, — isegi kutsekooli ei saa neid lasta, isegi leevendustega, kuna kutseõpe sisaldab tehnilisi aineid. No ei saa ju ette kujutada, et õppes osaleks inimene, kes isegi tööohutuse eeskirjadest jagu ei saa.

Siin jääb vaiba alla üks väga lihtne fakt. Nad õppisid eesti keelt, tal on õigus, iga päev 45 minutit, 9 aastat. Nii, sina oled minister, vaat sina praegu juurutad hirmu venelaste ees, sa justkui ütled, et nad ei suuda, et nad ei taha õppida, siin on võimalik ainult üks meede — viia üle eesti keelele, aga Tallinna võim kaitseb justkui aastaid venekeelset kooli. Aga mitte venekeelset kooli ei kaitse need tsentristid, kes on linnas võimul. Nad täidavad poliitilist ülesannet, see tähendab, näitavad, et me oleme teiega ühel poolel, ja teiseks lahendavad haldusülesannet, sest kust me teile õpetajad võtame?

[19:03]
Vastutavaks selle protsessi eest tehti ju kohalikud omavalitsused. See tähendab, kui meil oleks osalus Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis, noh, mingi hulk aktsiaid, et saaksime sinna minna ja öelda: te peate tegema seda ja seda. Ei. Me seisame sellest protsessist kõrval. Nad otsustavad ise, keda ja kuidas ette valmistada. Aga tulemusena tulevad sealt välja õpetajadiplomiga lõpetanud üliõpilased, kes lendavad kohe koolist mööda kuhugi teise valdkonda. Ükskõik kuhu, ainult mitte kooli.

Ja mõned aastad tagasi kogusin ma neid andmeid, meil olid juhtumid kogutud komisjonis, mis uuris eesti keele õpetamise probleeme vene koolides. Võetakse 20 inimest eesti keele õpetajaks õppima. Lõpetab, diplomi saab üks inimene. Ja kooli ta ei lähe.

See tähendab, Kallas seisab sellest kõrval. Ta ei võta enda peale vastutust selle eest, et sa oled saamatu, sa ei oska protsessi juhtida, sa ei suuda koole õpetajatega varustada, sa ei suuda õpetajaid metoodikatega varustada. Isegi koolides on 14 aasta tagused õpikud, mis see üldse on?

[20:28]
Tema loob foobiat. Kas see foobia tekkis iseenesest? Või lõi selle keegi? See kartus, kahtlustus, see suhtumine venelasse — kuidas see on? Kas see tekkis iseenesest? Noh, nagu ütleb üks endine KVN-lane, sittus ise kokku? Kas see on nii? Ei, kallid sõbrad, teil on sellega pistmist. Ja te teate juba ammu-ammu, millised olid Riigikogu soovitused, mida tuleb teha eesti keele õppimise protsessiga, et lapsed saaksid hariduse emakeeles, aga eesti keelt oskaksid.

Kuidas see nii juhtub, Viktor, kuidas see nii juhtub, et minu vanaisa, kes õppis — noh, ei õppinud lõpuni, ta oli kingsepp, aga mõnda aega õppis ta Tartus gümnaasiumis —, tõi vanaduspõlves rahulikult prantsuskeelseid fraase. Ja saksa keel oli tal nagu emakeel. Kuidas see nii juhtub? Vaat nemad oskasid seda protsessi korraldada. Võib-olla, nagu Žvanetskil, on konservatooriumis midagi valesti?

[21:46]
Ja vaat minu jaoks näide. Me püüame pidevalt pääseda nendest probleemidest, mis meile luuakse. Aga meid püütakse kinni, tuuakse tagasi ja koormatakse veel suuremate probleemidega. Seda illustreerib suurepärane uudis: Tallinna loomaaias tõkestati noorte binturongide visad põgenemiskatsed. Binturongid on sellised, sugukonnast, kuidas neid seal, viverlased või? Pagan, harva on tulnud seda sõna kasutada. Aga see on üldiselt midagi pesukaru ja kassi vahepealset. Sellised armsad elukad, välimuselt hellad, normaalsed.

[22:35]
Tallinna loomaaias… Tuleme me sinna lapselapsega, aga meile öeldakse, et see troopiline paviljon ei tööta. Miks? Tal on graafiku järgi tööaeg, me tulime spetsiaalselt just vaatama. Selgus, et see on järjekordne põgenemiskatse. Selgub, et need binturongid, olles sinna elama asunud, tunnevad äärmist vastumeelsust selle vastu, mida neile pakuti. Nad tahavad midagi muud. Ja mõnikord neid isegi ei püüta kinni. Vaat ta ronib kuhugi katuse alla, kõik vaatavad teda ja mõtlevad: ah, olgu, tuleb ise alla, sinna on ohtlik ronida. Suurepärane olukord, mulle väga meeldib. Ja põgenemise nimel on nad valmis isegi hüppama seal kaljult mingitele piiretele, mis on voolu all.

Vabadus, jah, mida teeb?

Jah, kuhugi tõmbab, kuhu — pole selge. Aga pole midagi, neli katset ebaõnnestusid. Me harjume sellega, et selles puuris ja need tingimused on antud tõsiasi, millega tuleb elada. Ja binturongid harjuvad ka. Ei pääse kuhugi. Samamoodi nagu inimesed sellega harjuvad. Aga miks peab mõne asjaga harjuma? Milleks see fobokraatia?

[24:03]
Pöördume tagasi kantsleri juurde. „Õiguskantsleri vaatenurgast on näha kaks suundumust. Esiteks näib, et üldine ärevus ühiskonnas tungib koolidesse, haiglatesse, riigi- ja munitsipaalasutustesse.“

Muidugi tungib iseenesest. Muidugi tungib. Sest ühest küljest näeb inimene, kui väga teda püütakse sellesse puuri, nagu binturongi, ajada. Aga teisest küljest näeb ta, et vajaduse korral peavad korralikud inimesed võimul kinni seadustest, reeglitest ja mõnikord isegi tavadest. Mõnikord satuvad sinna sellised lojused. Inimesed näevad, et nende jaoks pole mingeid piire.

Rääkides munitsipaalasutustest: vaat meie volikogu liikmele Vanja Jegorovile loodi töökoht. No hääle eest tuleb maksta. Meil on vahekord 16–15. Koalitsioon ja opositsioon. Ja ta võib iga hetk tõrkuma hakata ja järjekordselt kuhugi jooksma minna. Võib valvsus kaduda. Vaat selleks, et teda siduda, luuakse talle ametikoht, mis dubleerib hulka ametikohti, mis linnas juba on. Muide, dubleerib muu hulgas ka riiklikke funktsioone. Aga see pole oluline. Nagu ma aru saan, ei huvita kedagi, millega ta seal tegelema hakkab. Kui opositsioon ei uuri.

[25:41]
Aga vaat on olemas tööajatabel. Me tahaksime näha, et selle palga eest on ta kella 8.00-st 17.00-ni… No olgu, 17.00. Et ta on kohal. Hästi. Saavutati see, et ta veedab seal 9 tundi lõunapausiga. Esitage palun aruanne. Aga millega ta kogu selle aja tegeleb? Selleks, et meil oleks arusaadav, kust need hirmud tekivad. Just sellepärast need hirmud tekivadki.

Kuulge, kui pätid pääsevad võimule… Mulle räägiti eile, millega tegeles üks komisjon linnavolikogus. No kujutage ette ettepanekut: võtta ära munitsipaalkorterid, milles inimesed elavad. Aga kunagi said nad need korterid, neil olid pered, kolm-neli inimest. Saadi kahe- või kolmetoaline korter. Aga nüüd on lapsed suureks kasvanud, laiali läinud, seal elab üks inimene või kaks. Milleks neile kolmetoaline korter? Aga võtame neilt ära. No niimoodi, jah.

Vaat see kõlab, kusjuures see kõlab päriselus, see kõlab linnavolikogus. Kas te arvate, et siin hirmu ei teki? Ma saan aru, et see pole sage juhtum. Kirjutame natuke nende kõnelejate üldise debiilsuse arvele. Kui korter on erastatud, mine metsa oma selliste ideedega. Aga inimesed, kes ei erastanud, kes elavad munitsipaaleluruumis — kas te kujutate ette, kui selliseid lahti lasta, millised hirmud tekivad? Ja meil pole mingeid piiranguid, mitte mingeid. Vaat ja hirm, jah, see tuleb, see tuleb koolist, haiglast, riigiasutusest, munitsipaalasutusest.

[27:55]
Teiseks ütleb kantsler, et kujuneb välja püüdlus täieliku turvalisuse ja mugavuse poole koos sooviga teisi inimesi ümber kasvatada. Seda näen ma iga… Pidevalt. Pidevalt. Seda hoolimata sellest, et, ma ei väsi kordamast, inimest saab kasvatada kuni tema neljanda eluaastani. Kui laps on saanud 4-aastaseks, ei saa te enam midagi muuta.

Mihhail, see kõik on palju sügavam, mulle tundub. Niisiis, võtke eeskuju jaapanlastest. Me ju võtame neist sageli eeskuju. Vaat neil on laps kuni 4–6 aastani täieliku vabadusega. Ta kasvab sel ajal isiksuseks. Siis hakatakse teda raamidesse panema. Ei pääse ta kuhugi.

Need on teised asjad. Need on erinevad asjad. On iseloom. Mingi sisemine meelelaad. See, mida ei kontrollita. See, mis peab arenema. Ja on haridus, kasvatus, suhtlemine. Need asjad, mis inimest sotsialiseerivad. Ja teatud hetkeni ta kasvab, areneb. Edasi on see juba midagi muud.

Ta peab lihtsalt aru saama vanemate seisukohast näiteks, et ta peab olema klassis esimene, et ta peab ülikooli astuma. Ja olgu ta pärast ülikooli kogu elu töötu, aga selle diplomi on ta kohustatud saama.

[29:42]
Need on erinevad asjad. Kellegi ümberkasvatamine, kes on 20-aastane, 30-aastane, on võimalik ilmselt ainult sellistes erandlikes olukordades. Viimati muutusin ma kuidagi kardinaalselt, kui sattusin kasarmusse. See tähendab, mul olid ka enne seda nii ühiskorterid kui ka ühiselamud ja kõik muu selline, aga mõnes küsimuses muutuda…

[30:12]
See tähendab, ma lihtsalt nägin teistsugust elu läbilõiget. Ma nägin inimeste suhteid. Seal, kus ma teenisin, valitses sel ajal, kui ma sinna teenima tulin, metsik vanemate sõdurite kiusamine. Aga mul oli meie kutsest ainult kaks sõpra. See tähendab, kõik ülejäänud olid õppeüksustes. Ja vaat meie, kolm rohelist, aga see oli brigaadi komandopunkt, seal oli kokku üle 60 inimese. See tähendab, et me ei saanud valvekordadest välja. Kogu must töö oli meie. Ja kuni sa ei hakanud valves istuma ja sinu vanemad ei hakanud sinu eest hoolitsema… Ühesõnaga, teatud muutused toimuvad, kui näed elu teise nurga alt.

Aga kas paljudel on selline võimalus? Ei. Ei.

Noh, soov teisi inimesi ümber kasvatada on lihtsalt meie elu lahutamatu osa. Kui palju neid kasvatajaid ma kommentaarides näen. Milles on ümberkasvatamise eesmärk, et sa oleksid minu moodi või mis? Mis te arvate?

Muutis vaateid.

No jah, see on arusaadav. Et kõik, mida sa tead, on täiesti vale. Ja tuleb mõelda nii. See käib näiteks selle Eesti Ukrainlaste Kongressi kohta. Neil on veendumus, et nad võivad sundida kõiki mõtlema nii, nagu mõtlevad nemad. Ma olen juba öelnud: keegi ei tule teid parandama. Jätke meid rahule.

[31:57]
No vaat, vaatame. Kaks uudist teatri kohta. Endine Vene teater. Ma ei taha seda nime „Südalinna“ isegi välja öelda. Oli kaks uudist. Üks uudis on publiku huvi kadumine. Kolm, õigemini, kolm uudist. See tähendab, et nende juures hakati käima palju harvemini. Seejuures ütlevad selle teatri juhid: nad lihtsalt ei saa aru. Nad kasvatavad meid ümber. Nad on kogunenud ja kasvatavad meid ümber.

Viktoril on mingid ärisidemed, meil on siin laual plakat: 6. novembril „Tonki hod“ Narvas, tulge. Käisin hiljuti, mis meil oli? „Tavaline ime“? Või „Figaro“?

„Figaro“.

Suurepärane etendus, suurepärane. Ma valin klassika. Ma valin klassika, ma tahan seda klassikat näha ja loodan, et te suudate midagi teha. Aga kui ma loen… Vaat teine artikkel on „Kaasavarata pruudist“. Ja mulle joonistub välja, et see on midagi keskmist: kas „Troonide mäng“ või „Düün“, ma ei tea. Väga huvitav selline arvustus, kus kõik on saast-saast-saast-saast. Sa saad aru, et see kõik on jama. Ja lõpus mingi selline hell: normaalne, kellelegi meeldib.

[33:28]
Ja vaat kuulen järjekordset. Selle teatri direktor teatas, et 28. aastaks peavad eesti keelt valdama 90% Südalinna teatri töötajatest. Aga kas sellel on kindlasti pistmist loomeprotsessiga?

Vaat mina üks ja sama näide. Ma tõin seda parlamendis. Ma toon seda meie saadetes. Kui ma räägin inimestega, kellel on sellega pistmist. Vaadake. Unustame kõik need jutud sellest, mida riik vajab. Kujutame ette: teil tekkis tõsine terviseprobleem, ja teile öeldakse: selles valdkonnas on kaks kirurgi. Vaata, sellel on lihtsalt kuldsed käed, kõik püüavad tema juurde pääseda, kõik. Seejuures on tal eesti keelega kuidagi nii ja naa. No ei õnnestunud. Aga see räägib lausa nagu Cicero. Saad aru, seal on halb tulemuslikkus. Seda on surnuaial näha. Kelle juurde te lähete?

[34:51]
Küsin oma kolleegidelt, küsisin Riigikogus: kelle juurde te lähete? Kas teil on vaja tervist või et ta räägiks eesti keelt? Te istute bussi, kui teil on vaja sõita tuhat kilomeetrit. Seal istub inimene, kes vastutab teie elu eest. Mida teil on vaja? Et ta teaks, et ööpäev enne reisi ei tohi kangeid jooke, et tal oleks tervisega kõik korras, et ta juhiks masinat nagu omast. Öeldakse, et juhib nagu hingab. On selliseid. Olgu, kõrvale kalduma ei hakka, näiteks. On selliseid, kes satuvad avariisse.

Kas sa valid juhti tema kvalifikatsiooni, kogemuse ja ettevaatlikkuse ja nii edasi järgi või selle järgi, kas ta räägib või ei räägi seda või teist keelt? Ole sa kas või milline patrioot. Kui sa, eriti lastega, sellesse salongi istud: vaat, see sai kuu aega tagasi load, sõidame temaga, ta ju laulab nagu lind. No mis see on?

See on foobia, mis tekib teatud inimeste tegevuse tulemusena, kes on ise mingi foobia küüsis. Ja ma pole kindel, et seal nõutakse, et te peate, nagu koolis või haiglas, te peate seal B2 või C1, te peate sellele vastama. Ei, see on selle hirmu ilming. Kuidas me sellest küll lahti saame?

[37:01]
Noh, fobokraatia kohta on mõte muidugi huvitav. Aga mulle tundub, et järgmine etapp pärast seda, mida kantsler, valitud president, meile ütleb — et on selline õhkkond, on fobokraatia, hirmu võim. Ta konstateerib fakti. Ta ei räägi sellest, kust see tuleb ja kuidas seda saab võita.

Vaat siin kirjutab, väga ilusasti on siin öeldud, et Eestis juurdub hirmu võim: teile öeldakse aina, et kartke Eesti maasikaid, droone, meres ja järves ujumist, kartke tuulikuid, põlevkivi, hunte, karusid ja vange, kartke suitsukala tee ääres ja kasevihta, kartke tehisintellekti, haigusi ja sõda. Aga seda ju luuakse kellegi poolt.

Kui probleem on avatud, siis äkki ikkagi paar sõna selle kohta, mida sellega saab teha? Konkreetselt, valdkondade kaupa. Alustame kas või kasevihast ja suitsukalast näiteks. Ja järk-järgult jõuame Südalinna teatrini. Ja nende töötajateni — keelt valdama. Kes määrab „keelt valdama“? Mida selle sõnaga nimetatakse? Inimesed sooritavad isegi mingi taseme, siis tundus kellelegi, et pole vastavust deklareeritud tasemele, ja läks jälle uitama.

[38:50]
Millega saab nõustuda? Jah, hirm halvab ja muudab inimese haavatavaks. See tekitab umbusku ligimeste vastu ja üldist rahulolematust. Kõik see takistab bürokraatliku koormuse vähendamist. See tähendab, hirm sunnib liigselt reguleerima protsesse, millega me elus kokku puutume. Lisades veel uusi hirme. Seejuures justkui pole väljapääsu.

[39:28]
Meie kohtumine on veidi veninud. Huvitav artikkel, seda on huvitav lugeda, ainult mõelda tuleb seejuures. „Seepärast tasub mõelda, — ütleb ja kirjutab kantsler Madise, — sellele, kuidas probleeme lahendada ja hirme vähendada.“ No ja kuidas? Kuidas probleeme lahendada? Selles kohas punkt. Ja edasi: „Tulevik ei pruugi olla sünge, oleks hea näidata, miks on mõtet unistada, unistusi ellu viia, oma elu Eestiga siduda. Ja seda kõike ilma liigsete piiranguteta, mis vaba ühiskonda kahjustavad.“ Tahaks üksikasju.

Tahaks muidugi üksikasju. Mingit konkreetsust. Noh, Mihhail, lubage, ma selles mõttes, et kui tulevane president, kes kohe-kohe oma ametisse astub. Kord, noh, presidendiga tuleb lihtsalt vestelda. Mitte lihtsalt, mulle tundub, ma pean praegu silmas, mul oli kord kogemus, kui Ukrainas kõik algas, selleks et — jagan — ja selleks et kuidagi neid hirme kõrvaldada, mäletan, püüdsin oma sõprade kaudu Tallinnas leida võimalust president Alar Karist intervjueerida. Ja mulle isegi helistati, öeldi, et võib-olla, jah, kantseleist. Aga kahjuks siis midagi ei õnnestunud. Aga vaat just minu eesmärk oli leida võimalus, et neid hirme oleks võimalikult vähe, et oleks vähem insinuatsioone. Me elame ju Narvas, aga seal keerdub selline asi. Selles mõttes ma ei kaota lootust varem või hiljem presidenti intervjueerida, võib-olla uut presidenti. Kui tekib selline võimalus, ma võin sellest praegu vabalt rääkida, just selleks, et neid hirme vähendada selles elus, milles me elame.

[41:27]
Ta tõesti vähendab inimeste hirme, lahendades nende probleeme. Nõus. Inimene kardab mõnikord, lihtsalt ei tea, mis teed minna. Ja mis siin öelda? Mina ka ei tea alati. Seepärast tekkis sel suvel pöördumine õiguskantsleri, see tähendab Ülle Madise poole mitte heast elust. Minuga ei taha rääkida riigivõimu esindaja, kes otsustas kuueaastase poisi riigist välja saata. Mul ei jää muud teed. Ja jumal tänatud, et on õiguskantsler, selline nagu Madise, kes võtab seda südamesse ja lahendab selle küsimuse.

Võib-olla räägime teistest küsimustest kuidagi. Vaat tal on selles ettekandes selline lause. See on viimane, mille külge ma klammerdun. „Riigikogus on esindatud kõik levinumad maailmavaated ja huvid.“ Mis hirmuga? Riigikogus, praeguses Riigikogus pole inimesi, kes vastaksid minule, minu maailmavaatele. Aga ma julgen loota, et neid on tuhandeid ja tuhandeid, võimalik, et kümneid tuhandeid inimesi üle Eesti. Need on need, kes ei taha surra sõjaliste korporatsioonide huvide eest. Need on need, kes ei taha koormata võlgadega oma lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi, kes neid samuti maksma hakkavad. Juba seda, mis praegu on kokku võetud, maksavad kindlasti meie lapselapsed ja võimalik, et lapselapselapsed. Seal pole kedagi.

[43:05]
Mis põhjusel peaksin ma seda väidet usu peale võtma? Seal pole kedagi, kellel oleks julgust millekski enamaks kui lihtsalt mingid erakondadevahelised intriigid. Tulla välja ja süüdistada reformierakondlasi selles, et nad varastavad. Vaat selleks on palju julgust vaja, jah.

See on isegi naljakas.

See on isegi naljakas, jah. See on nali, selline huumor tuleb välja, sest see on tõsine. Nii see ongi. Ja nii on läinud juba ammustest aegadest. Vaat Siim Kallas ja need 10 miljonit, mis kas olid või ei olnud.

Kas ei olnud. Üldse ei ole selge.

Praegu on mastaabid muutunud. Me räägime veidi hiljem mastaapidest. Selgub, et me ei teadnud tänini paljusid asju. See tähendab, selleks jätkub neil veel julgust. Ja seda justkui toetab ka massimeedia, ja kui nii, siis tähendab ka keskmine… Pole keskmisi inimesi, ma suhtun sellesse iseloomustusse üldse negatiivselt, aga tuleb välja, et on olemas tavakodanik, kellele see närimiskumm meeldib.

[44:34]
Vaat keegi võitleb. Kas te arvate, et teine pool erineb millegi poolest? Mäletate, ma rääkisin selle saate raames volikogu liikme ostmisest töökoha loomisega. Vanja Jegorov. Need on näiteks tsentristid. See on nende hea tahte, loaga. Seda häält on meil vaja, tuleb talle töökoht luua. Kui palju inimesi on viimase kuu jooksul vallandatud. Kui palju spetsialiste on ise ära jooksnud.

Seal pole kedagi. See, et nad üksteist varguses süüdistavad, jõuavad nad mingil hetkel ka teiste kuritegudeni. See kõik on ilmselge. Aga maailmavaateliselt, kes seal vastab sellele, millest ma rääkisin? Kas meil on kas või üks rahupartei? Kas meil on kas või üks tulevikupartei? Ja see on ka küsimus.

[45:45]
See tähendab, õiguskantsler sellistel teemadel tavaliselt sõna ei võta, see pole üldse tema asi, tal on seadusega kirjeldatud täiesti konkreetsed funktsioonid, millega ta tegeleb, ja tuleb öelda, et Ülle Madise on alati vältinud. Vaat piirid, mille sees on tal mingid volitused. Sellega ta tegeleb. Aga poliitiline protsess ise, poliitiline protsess riigis… Jällegi, olen mitu korda öelnud: kui teil on paat ühe aeruga, sõidate te kogu aeg ringiratast, aga ühe tiivaga lind ei tõuse lendu. Vaat meil on üks palett, kõik need, kes näevad und, et Eestit tabaks taktikalise tuumarelva kogupauk, eks? No lihtsalt selline tunne, et inimesed unistavad sellest. Need on olemas, aga need, kes tahavad rahu, justkui ei eksisteeriks looduses. Mis see on? Jälle sittus ise kokku?

[46:52]
No kuidas sellesse suhtuda? See tähendab, teen kokkuvõtte. Minu puht inimlik veendumus on, et Ülle Madise on isegi töötajana, bürokraadina, ametnikuna kõrgusel. Inimlikust vaatenurgast nii lojaalselt lihtsate inimeste probleemidesse suhtuda — selleks peab olema teatud iseloomuga. Aga tulemusena toetatakse kord üht narratiivi, kord teist, kord kolmandat. Nendest, mis on juba loodud. Ja maksimum on see õhuke punane joon, milleni me jõuda saame. Jah, meil on ühiskond, kus valitseb hirm, aga mida sellega teha ja kuidas sellega võidelda? Parem sellest üldse mitte rääkida. Parem mitte.

Vaat, kuidagi nii. See koos sellega, et me soovime uuele presidendile edu.

[48:07]
See saab olema raske.

Jah, saab olema raske.

See saab olema raske. Pärast järgmisi valimisi uueneb Riigikogu koosseis 30% ulatuses.

Alati muutub 30%, jah.

See tähendab, need kohutavad tüübid, kes võtavad vastu kord üht avaldust, kord teist, kord kolmandat, mille tulemusena juurutatakse ühiskonda hirme, ja me hakkame tõesti elama aina halvemini ja halvemini. Räägime sellest, kui räägime majandusest, eks? Nad jäävad. Nii praegusel kui ka tulevasel presidendil. No nagu tavaliselt, on kaks teed. Kas lepid nende poistega kokku ja elad rahulikult. Või hakkad kuidagi oma riigi poliitikat mõjutama. Sa oled ju president.

[49:07]
Võitlus.

Siiani pole ma selliseid inimesi veel näinud. Katse tegi Alar Karis, aga me ei saa teada, millega see lõppes. Ta ise otsustas vabatahtlikult teiseks ametiajaks mitte kandideerida, kuigi oli üldiselt arvamusliider. Aitäh talle. Edu Madisele. Ja elame-näeme, kas president suudab oma ideoloogia, oma narratiivide raames üldse midagi teha.

Aga meie vist lõpetame. Suur aitäh. Kui kuulasite selle hetkeni, pange palun laik ja tulge homme jälle. Soovime edu, sõbrad. Kõike head. Ja ärge kartke midagi. Head aega. Aitäh.


Translation to English from Russian

Duration 50 min

[00:00]
Good afternoon, we are glad to welcome everyone. In the studio with us is Mihhail Stalnuhhin.

Good afternoon, friends. I propose we talk about our new president — already elected but not yet in office, so to speak. Our new president’s name is Ülle Madise. I have known her for almost 30 years, I watched her work in the Riigikogu, then as Chancellor of Justice, and I must say that this really is… Here is how she writes in her latest report — I’ll explain in a moment what this is about: this is the place where all fears flow together, all expectations of calm, right? All, that is… She says about it that parents write, entrepreneurs, residents of care homes, conscripts, prisoners, defendants. Everyone’s problems are very down-to-earth, entirely understandable.

So this is a person… Now, Alar Karis was, and for now still is, the president who at one time headed the National Audit Office for several years. In that capacity he was privy to all the audits the National Audit Office prepares. That is, he knew his way around the life of the country, knew where outrageous things were going on. To make it clear: if it weren’t for the National Audit Office, we would most likely never have learned about those 70 or maybe 350 million kroons at the Ministry of Defence. Most likely it would have been quietly buried under paperwork. They allocated another 70 to pay back to Europe. Somebody mumbled something, staring into space, and evaporated into that same space. I’m talking about the officials responsible who dealt with this matter.

[02:14]
Whereas Ülle Madise, as Chancellor of Justice, works, let’s say, most often not at the level of state institutions but at the level of the specific individual. And she has been doing it for many years. And you know, I won’t repeat myself now, but literally this year I became convinced that the most ordinary person can get help from her. That’s the case of the deportation of the boy Dima from Estonia.

And now her office has published its latest report. All as usual: for the previous year, in autumn, there is always a report to parliament and all that. And she has summarised it. And this news item is headlined «Ülle Madise: fear is taking root in society when what is actually needed is hope.» I propose we analyse what she is talking about here when she talks about fear and about hope. That is, whom we will be dealing with once she takes office as president. How will she do it?

Alar Karis, for example, even though he came into conflict with the Ministry of Foreign Affairs…

Harshly, yes.

A couple of times, yes, quite harshly. He bluntly refused to be a loudspeaker transmitting the sounds that are composed and brought into the world at the Ministry of Foreign Affairs. And they kept explaining to him that points of view must be coordinated, we mustn’t argue in public, and since nobody talks to you, you just repeat what we say. That’s all. Well, it’s easy to demand that of a person if you know you are the one who elected him. Well, parliament, yes, elected him. Some 80 people voted for you there. But presidents are for the whole people. But please, forget about that.

[04:34]
Karis had a certain independence. What will we be dealing with now? Madise starts with the thesis that phobocracy is taking root in Estonia. There is a moon called Phobos. It means fear. That is, the rule of fear. «This is grist to the mill of both excessive regulation and mass surveillance. Fear paralyses, makes people vulnerable,» Madise writes in her annual report.

So, I agree.

Yes, so do I.

I agree, yes. The rule of fear — it is somehow reflected in the news we present to you, too. Recently a journalist, an old acquaintance of mine, Rein Sikk, was indignant that he goes up to people with a microphone, asks questions, and people run away from him.

They shy away. The plague has come — run for it.

And he proposes teaching a course in schools on how to talk to journalists. How about that? What scope! Many people need these courses, very many — once in a lifetime, if they’re lucky. That is, people are afraid. People are already afraid to express their opinion. Let’s say Viktor and I — well, me first and foremost, Viktor is the suffering party here. He has to put up with all the sounds I make with my mouth. But otherwise, in general…

No comment.

Oh, you’re all so brave there.

Listen, there are certain bounds within which we have nothing at all to fear. And those bounds are described by law. And these bounds don’t always correspond to my convictions. I understand that there are certain lines, red lines, that must not be crossed.

The thin red line.

Many people know this. We wander through the forest, and usually people…

[06:59]
The freshest example. Oleg Besedin. An idealist who thought that everything written in the Constitution is really, excuse me, like the tablets of Our Lord. That it is inviolable. Not commandments, but that this must work. So he walks along looking up at that bright, optimistic blue sky instead of looking at his feet, because there are tripwires everywhere. And you pull the wire — and your insides will hang on the branches of the nearest trees.

The thin red line — there is such an expression in English; it came about because when English soldiers somewhere in Africa were repelling an attack by the Zulus, they were very easy to see — they wore red tunics back then — and there were very few of them there. That is, from a short distance it really did look like a thin red line.

By the way, have you seen the films?

Oh, I’ve seen a lot of films. Just on this very subject there are heaps of comedies made, never mind serious films. Recently I took up… There is an English actor, Michael Caine.

That’s exactly what I mean.

One of the first — «Zulu», I think, I watched it at some point.

So we don’t step over this thin red line, but we would like to understand a few things and ask some questions. Now Ülle Madise, while the rule of fear — yes, it’s there, it exists — writes and says that one shouldn’t criticise one’s state excessively. Well, in the sense that one must remember that people get used to good things quickly, while what is bad always gets more publicity.

[09:19]
Interesting. Let’s look at a few examples of why this is so. Mrs Madise describes phobocracy as a natural process, as though we don’t lift a finger to bring it about. Each of us separately — well, we’re just afraid of something, just at odds with someone, and as a result we get this simply colossal phenomenon, phobocracy. One involuntarily recalls one of the KVN shows, where a brilliant line was spoken: «Guys, I still don’t understand how blockheads like us add up to such a wise people as ours.» Something like that.

Let’s have a look. I read the news: concerts by Danilets and Moiseenko in Tallinn and Narva have been cancelled. If I’m not mistaken, they’re the ones who had that wild bit about rabbits.

About rabbits, yes, exactly. A rabbit is not only valuable fur, but also 2–3 kilograms of dietary meat and all that.

[11:03]
Look, people come to entertain you. They are not politicians. They are not arms dealers, not drug dealers. They are performers. And judging by the fact that tickets to their concerts were sold, people remember them. And some feel nostalgic. People were ready to come.

After that the Congress of Ukrainians of Estonia makes a statement to the effect that they are categorically against these people being there. First, they have not condemned Russian aggression. It is said as if there is an approved procedure: right, put your urine and stool samples on that table, and over there go and condemn Russian aggression. Is that how it is? No, it isn’t. It isn’t. And a person doesn’t need to shout that he condemns someone. That’s his personal business.

Take me — well, do I have the right to think what I think? Can anyone change something in my brain so that I give up my convictions, stop holding them? No, they can’t. And at the same time I maintain, generally speaking, both a polite tone and an even manner, whatever the subject.

These people work in the Russian-speaking space. I have never heard, nothing has ever turned up on the internet, of them speaking Ukrainian anywhere. Not Russian. So, as a result, because they perform in Russia, they have to be banned from performing in Estonia. Listen, that’s idiocy. It’s fear, on the one hand, yes, and someone has an interest in this fear being instilled. But it doesn’t appear by itself.

Yes, there is the Congress of Ukrainians in Estonia. As Voltaire said, I may find your views repugnant, but I am ready to die so that you can express them freely. So it expresses its views. That doesn’t at all mean that the Estonian Ministry of Culture must be under its heel. Whatever they say, that’s what the ministry will do. Do you have an opinion of your own? Do you have any definition of a crime as a result of which something must be banned for someone?

[13:23]
The Ministry of Culture, of course, was relieved to have dodged it. Because it announced that it does not impose bans on performances. That’s already a plus. Fine. Fine, the cancellation of the concerts, of this Danilets and Moiseenko, is the organiser’s decision. Well, naturally, the organiser figured: nobody is going to protect him. A crowd of overexcited individuals will show up. Quite possibly they’ll be in white underpants smeared with strawberry jam. Anything is possible, anything. That’s the kind of fame they want, to always be associated with that.

That is, someone creates the atmosphere of fear, but there is no counteraction to it. We are helping you. From my taxes, from Viktor’s taxes, from the taxes of all of you listening to us in Estonia, money goes, and very big money, to help Ukraine. Why on earth has someone decided that they should instil their fears in us and that we should live accordingly?

[14:45]
I would be interested in discussing this deep philosophical topic with the new president. Does it appear by itself, this phobocracy? Or is it after all the result of some actions, or of something not done? That is, instead of putting them in their place… To sum up: we are helping you, we are creating conditions for you, we are effectively saving you from war — well, those who came from Ukraine — stop imposing your views on us. We will decide for ourselves how things should be. No, nobody does that. And that means phobocracy doesn’t arise by itself. It is somebody’s handiwork.

[15:35]
Next, here’s a news item. Kallas: most of those left without a school place hardly speak Estonian. Well, Kristina Kallas, our Minister of Education, has worn out not just my patience. Today, as we record this programme, there is a strike today. Of teachers. A one-hour strike by teachers and kindergarten staff. At school I can imagine how a one-hour strike can be held. That I can imagine. I can’t imagine how it can be done at a kindergarten. Try leaving them there for any length of time. You won’t be happy yourself afterwards. Well, understandably, people there want a rise in the minimum salary for teachers. For teachers at both schools and kindergartens.

Everything happening at school already looks like some completely wild absurdity. It’s something else. I agree not even 100 but 200% with the school principal who recently — we discussed this — proposed an «eraser» policy. If you add some duty to a teacher within that same salary — that is, you’re not going to pay him extra, you’ve just added a duty — take an eraser and rub out something of what he already has. It’s impossible. It is already impossible.

[17:15]
Well, let’s go back to what Kallas is saying. She starts criticising here the fact that… According to Kallas, these children… What is this about? There are Russian-speaking children who, after basic school, went neither to vocational school nor to upper secondary school. For a very simple reason: they don’t have Estonian. And she here, even though they studied the language for 9 years, 45 minutes every day — they can’t even be admitted to vocational school, even with concessions, since vocational training includes technical subjects. Well, it’s impossible to imagine someone taking part in training who can’t even manage the safety rules.

One very simple fact is left under the carpet here. They studied Estonian, she’s right, 45 minutes every day, for 9 years. So, you are the minister, and now you are instilling fear of Russians, you are as good as saying that they can’t, that they don’t want to learn, that only one measure is possible here — switch to Estonian-language instruction, and the Tallinn authorities have supposedly been protecting the Russian-language school for years. But these Centrists in power in the city are not protecting the Russian-language school. They are carrying out a political task, that is, showing that we are on your side, and, second, they are solving an administrative task, because where are we supposed to find teachers for you?

[19:03]
It’s the local authorities who were made responsible for this process. That is, if we had a stake in the University of Tartu and Tallinn University, well, some number of shares, so that we could go there and say: you must do this and this. No. We stand aside from this process. They decide for themselves whom to train and how. And as a result, out of them come graduates with teaching diplomas who immediately fly past the school into some other field. Anywhere at all, just not into school.

And a few years ago I collected this data; we had cases collected in the committee studying the problems of teaching Estonian in Russian schools. They admit 20 people to train as Estonian teachers. One person graduates and gets a diploma. And he doesn’t go into a school.

So Kallas stands aside from all this. She doesn’t take responsibility for the fact that you are incompetent, you don’t know how to manage the process, you can’t provide schools with teachers, you can’t provide teachers with methods. Why, even at schools the textbooks are 14 years old — what is that supposed to be?

[20:28]
She creates a phobia. Did this phobia appear by itself? Or did someone create it? This fear, this suspicion, this attitude to Russians — how did that come about? Did it appear by itself? Well, as one former KVN player says, did it just crap itself into existence? Is that how it is? No, dear friends, you have something to do with it. And you have known for a very long time what the Riigikogu’s recommendations were on what needs to be done with the process of learning Estonian so that children get their education in their native language and still know Estonian.

How does it happen, Viktor, how does it happen that my grandfather, who studied — well, he didn’t finish, he was a shoemaker, but for some time he studied at a gymnasium in Tartu — in his old age calmly quoted phrases in French. And his German was like a native language. How does that happen? They knew how to organise this process. Maybe, as Zhvanetsky put it, something is wrong in the conservatory?

[21:46]
And here’s an example for me. We constantly try to get away from the problems that are created for us. But we’re caught, brought back and loaded with even bigger problems. This is illustrated by a wonderful news item: at Tallinn Zoo, the persistent escape attempts of young binturongs were thwarted. Binturongs are of the family — what’s it called — the viverrids, is it? Damn, I’ve rarely had occasion to use that word. But it’s basically something between a raccoon and a cat. Cute critters, gentle-looking, normal.

[22:35]
At Tallinn Zoo… My granddaughter and I come there, and we’re told the tropical pavilion is closed. Why? It has opening hours on the schedule; we came specially to see it. It turned out it was yet another breakout. It turns out these binturongs, having settled there, have an extreme dislike of what they were offered. They want something else. And sometimes they aren’t even caught. One climbs somewhere up under the roof, everyone looks at it and thinks: oh well, it’ll come down by itself, it’s dangerous to climb up there. A wonderful situation, I like it very much. And to escape they are even willing to jump from the rock onto some fences that are electrified.

Freedom, yes, what it does?

Yes, something pulls them somewhere, where to is unclear. But never mind, four attempts have failed. We get used to the idea that this cage and these conditions are a given, something we have to live with. And the binturongs will get used to it too. They’ll have no choice. Just as people get used to it. But why should one have to get used to some things? Why this phobocracy?

[24:03]
Let’s return to the Chancellor. «From the Chancellor of Justice’s perspective, two trends can be seen. First, it seems that the general anxiety in society is seeping into schools, hospitals, state and municipal institutions.»

Well, of course it seeps in. Of course it does. Because on the one hand a person sees how hard they are trying to drive him into this cage, like a binturong. And on the other hand he sees that, when necessary, decent people in power adhere to laws, rules and sometimes even customs. Sometimes such swine get in there. People see that for them there are no limits at all.

Speaking of municipal institutions: a job was created for our council member Vanya Egorov. Well, you have to pay for a vote. Our ratio is 16 to 15. Coalition and opposition. And he could kick over the traces at any moment and run off somewhere yet again. You might not keep an eye on him. So, in order to tie him down, they create a post for him that duplicates a heap of posts that already exist in the city. Incidentally, it also duplicates state functions, among other things. But that doesn’t matter. As I understand it, nobody will be interested in what he’ll actually be doing there. Unless the opposition takes an interest.

[25:41]
Now, there is a time sheet. We would like to see that for this salary he is there from 8:00 to 17:00… All right, 17:00. That he is present. Fine. They’ve achieved that he spends 9 hours there with a lunch break. Please provide a report. And what does he do all that time? So that we can understand where these fears come from. That’s simply why these fears arise.

Listen, when riff-raff get their hands on power… Yesterday I was told what one committee of the city council was doing. Just imagine the proposal: take away municipal flats in which people live. Once upon a time they got these flats when they had families, three or four people. So they got a two- or three-room flat. And now the children have grown up and moved out, and one person or two live there. What do they need a three-room flat for? Let’s take it away from them. Well, like that, yes.

That’s what’s being said, and it’s being said in real life, it’s being said in the city council. Do you think fear won’t arise from this? I understand this is not a frequent case. Let’s put it down a little to the general idiocy of these speakers. If the flat is privatised, take a hike with ideas like that. But the people who haven’t privatised, who live in municipal housing — can you imagine what fears would arise if you let people like that loose? And we have no restrictions, none at all. So there’s fear, yes, it comes, it comes from the school, from the hospital, from the state institution, from the municipal one.

[27:55]
Second, the Chancellor says that what is emerging is a striving for complete safety and comfort combined with a desire to re-educate other people. This I see every… Constantly. Constantly. And this even though, as I never tire of repeating, you can bring up a person until he is four. Once a child has turned 4, you can no longer change anything.

Mihhail, it’s all much deeper, it seems to me. So, take the Japanese as an example. We often take them as an example, after all. There, a child up to 4–6 years old enjoys complete freedom. He grows as a personality during that time. Then they start putting him within limits. He’ll have no choice.

Those are other things. Those are different things. There is character. Some kind of inner disposition. Something that isn’t controlled. Something that must develop. And there is education, upbringing, communication. The things that socialise a person. And up to a certain point he grows, develops. After that it’s something else.

He simply has to understand, from the parents’ point of view, for example, that he must be top of the class, that he must get into university. And even if after university he is unemployed all his life, he is obliged to get that diploma.

[29:42]
Those are different things. Re-educating someone who is 20 or 30 years old is possible, probably, only in such exceptional situations. The last time I changed in some fundamental way was when I ended up in the barracks. That is, before that I had had communal flats, and dormitories, and all that sort of thing, but changing on some issues…

[30:12]
That is, I simply saw a different slice of life. I saw relationships between people. Where I served, there was savage hazing at the time I arrived to serve. And I had only two buddies from our call-up. All the others were in training units. And so there we were, three rookies, and this was the brigade’s command post, with more than 60 people in total. That means we never got out of extra duties. All the dirty work was ours. And until you got onto duty shifts and your seniors started looking after you… In short, certain changes happen when you see life from a different angle.

And do many people have such an opportunity? No. No.

Well, the desire to re-educate other people is simply an integral part of our life. How many of these educators I see in the comments. What is the goal of re-education — for you to be like me, or what? What do you think?

To change your views.

Well yes, that’s clear. Like, everything you know is absolutely wrong. And you have to think like this. That’s what applies, for example, to this Congress of Ukrainians in Estonia. They are convinced that they can make everyone think the way they think. I’ve said it already: nobody is trying to correct you. Leave us alone.

[31:57]
Well then, let’s have a look. Two news items about the theatre. The former Russian Theatre. I don’t even want to pronounce this name, «Südalinna». There were two news items. One is the loss of audience interest. Three, rather, three news items. That is, people have started going there much less often. Meanwhile the theatre’s managers say: they just don’t understand. They’re re-educating us. They’ve got together and they’re re-educating us.

Viktor has some business connections; we have a poster lying on the table here: 6 November, «Tonkiy Khod» in Narva, come along. I went recently — what did we have? «An Ordinary Miracle»? Or «Figaro»?

«Figaro».

A wonderful production, wonderful. I choose the classics. I choose the classics, I want to see these classics, and I hope you’ll manage to do something. But when I read… The second article is about «Without a Dowry». And what I gather is that it’s something in between: either «Game of Thrones» or «Dune», I don’t know. A very interesting review, where everything is rubbish-rubbish-rubbish-rubbish. You understand that it’s all nonsense. And at the end something kind of gentle: it’s fine, someone will like it.

[33:28]
And now I hear another one. The director of this theatre announced that by 2028, 90% of the staff of the Südalinna theatre must have a command of Estonian. And does that really have anything to do with the creative process?

I keep using one and the same example. I gave it in parliament. I’ve given it in these programmes of ours. When I talk to people who have something to do with this. Look. Let’s forget all this talk about what the country needs. Let’s imagine: you have a serious health problem, and you are told: there are two surgeons in this field. Look, this one simply has golden hands, everyone tries to get to him, everyone. But his Estonian is not so good. Well, it didn’t work out. And this one speaks like a real Cicero. You see, his results are poor. You can see it in the cemetery. Which one will you go to?

[34:51]
I ask my colleagues, I asked in the Riigikogu: which one will you go to? Do you need your health, or for him to speak Estonian? You get on a bus when you have to travel a thousand kilometres. There sits a person who is responsible for your life. What do you need? That he knows no alcoholic drinks are allowed for a day before the trip, that his health is all right, that he drives the vehicle as if it were his own. They say he drives like he breathes. There are such people. All right, let’s not digress, for example. There are those who get into accidents.

Will you choose a driver by his qualifications, his experience and caution and so on, or by whether or not he speaks this or that language? However patriotic you are. If you, especially with children, get into that bus: come on, this one got his licence a month ago, let’s go with him, he sings like a bird. What is that supposed to be?

This is a phobia that arises as a result of certain actions by people who are themselves subject to some phobia. And I’m not sure they insist there that you must, as at a school or in a hospital, you must have B2 or C1 there, you must meet that standard. No, it’s a manifestation of this fear. How on earth will we get rid of it?

[37:01]
Well, as for phobocracy, the idea is interesting, of course. But it seems to me the next stage after what the Chancellor, the president-elect, tells us — that there is such an atmosphere, there is phobocracy, the rule of fear. She states a fact. She doesn’t say where it comes from or how it can be overcome.

She writes here, it’s very beautifully put, that the rule of fear is taking root in Estonia: every now and then you are told to be afraid of Estonian strawberries, drones, swimming in the sea and lakes, be afraid of wind turbines, oil shale, wolves, bears and prisoners, be afraid of smoked fish by the roadside and the birch sauna whisk, be afraid of artificial intelligence, illness and war. But surely this is being created by someone.

So if the problem has been exposed, then maybe at least a couple of words about what can be done about it? Specifically, area by area. Let’s even start with the birch whisk and smoked fish, for example. And gradually we’ll get to the Südalinna theatre. And these staff members — having a command of the language. Who determines «command of the language»? What is meant by that word? People even pass some level, then it seems to someone that they don’t match the stated level, and off they go again.

[38:50]
What can one agree with? Yes, fear paralyses and makes a person vulnerable. It breeds distrust of those close to us and general discontent. All this prevents reducing the bureaucratic burden. That is, fear makes us over-regulate the processes we encounter in life. Adding yet more fears. And there seems to be no way out.

[39:28]
Our meeting has dragged on a bit. An interesting article, interesting to read, only you have to think while reading it. «Therefore it is worth thinking,» says and writes Chancellor Madise, «about how to solve problems and reduce fears.» Well, and how? How do we solve the problems? At this point — full stop. And further: «The future is not necessarily gloomy; it would be good to show why it makes sense to dream, to make dreams come true, to tie one’s life to Estonia. And all this without excessive restrictions that damage a free society.» I’d like some details.

Details would be nice, of course. Something concrete. Well, Mihhail, allow me — I mean, as the future president who is about to take office. Once, well, one just has to talk to the president. Not just like that, it seems to me; what I mean now is, I once had an experience, when it all started in Ukraine, in order to — I’ll share — and in order to somehow remove these fears, I remember, I tried through my friends in Tallinn to find an opportunity to interview President Alar Karis. And I was even called and told that maybe, yes, from the president’s office. But unfortunately, something didn’t work out afterwards. But my goal was precisely to find an opportunity for there to be as few of these fears as possible, for there to be fewer insinuations. We live in Narva, after all, and things get stirred up there. In this sense I don’t lose hope of interviewing the president sooner or later, maybe the new president. If such an opportunity arises — I can talk about it freely now — precisely in order to reduce these fears in the life we live.

[41:27]
She really does reduce people’s fears by solving their problems. I agree. A person is sometimes afraid, simply doesn’t know which path to take. And what can you say to that? I don’t always know either. That’s why this summer the appeal to the Chancellor of Justice, that is, to Ülle Madise, didn’t come from a good life. A representative of state authority who decided to deport a six-year-old boy from the country does not want to talk to me. I have no other path left. And thank God there is a Chancellor of Justice like Madise, who takes this to heart and resolves the matter.

Maybe we’ll talk about other issues somehow. She has this sentence in the report. It’s the last thing I’ll latch on to. «All the most widespread worldviews and interests are represented in the Riigikogu.» What on earth makes her say that? In the Riigikogu, in the current Riigikogu, there are no people who would correspond to me, to my worldview. And I dare hope there are thousands upon thousands, possibly tens of thousands of such people across Estonia. These are the ones who don’t want to die for the interests of military corporations. These are the ones who don’t want to saddle their children, grandchildren and great-grandchildren with debts, who will also be paying them off. What has already been borrowed now will certainly be paid by our grandchildren and possibly great-grandchildren. There is no one there.

[43:05]
Why on earth should I take this statement on faith? There is no one there who has the courage for more than just some inter-party intrigues. To come out and accuse the Reformists of stealing. That takes a lot of courage, yes.

That’s actually funny.

It’s actually funny, yes. It comes out as a joke, as humour, because it’s serious. That’s just how it is. And it’s been like that since olden times. Take Siim Kallas and those 10 million that either existed or didn’t.

Or didn’t. It’s completely unclear.

Now the scale has changed. A bit later we’ll talk about the scale. It turns out there was a lot we didn’t know until now. That is, for this they still have enough courage. And it seems to be supported by the mass media too, and if so, then the average… There are no average people, I generally take a negative view of that label, but it turns out there is a philistine who likes this chewing gum.

[44:34]
So someone is fighting. Do you think the other side is any different in any way? You remember, as part of this programme I talked about buying a council member by creating a job. Vanya Egorov. Those are the Centrists, for example. It’s by their goodwill, their permission. We need this vote, we have to create a job for him. How many people they’ve fired over the past month. How many specialists have run away on their own.

There’s no one there. The fact that they accuse each other of theft — at some point they’ll get to other crimes too. That’s all obvious. But in terms of worldview, who there corresponds to what I was talking about? Do we have even one party of peace? Do we have even one party of the future? That’s a question too.

[45:45]
I mean, the Chancellor of Justice usually doesn’t speak out on such topics, it’s not her business at all; the law describes quite specific functions for her, what she does, and it must be said that Ülle Madise always avoided it. Here are the bounds within which she has certain powers. She deals with that. But the political process itself, the political process in the country… Again, I’ve said it many times: if you have a boat with one oar, you’ll go round in circles all the time, and a bird with one wing won’t take off. We have one palette — all those who dream day and night of Estonia being hit by a salvo of tactical nuclear weapons, right? Well, it just feels as if people dream of it. Those exist, but those who want peace seem not to exist in nature. What is this? Did it just crap itself into existence again?

[46:52]
Well, how should one view this? So, to sum up. My purely human conviction is that Ülle Madise, even as an employee, as a bureaucrat, as an official, is up to the mark. From a human point of view, to treat the problems of ordinary people so sympathetically — for that you need a certain cast of character. But as a result, one narrative will be supported, then another, then a third. From among those already created. And the maximum is this thin red line we can reach. Yes, ours is a society ruled by fear, but what to do about it and how to fight it? Better not to talk about it at all. Better not.

Well, something like that. That along with the fact that we wish the new president success.

[48:07]
It won’t be easy.

Yes, it won’t be easy.

It won’t be easy. After the next elections, the membership of the Riigikogu will be renewed by 30%.

It always changes by 30%, yes.

That is, these dreadful types who adopt one statement, then another, then a third, as a result of which fears are instilled in society, and we really do begin to live worse and worse. We’ll talk about it when we talk about the economy, right? They will remain. For the president, both the current one and the future one. Well, as usual, there will be two roads. Either come to terms with these guys and live in peace. Or start somehow influencing the politics of your country. You are the president, after all.

[49:07]
A fight.

So far I have not yet seen such people. Alar Karis made an attempt, but we won’t find out how it ended. He himself voluntarily decided not to run for a second term, although he was, by and large, an opinion leader. Thanks to him. Success to Madise. And we’ll live and see whether a president can do anything at all within the framework of her ideology, her narratives.

And we’ll probably wrap up. Thank you very much. If you’ve listened to this point, please give us a like, and come back again tomorrow. Good luck, friends. All the best. And don’t be afraid of anything. Goodbye. Thank you.

Комментарии

Опубликовано вИнтеграцияОбзор прессыПарламент и правительство

Ваш комментарий будет первым

Добавить комментарий