Перейти к содержимому

Свеча да лучина — для Еврокомиссии мысли вершина | Radio Narva | 889

28.09.2026: Обсудили советы Еврокомиссии по грозящим проблемам с газом, а также статью «Яак Нигул: из-за заповедных зон упущены миллиарды евро». Немного зацепили ситуацию с Нарвой.

00:00 Проблемы с газом и акцизы
07:29 Война с Ираном
09:56 Статья Яака Нигуля
18:02 Заключение статьи
22:46 Газ и сланцевое масло

Если вы здесь впервые, то начните с приветственной статьи моего блога. Там вы найдете способ подписаться на блог, Facebook, Twitter, Telegram, Spotify, Tiktok, а также выборку моих статей и ссылки на мои сочинения и книги.




Транскрипция (оригинал на русском языке)

Длительность 28 мин

[00:00]
Добрый день, мы рады всех приветствовать. И у нас в студии традиционно Михаил Стальнухин.

День добрый, друзья.

Ну что, вот и до нас дошли эти призывы прикрутить.

Есть такое. Это же просто уму непостижимо, до чего мы дошли. Читая вот эту вот новость, в которой еврокомиссар по энергетике предлагает странам Евросоюза экономить.

Да, давайте население попросим. С газом и даже с электроэнергией такие проблемы, что…

Мама, не горюй.

Тут всякие разные интересные новости приходят по поводу Италии, которая в своем прошлом волеизъявлении отказалась от атомной энергетики.

А сейчас резко поумнели.

Сейчас резко поумнели, выяснилось, что атомная энергетика самая чистая. И, в общем-то, если у тебя есть где достать стержни для ядерных блоков, то, в общем-то, и самое выгодное, если все нормально. В общем, они сейчас собираются по новой принимать законы ядерной энергетики.

Прелесть. Задним умом все такие умные становятся.

Вот читаю эту новость, что Еврокомиссия призвала страны ЕС сократить спрос на газ и электроэнергию. Поневоле приходит: свет да лучина для Еврокомиссии мысли вершина. В общем, причем нельзя сказать, что этого раньше не было. Мы просто об этом не знали, или не обращали внимания, или считали это пропагандой, как интересно.

[02:00]
Просто «Пропаганда» — это хорошая песня группы Sparks. Именно вот эта группа мне вспоминается, когда энергетический кризис, то да сё. Я когда-то читал их жизнеописание, поскольку в молодые годы эту рок-группу очень уважал. А они, когда у них не заладилась карьера в Соединенных Штатах, они пару дисков записали в Великобритании. И там в этом описании очень здорово это звучало, что электричество давали два часа в день. Вот эти два часа они работали в студии, а остальное время в темноте, наверное, там при коптилке или при лучине, куролесили, дай бог каждому.

В общем, примеры тому, как экономится, в общем-то, мы знаем их множество. Слава Богу, что касается нас, то, понимая те проблемы, которые будут с газом в этом отопительном сезоне, Enefit уже обратилась за согласованием для использования сланцевого масла для производства и электроэнергии, и тепла для нашего города, для Нарвы. Очень надеюсь, что Министерство окружающей среды это поддержит, потому что иначе где брать газ, это становится проблемой.

В данный момент хранилища Европы заполнены на 68%. Что с этим делать, никто не представляет. Надеются на какие-то мифические 90% к ноябрю месяцу, в ноябре добиться вот этого результата. Но при этом это говорится с такой миной на лице, с которой ты понимаешь, что это мечта. А на самом деле, как она будет, проливы по-прежнему закрыты.

И будут дальше.

[04:04]
Как покупать у Соединенных Штатов, это все помнят, я надеюсь, когда Европа уже что-то купила и танкеры с СПГ уже пошли из Соединенных Штатов на восток, и в этот момент им предложили более высокую цену где-то там в Азии. И танкерам-то какая разница? Они чуть-чуть курс сменили и отвезли туда, где лучше платят.

«Меры, принимаемые странами ЕС для регулирования цен, должны быть целенаправленными и временными», — говорится в письме этого самого еврокомиссара.

Мне кажется, вот я извиняюсь, но все, мы же уже это проходили. Помните, когда, если зима придет в таком состоянии, что не будет хватать никому, то страны будут сами по себе. Помните, с этими масками во время пандемии?

Это, да, расхожий пример.

Они будут сами по себе. У нас есть газ, а у вас нет газа. «Поделитесь». — «Ничего подобного, мы с вами делиться не будем».

И будет именно так. Своя рубашка ближе к телу — тут начинает работать народная мудрость.

Вот мы к зиме подойдем и посмотрим. По-разному в разных странах к этому делу относятся. Вот у наших соседей в Латвии, на время, правда, но понизили до минимально позволенного… Вы даже акциз на топливо не можете самостоятельно установить. Не можете. Вот должно быть 330 евро на 1000 литров дизельного топлива. И меньше этого вы… ну никак не меньше этого. 330 или 390 — не суть важно.

[06:05]
Но вот в Латвии решили на 3 месяца до минимально возможного понизить акциз. Это приведет к падению доходов государственного бюджета, тут уже такие времена настают, когда речь идет о недостающих миллиардах, и эти несколько десятков миллионов уже погоды не делают. А производить надо, и дизельное топливо нужно для сельского хозяйства, а иначе как вы Эстонию кормить будете? Это я про то, что у нас в магазинах уже такая вот чересполосица, мне кажется, что латвийских и польских продуктов не меньше, чем эстонских. В общем, представлены в очень широком ассортименте.

А у нас нет. У нас правительство отказывается, министр финансов, о котором мы завтра поговорим, это лучше отдельной темой брать, категорически отказывается признать необходимость в понижении этих самых акцизов. Вы что, Министерство финансов без денег хотите оставить? А что же мы людям раздавать будем? А люди все уважаемые, у них бизнесы.

[07:26]
В общем, все опять кивают на Иран. Все забывают, кто эту войну начал. С чего все это началось. То есть сами на этот крючок подсели. Да, войну там особо активно не поддержали, хотя были поползновения определенные у Европы. Сейчас запала остается только на то, чтобы постараться уговорить иранские власти: ну пропускайте там хоть какие-то танкеры с нефтью, с газом, ну там катарские эти танкеры с СПГ.

Там уже и пропускать нечего, насколько я понимаю.

Там уже эти установки разбомбили до такой степени ракетами, производственные мощности на довольно низком уровне. И когда пролив, предположим, никогда, а если пролив откроют, вполне может оказаться, что там и возить нечего.

Тут уже до смешного доходит. Президент Соединенных Штатов сообщает: а пофиг, что из залива не идет удобрений. Нужное количество у батьки будем покупать, у Лукашенко.

У него же Америка сняла санкции?

Да. Я, правда, еще пока не вижу, как это все это. Батька, конечно, Александр Григорьевич, конечно, у него чувство юмора на уровне. Говорит: а у нас уже все заказы расписаны. Можем, конечно, нарастить, но тут сами понимаете. А «сами понимаете» — это означает, что Белоруссия станет перевалочным пунктом для российских удобрений. И вы хотите на голодном пайке сидеть? Вы и сидите на голодном пайке, если мозгов нет. Ну как? Если уже Белоруссия стала крупнейшим экспортером рыбопродуктов, креветок и всего такого прочего, тут, с одной стороны, есть версия, которую развивала одна пресс-секретарь Белого дома, что в любой момент Соединенные Штаты готовы послать авианосцы к побережью Белоруссии.

Да, было такое.

А с другой стороны, что-то более хитрое. Ну и надежнее.

[09:55]
Вот это все является поводом для того, чтобы поговорить о мнении, которое выразил довольно известный в Эстонии предприниматель Яак Нигул. В новостях это мнение называется «Из-за заповедных зон упущены миллиарды евро». Я просто недоумеваю. Оказывается, даже вот такая вещь, как наши заповедники, которую никто пальцем не тронет, это святое. Это святое. Трогать нельзя. Издалека можно только любоваться, по тропинкам прогуляться. Оказывается, что в тяжелые времена люди начинают считать деньги даже вокруг святого.

Вот смотрите, у вас есть территория, на которой примерно 52% — это лес. Я удивился, когда увидел эти цифры, потому что, по моему мнению, уже гораздо меньше стало.

Все ездим, да.

Но будем полагаться на то, что человек серьезный, статистику знает, 52%. Но из этих 52% порядка 10% — это заповедники. Что это такое? На всей прочей территории посадки леса вы проводите вырубку, и на это есть дотации, засаживаете лесом. Или есть система, при которой вырубка ведется, потом люди спрашивают: а вот эти деревья чего они срубили? Это семенные деревья, оттуда будут падать семена, которые вот эту территорию… Именно поэтому так странно иногда некоторые вырубки и выглядят.

[12:00]
И если вначале кажется, что вырубили и все, и на этом все кончилось, а поскольку вырубки начались уже давно, уже десятилетия они продолжаются, то я сейчас наблюдаю, как лес растет в тех местах, которые раньше казались совершенно — все. Вырубили, и больше ничего не будет. В некоторых местах, кстати, так и происходит. Вот под Усть-Нарвой есть парочка мест, где вырубку произвели, после чего произошло заболачивание местности, и вряд ли там когда-то что-то вроде того леса, который был, появится. Ну, это просто делали непрофессионалы.

Ну, в общем, у вас есть лес, его по плану соответствующий департамент продает, вернее, вот эти разрешения на вырубки, и государство получает с этого определенные деньги. А господин Нигул посчитал, что сейчас принято очередное решение о расширении заповедника Алутагузе, если я не ошибаюсь.

Вроде бы.

И там за счет того леса, который прирезали к этому заповеднику, теряется в год порядка 43 миллионов евро. Слушайте, а это же не единственное место, это сравнительно небольшая территория, о которой идет речь, а сколько таких территорий простаивает. И там вырубка ведется только санитарная, то есть деревья уже сухие, молнии сожгло, и понятно, что все, кончилось дерево.

[13:44]
Кстати, вот в Усть-Нарве это было интересно, мне один пожарный рассказывал. Поступает сигнал: горит лес. Они приезжают, и видно, что это поджог. Так бережно подожгли, чтобы кору опалило слегка. Погода выбирается соответствующая, чтобы не было там вот этого… чтобы деревья не запылали прямо факелом. Когда приезжают пожарные, причем те, кто поджигал, они же сигнал дают. Они приезжают, это дело заливают. Но эта территория — это типа сгоревший лес. Его отдают под вырубку. А там обгорела кора, и деловая древесина — пожалуйста, снимай и вывози. Все нормально. Прелесть.

Ужас какой.

[14:38]
Ну, в общем, человек уже считает, уже смотрит на то, как наша экономика зависит от этих ресурсов и как мы эти ресурсы отдаем просто под… ну, выводим из использования полностью. И мне очень понравилось, я почему за это взялся. Я процитирую сейчас: «Наши предки создали Эстонскую Республику ради того, чтобы обеспечить сохранение эстонской нации, языка и культуры на века, а вовсе не для расширения ареала обитания белки-летяги от Нарвы до мыса Сырвы».

Здесь юмор в чем заключается? Дело в том, что белка — это символ Партии реформ. Ну пусть белка-летяга, там разница только зоологам, наверное, понятна. В общем, ареал обитания белки от Нарвы до Сырвы. Прелесть какая. «Вот государство, которое накладывает чрезмерное ограничение на использование собственных природных ресурсов, не может выжить, потому что его жителям станет не на что жить, и они будут вынуждены уехать». Нормально, да?

[15:55]
Фосфориты — раз, сланец — два, водные ресурсы. Сами отказались. То есть в свое время Евросоюз предложил Эстонии, как и прочим странам, очень выгодную схему. Ты сдаешь определенной мощности судно рыболовецкое, да?

Да, да.

И получаешь за это офигительную премию. Но ты теряешь право вылова рыбы. Там, правда, были очень смешные схемы, когда человек сдавал два корабля, и тем самым один сдавал типа за деньги, второй тоже за деньги, но поменьше, но получал право приобрести судно половинной мощности. Поскольку он два сдавал, у него в результате получалась более выгодная схема. Не надо ремонтировать вот это старое барахло, которое было, оно пошло на иголки. Зато есть новый корабль, есть квота, можно продолжать.

Это как жульническая схема.

Получить разрешение на покупку нового корабля — это каким-то образом люди умудрялись сделать в ситуации, когда такого делать было нельзя. Госконтроль об этом писал так ярко. В общем-то, целая поэма.

[17:26]
Мы отказались от всего этого. А теперь еще и от леса отказываемся. И выясняется, что в результате… ну, как там с целлюлозой, надо бы как-нибудь поинтересоваться. Но во всяком случае, уже с бумагой такие проблемы. Я недавно тут говорил, что уже книги печатают давно даже не в Эстонии, а в Индии учебники даже для эстонских школ печатают.

Тут заключение вполне логичное: «В нашем географическом положении никак не обойтись надеждой на то, что заповедники и белки-летяги начнут защищать нас и выплачивать учителям зарплату».

Хорошая постановка вопроса.

На это рассчитывать не приходится. Для этого экономике надо все-таки дать возможность развиваться. То есть на белок надежды мало. «Если даже министры в правительстве не понимают, под чем подписываются, или не требуют от чиновников предварительной оценки социально-экономических последствий и решений, остается лишь ждать смены правительства».

[18:41]
И, казалось бы, ну и что? Ну поменяется правительство. Вы что, реально думаете — «А вы, друзья, как ни садитесь, все в музыканты не годитесь», — что эта старая истина претерпела какие-то изменения? Нет, придут такие же люди с другими фамилиями, но делать они будут совершенно то же самое. Я это объяснял, стоит коротенько напомнить, в чем здесь дело.

Министерство — это не министр. Это в первую очередь те люди, которые вот ближний круг, который окружает министра, — это канцлеры и вице-канцлеры. А они в министерствах сидят десятками лет, и там уже абсолютно точно сложившиеся связи. То есть все понимают, по каким каналам куда надо вести государственный общак. И там крайне редко возникают какие-то проблемы на уровне министр — канцлер или вице-канцлер, такие, которые кончаются отставкой канцлера. Это большая редкость, огромная. И канцлеры чувствуют себя, как серые кардиналы, которые в реальности всем этим управляют.

[20:04]
А отсюда вывод очень простой. Какого бы человека вы ни поставили в это министерство, он не справится с теми людьми, которые занимают в этом министерстве вторые роли. Не справилась в свое время Майлис Репс, когда она попала в Министерство образования. Хотя она довольно такой серьезный человек. Наоборот, когда поняли, что она всерьез настроена, ей придумали это дело с кофейником или с чем? С чайником.

С кофеваркой.

Да. И мы это дело обсуждали. Тут хочешь смеяться — смейся, хочешь плакать — плачь. Но когда уходит на сторону 70 миллионов, и это только первый самородочек, который обнаружился, а дальше могут пойти и сотни миллионов, это касательно оборонных заказов всех, там ничего, там просто министр ушел, без проблем. Хотя, в общем-то, это ситуация, когда подпись ставится на документ, который должен обязательно проходить через канцелярию, канцлер не может не знать. Но как-то проскочил опасный поворот. Министр ушел.

[21:16]
Был у нас в свое время, я имею в виду Центристскую партию, был министр культуры, который пришел в министерство, естественно, культуры, с очень широкими, богатыми планами. Там гнездо реформистов такое, прямо кубло. Ну, я вот все сделаю, такие-то планы, — ничего не смог сделать. Ничего. Причем оказался слабохарактерный, его даже с помощью уголовного дела не надо было. Просто сам убежал оттуда при первой возможности, потому что сделать ничего нельзя.

[22:00]
И когда предприниматель, который излагает разумные мысли, завершает свое выступление так: «Быть может, в следующий кабмин придут министры, которые успешно сдали хотя бы узкий курс математики». Дело в том, что в Эстонии учащиеся делятся на тех, кто в школе изучает узкий курс математики, — то есть это вообще ничто, — и широкий курс математики. Это нормальная обычная школьная программа. Для меня нормальная обычная школьная программа. То есть рассчитывать на это — да вы что, смеетесь, что ли? Вот такие вот дела.

[22:46]
Экономить предлагают на газе. На газе у нас тепло производится для очень значительной части населения. На газе у нас многие домохозяйства — газовая плита. Электроэнергия тоже на газе.

Вот, кстати, прошу прощения, что перебиваю. Буквально меньше часа назад пришло сообщение: Департамент окружающей среды выдал специальное разрешение на перевод теплоснабжения Нарвы с природного газа на сланцевое масло, что должно помочь сдержать рост цен в предстоящий отопительный сезон.

Ну, мне хотелось крикнуть тут «гип-гип», чтобы мы вместе после этого прокричали «ура». Честно говоря, я в этом сомневался только на 1%. Потому что представить тот социальный кризис, в котором оказалась бы Нарва после этого, — ну, тут просто ум за разум заходит. Дело в том, что производство на сланцевом масле — это дает цену в 50 евро на мегаватт-час, да, а на газе, даже при той цене, которая сейчас, когда еще не полезла резко вверх из-за того, что панически скупается СПГ, там 90.

[24:07]
А могло быть и в два раза больше.

Сейчас из этого два последствия, которых мы будем ждать. Одно — с юмором, а второе — с некоторым содроганием. Первое последствие: это уже сегодня человек, который считает себя мэром Нарвы, Яан Тоотс гордо встанет на пьедестал и скажет: это благодаря ему все так получилось. Это при том, что он не имеет к этому никакого отношения, но это будет обязательно. Ну, тут хоть пари заключай на то, что это будет. А второе… Но при том, что, слава Богу, что в свое время вот эти производственные мощности по выработке сланцевого масла, что это было все доведено до конца. С этим новым сланцевым заводом было очень все сложно. Там и сдача в работу, в общем-то, в производство было сильно затянуто. И технологические проблемы возникали. Слава Богу, это довели до конца.

И есть основания радоваться тому, что не закрыли сланцевые карьеры, а то могли бы. Наши пионеры, самые пионеристые в мире пионеры, если они решили кому-то глотку порвать, например экономике Эстонии, они это будут делать с огромным энтузиазмом. И будем ждать, все ли получится нормально с этим переводом с газа на сланцевое масло. Будем надеяться, что все сложится.

[25:48]
Да. Ну, а следующего правительства, в общем-то, ждать не очень долго. Когда, не дай бог, там еще и окажется какая-нибудь шобла спевшаяся, типа центристов с Isamaa. Ох, там будет весело.

Поживем — увидим. Могут быть сюрпризы.

Могут. Как мне кажется, могут. Но в пределах нормы. То есть, если у вас только из этих шляп можно кроликов доставать, вы, кроме этих кроликов, никого оттуда не достанете. Это совершенно очевидно. Сейчас выплывают там всякие Правые, Parempoolsed. Ну, это реинкарнация груза 200. Это все то же самое. Те же яйца, вид сбоку. Который мы поговорим в другой передаче.

[26:50]
Как-то так. Нежданно-негаданно. Виктор просто следит за поступающими новостями, пока мы тут беседуем. Выяснилось, что у этой передачи очень оптимистичный смысл.

Приходится следить за этим.

Надеется. С чем я нарвитян и поздравляю: переходим на сланцевое масло. Может быть, это даст возможность немножко сэкономить.

Сэкономить. Но намного не рассчитывайте. Повторение прошлого сезона очень не хотелось бы.

[27:30]
Есть надежда, что все-таки на 20–25% удастся с помощью этих мер. Но я напоминаю, что там 50–90 — это красиво выглядит. Дело в том, что стоимость производства. Есть еще доставка. Есть еще налоги. Так что…

Спасибо большое. Спасибо за то, что вы слушали. Жмите лайк. И приходите завтра снова.

Желаем удачи, друзья.

Про обработку яиц маслом. Новость все-таки какая. До свидания, друзья.

До свидания.


Tõlge vene keelest eesti keelde

Kestus 28 min

[00:00]
Tere päevast, meil on hea meel kõiki tervitada. Ja meil on stuudios nagu ikka Mihhail Stalnuhhin.

Tere päevast, sõbrad.

No mis, nüüd on ka meieni jõudnud need üleskutsed kokku tõmmata.

On küll. See on ju lihtsalt mõistusevastane, kuhu me oleme jõudnud. Lugedes seda uudist, milles energeetikavolinik teeb Euroopa Liidu riikidele ettepaneku kokku hoida.

Jah, palume rahvast. Gaasiga ja isegi elektriga on sellised probleemid, et…

Taevas hoidku.

Itaalia kohta tuleb igasuguseid huvitavaid uudiseid – Itaalia, mis oma varasemas tahteavalduses loobus tuumaenergeetikast.

Aga nüüd läksid järsku targaks.

Nüüd läksid järsku targaks, selgus, et tuumaenergeetika on kõige puhtam. Ja üldiselt, kui sul on kuskilt tuumaplokkidele kütusevardaid saada, siis üldiselt ka kõige tulusam, kui kõik on korras. Ühesõnaga, nad kavatsevad nüüd uuesti tuumaenergeetika seadusi vastu võtta.

Imeline. Tagantjärele tarkus teeb kõik nii nutikaks.

Loen siin seda uudist, et Euroopa Komisjon kutsus EL-i riike üles vähendama gaasi ja elektri nõudlust. Paratamatult tuleb meelde: valgus ja peerg – Euroopa Komisjoni mõtte tipp. Pealegi ei saa öelda, et seda varem poleks olnud. Me lihtsalt ei teadnud sellest või ei pööranud tähelepanu või pidasime seda propagandaks, kui huvitav.

[02:00]
Lihtsalt „Propaganda“ – see on Sparksi hea laul. Just see bänd tuleb mulle meelde, kui on energiakriis ja muu selline. Lugesin kunagi nende elulugu, sest noorena austasin seda rokkbändi väga. Ja kui neil Ühendriikides karjäär ei õnnestunud, salvestasid nad paar plaati Suurbritannias. Ja seal kirjelduses kõlas väga vahvalt, et elektrit anti kaks tundi päevas. Need kaks tundi töötasid nad stuudios, ja ülejäänud aja pimedas, ilmselt tahilambi või peeru valgel, tegid nad pahandust, et jumal annaks igaühele.

Üldiselt teame näiteid, kuidas kokku hoitakse, ju palju. Jumal tänatud, mis puutub meisse, siis mõistes neid probleeme, mis tulevad gaasiga sel kütteperioodil, on Enefit juba taotlenud kooskõlastust põlevkiviõli kasutamiseks nii elektri kui ka soojuse tootmiseks meie linnale, Narvale. Väga loodan, et Keskkonnaministeerium seda toetab, sest muidu, kust gaasi võtta, see muutub probleemiks.

Praegu on Euroopa hoidlad täidetud 68%. Mida sellega teha, keegi ei kujuta ette. Loodetakse mingile müütilisele 90%-le novembrikuuks, novembris selle tulemuseni jõuda. Aga seda öeldakse sellise näoga, et sa saad aru, et see on unistus. Ja tegelikult, kuidas iganes läheb, väinad on endiselt suletud.

Ja jäävad ka edaspidi.

[04:04]
Mis puutub Ühendriikidelt ostmisse, seda mäletavad kõik, loodan, kui Euroopa oli juba midagi ostnud ja LNG-tankerid olid juba Ühendriikidest itta teele asunud, ja sel hetkel pakuti neile kõrgemat hinda kuskil seal Aasias. Ja mis vahet see tankeritel on? Nad muutsid veidi kurssi ja viisid sinna, kus paremini makstakse.

„EL-i riikide võetavad meetmed hindade reguleerimiseks peavad olema sihipärased ja ajutised,“ öeldakse just selle sama voliniku kirjas.

Mulle tundub, vabandust, aga kõik, me oleme seda ju juba läbi teinud. Mäletate, kui talv tuleb sellises seisus, et kellelegi ei jätku, siis on riigid igaüks omaette. Mäletate, nende maskidega pandeemia ajal?

See on jah levinud näide.

Nad on igaüks omaette. Meil on gaasi, aga teil pole gaasi. „Jagage.“ – „Mitte midagi sellist, meie teiega ei jaga.“

Ja täpselt nii see läheb. Oma särk on ihule kõige lähem – siin hakkab rahvatarkus tööle.

Jõuame talveni ja vaatame. Eri riikides suhtutakse sellesse asja erinevalt. Näiteks meie naabrid Lätis, küll ajutiselt, aga langetasid lubatud miinimumini… Te ei saa isegi kütuseaktsiisi ise kehtestada. Ei saa. Peab olema 330 eurot 1000 liitri diislikütuse kohta. Ja vähem kui see te… noh, mitte mingil juhul vähem. 330 või 390 – pole oluline.

[06:05]
Aga Lätis otsustati aktsiisi 3 kuuks võimalikult madalale langetada. See toob kaasa riigieelarve tulude vähenemise, juba saabuvad sellised ajad, kui jutt käib puuduvatest miljarditest, ja need mõnikümmend miljonit ei tee enam ilma. Aga toota on vaja, ja diislikütust on vaja põllumajandusele, muidu kuidas te Eestit toidate? Ma räägin sellest, et meie kauplustes on juba selline kirjusus, mulle tundub, et Läti ja Poola tooteid pole vähem kui Eesti omi. Ühesõnaga, need on esindatud väga laias valikus.

Aga meil mitte. Meil keeldub valitsus – rahandusminister, kellest räägime homme, see on parem eraldi teemana võtta – kategooriliselt keeldub tunnistamast vajadust neid samu aktsiise langetada. Kas te tahate rahandusministeeriumi rahata jätta? Ja mida me siis inimestele jagama hakkame? Ja inimesed on kõik lugupeetud, neil on ärid.

[07:26]
Ühesõnaga, kõik näitavad jälle Iraani peale. Kõik unustavad, kes selle sõja alustas. Millest see kõik alguse sai. See tähendab, et ise hakati sellest konksust sõltuma. Jah, sõda seal eriti aktiivselt ei toetatud, kuigi Euroopal oli teatud kalduvusi. Nüüd on hoogu jäänud ainult selleks, et püüda veenda Iraani võime: no laske läbi vähemalt mõned tankerid nafta ja gaasiga, noh, need Katari LNG-tankerid.

Seal pole juba midagi läbi lasta, niipalju kui ma aru saan.

Need rajatised on rakettidega sellisel määral puruks pommitatud, et tootmisvõimsus on üsna madalal tasemel. Ja kui väin, oletame, mitte kunagi, aga kui väin avatakse, võib vabalt selguda, et sealt pole midagi vedada.

Siin läheb juba naeruväärseks. Ühendriikide president teatab: ükskõik, et lahest väetisi ei tule. Vajaliku koguse ostame Batjkalt, Lukašenkalt.

Ameerika ju tühistas tema vastu sanktsioonid?

Jah. Ma küll veel ei näe, kuidas see kõik käib. Batjka, Aleksandr Grigorjevitš, muidugi, tal on huumorimeel tasemel. Ütleb: aga meil on kõik tellimused juba ära jaotatud. Võime muidugi suurendada, aga saate ise aru. Ja „saate ise aru“ tähendab, et Valgevenest saab Venemaa väetiste ümberlaadimispunkt. Ja kas te tahate näljaratsioonil istuda? Te istutegi näljaratsioonil, kui aru pole. No kuidas? Kui juba Valgevene on saanud suurimaks kalatoodete, krevettide ja kõige muu sellise eksportijaks, siin on ühest küljest versioon, mida arendas üks Valge Maja pressisekretär, et Ühendriigid on igal hetkel valmis saatma lennukikandjad Valgevene rannikule.

Jah, oli selline asi.

Ja teisest küljest midagi kavalamat. No ja kindlamat.

[09:55]
See kõik on põhjus rääkida arvamusest, mille avaldas Eestis üsna tuntud ettevõtja Jaak Nigul. Uudistes on selle arvamuse pealkiri „Kaitsealade tõttu jäävad saamata miljardid eurod“. Ma olen lihtsalt nõutu. Selgub, et isegi selline asi nagu meie kaitsealad, mida keegi sõrmegagi ei puutu, see on püha. See on püha. Puutuda ei tohi. Eemalt võib ainult imetleda, mööda radu jalutada. Selgub, et rasketel aegadel hakkavad inimesed raha lugema isegi püha ümber.

Vaadake, teil on territoorium, millest umbes 52% on mets. Ma imestasin, kui neid arve nägin, sest minu arvates on seda juba palju vähemaks jäänud.

Kõik me sõidame ringi, jah.

Aga usaldame, et mees on tõsine, statistikat tunneb, 52%. Aga nendest 52%-st on umbes 10% kaitsealad. Mida see tähendab? Kogu ülejäänud metsamaal teete raiet, ja selleks on toetused, istutate metsa tagasi. Või on süsteem, mille puhul raiet tehakse, siis inimesed küsivad: aga miks nad neid puid maha ei raiunud? Need on seemnepuud, neilt hakkavad langema seemned, mis seda territooriumi… Just seepärast näevad mõned raiesmikud vahel nii kummalised välja.

[12:00]
Ja kui alguses tundub, et raiuti maha ja kõik, sellega oli kõik läbi, aga kuna raied algasid juba ammu, need on kestnud juba aastakümneid, siis ma näen nüüd, kuidas mets kasvab neis kohtades, mis varem tundusid täiesti – kõik. Raiuti maha ja enam ei tule midagi. Mõnes kohas, muide, nii ka juhtub. Näiteks Narva-Jõesuu all on paar kohta, kus tehti raie, mille järel ala soostus, ja vaevalt sinna kunagi midagi sellise metsa sarnast, nagu seal oli, tekib. No seda tegid lihtsalt mitteprofessionaalid.

Noh, ühesõnaga, teil on mets, vastav amet müüb seda plaani järgi, õigemini neid raielube, ja riik saab sellest teatud raha. Ja härra Nigul arvutas välja, et nüüd on vastu võetud järjekordne otsus Alutaguse kaitseala laiendamiseks, kui ma ei eksi.

Nii vist jah.

Ja seal kaob selle metsa arvel, mis sellele kaitsealale juurde lõigati, aastas umbes 43 miljonit eurot. Kuulge, see pole ju ainus koht, see on suhteliselt väike ala, millest jutt käib, aga kui palju selliseid alasid seisab kasutult. Ja seal tehakse ainult sanitaarraiet, see tähendab, et puud on juba kuivad, välk on põletanud, ja on selge, et kõik, puu on otsas.

[13:44]
Muide, Narva-Jõesuus oli huvitav lugu, üks päästja rääkis mulle. Tuleb väljakutse: mets põleb. Nad saabuvad, ja on näha, et see on süütamine. Nii hoolikalt süüdatud, et koor kõrbes kergelt. Ilm valitakse vastav, et poleks seal seda… et puud ei lahvataks otse tõrvikuna leeki. Kui päästjad saabuvad – ja need, kes süütasid, annavad ju ise väljakutse. Nad saabuvad, kustutavad selle ära. Aga see ala on nüüd nagu põlenud mets. See antakse raiesse. Aga seal on põlenud ainult koor, ja tarbepuit – palun väga, võta ja vii minema. Kõik korras. Imeline.

Kui õudne.

[14:38]
Noh, ühesõnaga, inimene juba arvestab, juba vaatab, kuidas meie majandus nendest ressurssidest sõltub ja kuidas me neid ressursse lihtsalt anname… noh, võtame täielikult kasutusest välja. Ja mulle meeldis väga, sellepärast ma selle ette võtsingi. Tsiteerin nüüd: „Meie esivanemad lõid Eesti Vabariigi selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, ja sugugi mitte lendorava elupaiga laiendamiseks Narvast Sõrve sääreni.“

Milles siin huumor seisneb? Asi on selles, et orav on Reformierakonna sümbol. Olgu pealegi lendorav, seal on vahe ilmselt arusaadav ainult zooloogidele. Ühesõnaga, orava elupaik Narvast Sõrveni. Kui imeline. „Riik, mis kehtestab ülemäärased piirangud oma loodusvarade kasutamisele, ei suuda ellu jääda, sest tema elanikel pole millestki elada ja nad on sunnitud lahkuma.“ Päris hea, mis?

[15:55]
Fosforiidid – üks, põlevkivi – kaks, veevarud. Ise loobusime. See tähendab, et omal ajal pakkus Euroopa Liit Eestile, nagu ka teistele riikidele, väga soodsat skeemi. Sa annad ära teatud võimsusega kalalaeva, eks?

Jah, jah.

Ja saad selle eest kuradima suure preemia. Aga sa kaotad kalapüügiõiguse. Seal olid küll väga naljakad skeemid, kui inimene andis ära kaks laeva, ja seega andis ühe ära nagu raha eest, teise ka raha eest, aga vähema eest, aga sai õiguse soetada poole väiksema võimsusega laev. Kuna ta andis ära kaks, tuli tal lõpuks välja soodsam skeem. Pole vaja remontida seda vana romu, mis oli, see läks vanarauaks. Aga on uus laev, on kvoot, võib jätkata.

See on nagu sohiskeem.

Saada luba uue laeva ostmiseks – seda suutsid inimesed kuidagi teha olukorras, kus seda teha ei tohtinud. Riigikontroll kirjutas sellest nii eredalt. Üldiselt terve poeem.

[17:26]
Me loobusime sellest kõigest. Ja nüüd loobume veel ka metsast. Ja selgub, et selle tulemusel… noh, kuidas tselluloosiga lood on, peaks kuidagi uurima. Aga igal juhul on juba paberiga sellised probleemid. Ütlesin siin hiljuti, et raamatuid trükitakse juba ammu isegi mitte Eestis, vaid Indias trükitakse õpikuid isegi Eesti koolidele.

Siin on täiesti loogiline järeldus: „Meie geograafilises asendis ei saa kuidagi läbi lootusega, et kaitsealad ja lendoravad hakkavad meid kaitsma ja õpetajatele palka maksma.“

Hea küsimuseasetus.

Sellele ei saa loota. Selleks tuleb majandusele ikkagi anda võimalus areneda. See tähendab, et oravatele on vähe lootust. „Kui isegi valitsuse ministrid ei mõista, mille all nad allkirja annavad, või ei nõua ametnikelt otsuste sotsiaalmajanduslike tagajärgede eelnevat hindamist, jääb üle vaid oodata valitsuse vahetumist.“

[18:41]
Ja näiks, et mis siis? No vahetub valitsus. Kas te tõesti arvate – „Kuid teie, sõbrad, kuidas ka ei istuks, muusikuteks ikka ei kõlba“ (Krõlov, „Kvartett“) –, et see vana tõde on mingeid muutusi läbi teinud? Ei, tulevad samasugused inimesed teiste perekonnanimedega, aga teha hakkavad nad täpselt sedasama. Ma olen seda selgitanud, tasub lühidalt meelde tuletada, milles siin asi on.

Ministeerium ei ole minister. See on eelkõige need inimesed, kes on lähim ring, mis ministrit ümbritseb – need on kantslerid ja asekantslerid. Ja nemad istuvad ministeeriumides aastakümneid, ja seal on juba absoluutselt kindlalt välja kujunenud sidemed. See tähendab, et kõik saavad aru, milliseid kanaleid pidi tuleb riigi ühiskassat kuhu suunata. Ja seal tekib äärmiselt harva mingeid probleeme tasemel minister – kantsler või asekantsler, selliseid, mis lõpevad kantsleri tagasiastumisega. See on suur haruldus, tohutu. Ja kantslerid tunnevad end hallide kardinalidena, kes tegelikkuses seda kõike juhivad.

[20:04]
Ja siit järeldus on väga lihtne. Ükskõik millise inimese te sellesse ministeeriumi panete, ta ei saa hakkama nende inimestega, kes on selles ministeeriumis teistes rollides. Omal ajal ei saanud hakkama Mailis Reps, kui ta sattus Haridus- ja Teadusministeeriumi. Kuigi ta on üsna tõsine inimene. Vastupidi, kui mõisteti, et ta on tõsiselt meelestatud, mõeldi talle välja see lugu kohvikannuga või millega? Teekannuga.

Kohvimasinaga.

Jah. Ja me arutasime seda. Siin, kui tahad naerda – naera, kui tahad nutta – nuta. Aga kui kõrvale läheb 70 miljonit, ja see on alles esimene kullatükike, mis välja tuli, ja edasi võivad tulla ka sajad miljonid, see puudutab kõiki kaitsetellimusi, siis seal ei midagi, seal minister lihtsalt lahkus, probleemideta. Kuigi üldiselt on see olukord, kus allkiri pannakse dokumendile, mis peab tingimata läbima kantselei, kantsler ei saa mitte teada. Aga kuidagi libises ohtlikust kurvist läbi. Minister lahkus.

[21:16]
Meil oli omal ajal, ma pean silmas Keskerakonda, kultuuriminister, kes tuli ministeeriumi, loomulikult kultuuriministeeriumi, väga laiade, rikkalike plaanidega. Seal on selline reformierakondlaste pesa, lausa rästikupesa. No ma teen kõik ära, sellised plaanid – midagi ei suutnud teha. Mitte midagi. Pealegi osutus nõrga iseloomuga, tema vastu polnud isegi kriminaalasja vaja. Lihtsalt jooksis ise sealt esimesel võimalusel ära, sest midagi teha ei saa.

[22:00]
Ja kui ettevõtja, kes esitab mõistlikke mõtteid, lõpetab oma sõnavõtu nii: „Võib-olla tulevad järgmisse valitsusse ministrid, kes on edukalt sooritanud vähemalt kitsa matemaatika kursuse.“ Asi on selles, et Eestis jagunevad õpilased nendeks, kes õpivad koolis kitsast matemaatikat – see tähendab, see pole üldse mitte midagi –, ja laia matemaatika kursuse õppijateks. See on normaalne tavaline kooliprogramm. Minu jaoks normaalne tavaline kooliprogramm. See tähendab, sellele loota – kas te naljatate või? Sellised lood.

[22:46]
Kokku hoida pakutakse gaasi pealt. Gaasiga toodetakse meil soojust väga suurele osale elanikkonnast. Gaasil on meil paljudes majapidamistes – gaasipliit. Elekter on samuti gaasil.

Muide, vabandust, et vahele segan. Sõna otseses mõttes vähem kui tund tagasi tuli teade: Keskkonnaamet andis välja eriloa Narva soojavarustuse üleviimiseks maagaasilt põlevkiviõlile, mis peaks aitama ohjeldada hinnatõusu eelseisval kütteperioodil.

No mul tekkis tahtmine siin hüüda „hip-hip“, et me pärast seda koos hüüaksime „hurraa“. Ausalt öeldes kahtlesin ma selles ainult 1%. Sest kujutleda seda sotsiaalset kriisi, millesse Narva oleks pärast seda sattunud – noh, siin lihtsalt mõistus jookseb kokku. Asi on selles, et tootmine põlevkiviõlil annab hinna 50 eurot megavatt-tunni kohta, jah, aga gaasil, isegi praeguse hinnaga, kui see pole veel järsult üles roninud selle tõttu, et LNG-d paaniliselt kokku ostetakse, on see 90.

[24:07]
Aga oleks võinud olla ka kaks korda rohkem.

Nüüd on sellel kaks tagajärge, mida me ootama hakkame. Üks – huumoriga, ja teine – teatud judinaga. Esimene tagajärg: juba täna tõuseb inimene, kes peab end Narva linnapeaks, Jaan Toots, uhkelt pjedestaalile ja ütleb, et tänu temale läks kõik nii. Seda hoolimata sellest, et tal pole sellega mingit pistmist, aga see juhtub kindlasti. No siin võib kasvõi kihla vedada, et see juhtub. Ja teine… Aga seejuures, jumal tänatud, et omal ajal need põlevkiviõli tootmisvõimsused, et see kõik viidi lõpuni. Selle uue põlevkiviõlitehasega oli kõik väga keeruline. Seal oli ka kasutuselevõtt, üldiselt tootmisse andmine, tugevalt venima läinud. Ja tekkis tehnoloogilisi probleeme. Jumal tänatud, see viidi lõpuni.

Ja on alust rõõmustada, et põlevkivikarjääre ei suletud, aga oleks võinud. Meie pioneerid, maailma kõige pioneerlikumad pioneerid, kui nad on otsustanud kellelgi kõri läbi närida, näiteks Eesti majandusel, siis teevad nad seda tohutu entusiasmiga. Ja ootame, kas selle üleminekuga gaasilt põlevkiviõlile läheb kõik normaalselt. Loodame, et kõik laabub.

[25:48]
Jah. Noh, aga järgmist valitsust pole üldiselt kuigi kaua oodata. Kui, hoidku jumal, satub sinna veel mingi kokkumänginud jõuk, näiteks tsentristid koos Isamaaga. Oh, siis läheb lõbusaks.

Elame-näeme. Võib tulla üllatusi.

Võib. Mulle tundub, et võib. Aga normi piires. See tähendab, kui teil saab ainult nendest kübaratest jäneseid välja võtta, siis te peale nende jäneste sealt kedagi välja ei võta. See on täiesti ilmne. Nüüd ujuvad seal pinnale igasugused Parempoolsed. Noh, see on „Lasti 200“ reinkarnatsioon [sõnamäng: Eesti 200]. See on kõik üks ja sama. Samad munad, vaade küljelt. Millest me räägime teises saates.

[26:50]
Kuidagi nii. Ootamatult. Viktor lihtsalt jälgib laekuvaid uudiseid, samal ajal kui me siin vestleme. Selgus, et sellel saatel on väga optimistlik mõte.

Tuleb sellel silma peal hoida.

Loodame. Millega ma narvalasi ka õnnitlen: läheme üle põlevkiviõlile. Võib-olla annab see võimaluse veidi kokku hoida.

Kokku hoida. Aga palju ärge lootke. Eelmise hooaja kordumist väga ei tahaks.

[27:30]
On lootust, et nende meetmetega õnnestub ikkagi 20–25%. Aga ma tuletan meelde, et seal 50–90 – see näeb ilus välja. Asi on selles, et see on tootmise maksumus. On veel kohaletoimetamine. On veel maksud. Nii et…

Suur aitäh. Aitäh, et kuulasite. Vajutage laiki. Ja tulge homme jälle.

Soovime edu, sõbrad.

Munade õliga töötlemisest. Milline uudis siiski. Head aega, sõbrad.

Head aega.


Translation to English from Russian

Duration 28 min

[00:00]
Good afternoon, we are glad to welcome everyone. And in the studio with us, as usual, is Mihhail Stalnuhhin.

Good afternoon, friends.

Well then, the calls to turn things down have reached us too.

They have. It’s simply beyond comprehension what we’ve come to. Reading this news item, in which the European Commissioner for Energy proposes that the countries of the European Union save.

Yes, let’s ask the population. With gas and even with electricity there are such problems that…

Heaven help us.

All sorts of interesting news are coming in about Italy, which in an earlier expression of its will gave up nuclear power.

And now they’ve suddenly wised up.

Now they’ve suddenly wised up, it turned out that nuclear power is the cleanest. And, generally speaking, if you have somewhere to get fuel rods for the nuclear units, then, generally speaking, it’s also the most profitable, if all goes well. In short, they’re now going to pass nuclear energy laws all over again.

Lovely. Everyone becomes so clever with hindsight.

Here I am reading this news that the European Commission has called on EU countries to cut demand for gas and electricity. It comes to mind whether you like it or not: a torch of pine for light — the European Commission’s thinking at its height. And, mind you, you can’t say this never happened before. We simply didn’t know about it, or didn’t pay attention, or considered it propaganda, how interesting.

[02:00]
Just «Propaganda» — that’s a good song by Sparks. That’s exactly the band that comes to my mind when there’s an energy crisis and all that. I once read their biography, since in my young years I really respected this rock band. And when their career in the United States didn’t work out, they recorded a couple of albums in Great Britain. And in that account it sounded really great that electricity was supplied two hours a day. During those two hours they worked in the studio, and the rest of the time, in the dark, probably by an oil lamp or a pine torch, they raised hell like nobody’s business.

All in all, we know plenty of examples of how people economise. Thank God, as far as we are concerned, understanding the problems there will be with gas this heating season, Enefit has already applied for approval to use shale oil to produce both electricity and heat for our city, for Narva. I very much hope that the Ministry of the Environment will support this, because otherwise where would we get gas — that’s becoming a problem.

At the moment Europe’s storage facilities are 68% full. Nobody has any idea what to do about it. They’re hoping for some mythical 90% by November, to reach that result in November. But it’s said with such a face that you understand it’s a dream. And in reality, however it turns out, the straits are still closed.

And will stay closed.

[04:04]
As for buying from the United States, I hope everyone remembers that one, when Europe had already bought something and the tankers with LNG had already set off from the United States eastwards, and at that moment they were offered a higher price somewhere over in Asia. And what difference does it make to the tankers? They changed course a little and took it where they pay better.

«The measures taken by EU countries to regulate prices must be targeted and temporary,» says the letter of this very Commissioner.

It seems to me — I do apologise, but that’s it, we’ve already been through this. Remember, if winter arrives in such a state that there won’t be enough for anyone, the countries will be on their own. Remember, with those masks during the pandemic?

Yes, that’s the common example.

They’ll be on their own. We have gas, and you don’t have gas. «Share it.» — «Nothing of the sort, we won’t share with you.»

And that’s exactly how it will be. Charity begins at home — that’s where folk wisdom kicks in.

We’ll get to winter and see. Different countries take different approaches to this. Our neighbours in Latvia, for instance, temporarily, admittedly, lowered it to the minimum allowed… You can’t even set the excise duty on fuel yourself. You can’t. It has to be 330 euros per 1,000 litres of diesel fuel. And less than that you… well, in no way less than that. 330 or 390 — it doesn’t really matter.

[06:05]
But in Latvia they decided to lower the excise duty to the minimum possible for 3 months. This will lead to a fall in state budget revenue; such times are coming now when we’re talking about missing billions, and these few tens of millions no longer make any difference. But you have to produce, and diesel fuel is needed for agriculture, otherwise how are you going to feed Estonia? I mean that in our shops there’s already such a patchwork — it seems to me there are no fewer Latvian and Polish products than Estonian ones. In short, they’re on offer in a very wide range.

But not here. Here the government refuses — the Minister of Finance, whom we’ll talk about tomorrow, that’s better taken as a separate topic — categorically refuses to recognise the need to lower these very excise duties. What, do you want to leave the Ministry of Finance without money? And what will we hand out to people then? And the people are all respectable, they have businesses.

[07:26]
In short, everyone is pointing at Iran again. Everyone forgets who started this war. How all this began. That is, they got themselves on this hook. Yes, the war wasn’t particularly actively supported there, although Europe had certain inclinations. Now all the zeal that’s left is for trying to persuade the Iranian authorities: come on, let at least some tankers through with oil, with gas, well, those Qatari LNG tankers.

There’s nothing left to let through there anyway, as far as I understand.

Those installations have been bombed by missiles to such an extent that production capacity is at a rather low level. And when the strait — suppose never — but if the strait is opened, it may well turn out that there’s nothing to ship from there.

It’s getting ridiculous. The President of the United States announces: who cares that no fertiliser is coming out of the Gulf. We’ll buy the necessary amount from Bat’ka, from Lukashenko.

America lifted sanctions on him, didn’t it?

Yes. Though I don’t quite see yet how all this is supposed to work. Bat’ka, Alexander Grigoryevich, of course, his sense of humour is first-rate. He says: but all our orders are already booked. We could, of course, increase output, but you understand yourselves. And «you understand yourselves» means that Belarus will become a transit point for Russian fertiliser. And do you want to be on starvation rations? You are on starvation rations if you have no brains. Well, how else? If Belarus has already become the largest exporter of fish products, shrimp and all that sort of thing — on the one hand, there’s the version developed by a certain White House press secretary, that the United States is ready at any moment to send aircraft carriers to the coast of Belarus.

Yes, that did happen.

And on the other hand, something more cunning. And more reliable, too.

[09:55]
All of this is a reason to talk about an opinion expressed by Jaak Nigul, a fairly well-known entrepreneur in Estonia. In the news this opinion is headlined «Billions of euros lost because of protected areas.» I’m simply baffled. It turns out that even something like our nature reserves, which nobody will lay a finger on — that’s sacred. That’s sacred. Not to be touched. You can only admire them from afar, take a walk along the paths. It turns out that in hard times people start counting money even around what is sacred.

Look, you have a territory about 52% of which is forest. I was surprised when I saw these figures, because in my opinion it has already become much less.

We all drive around, yes.

But let’s trust that the man is serious and knows the statistics, 52%. But of these 52% about 10% are nature reserves. What does that mean? On all the other forested territory you carry out felling, and there are subsidies for it, you replant with forest. Or there’s a system where felling is carried out, and then people ask: why didn’t they cut down these trees here? These are seed trees, seeds will fall from them which will this territory… That’s exactly why some clear-cuts sometimes look so strange.

[12:00]
And if at first it seems they cut it down and that’s it, that’s the end of it — but since the felling began long ago, it has been going on for decades — I now watch the forest growing in places that used to seem completely — that’s it. Cut down, and nothing more will ever be there. In some places, by the way, that’s exactly what happens. Near Narva-Jõesuu there are a couple of places where felling was done, after which the area became waterlogged, and it’s unlikely that anything like the forest that was there will ever appear again. Well, that was simply done by non-professionals.

So, in short, you have a forest, the relevant department sells it according to plan — or rather, these felling permits — and the state gets a certain amount of money from it. And Mr Nigul calculated that a decision has now been taken once again to expand the Alutaguse reserve, if I’m not mistaken.

So it seems.

And because of the forest that was added to this reserve, about 43 million euros a year are lost there. Listen, this isn’t the only place, this is a comparatively small area we’re talking about — and how many such areas lie idle? And only sanitary felling is carried out there, that is, the trees are already dry, burned by lightning, and it’s clear that the tree is done for.

[13:44]
By the way, in Narva-Jõesuu there was an interesting case, a firefighter told me about it. A call comes in: the forest is on fire. They arrive, and you can see it’s arson. Set on fire so carefully that the bark is only lightly scorched. The weather is chosen accordingly, so that there’s none of that… so that the trees don’t go up like torches. When the firefighters arrive — and it’s the arsonists themselves who raise the alarm. They arrive and put it out. But this area is now a burnt forest, as it were. It’s handed over for felling. And there only the bark got burned, and the commercial timber — there you go, take it and haul it away. All perfectly fine. Lovely.

How awful.

[14:38]
So, in short, the man is already counting, already looking at how our economy depends on these resources and how we simply hand these resources over to… well, take them out of use completely. And I liked this very much — that’s why I took this up. I’ll quote now: «Our ancestors created the Republic of Estonia in order to ensure the preservation of the Estonian nation, language and culture through the ages, and not at all to expand the habitat of the flying squirrel from Narva to Cape Sõrve.»

Where’s the humour here? The thing is that the squirrel is the symbol of the Reform Party. All right, a flying squirrel — the difference is probably clear only to zoologists. In short, the squirrel’s habitat from Narva to Sõrve. How lovely. «A state that imposes excessive restrictions on the use of its own natural resources cannot survive, because its inhabitants will have nothing to live on and will be forced to leave.» Not bad, eh?

[15:55]
Phosphorites — one, oil shale — two, water resources. We gave them up ourselves. That is, at one time the European Union offered Estonia, like other countries, a very profitable scheme. You hand in a fishing vessel of a certain capacity, right?

Yes, yes.

And you get a whopping premium for it. But you lose the right to catch fish. There were, admittedly, very funny schemes where a person handed in two ships, and so he handed in one, say, for money, the second also for money, but less, but he got the right to acquire a vessel of half the capacity. Since he handed in two, in the end he came out with a more profitable deal. No need to repair the old junk that he had, it went for scrap. But there’s a new ship, there’s a quota, you can carry on.

That’s like a swindle.

Getting permission to buy a new ship — somehow people managed to do this in a situation where it wasn’t allowed. The National Audit Office wrote about it so vividly. Practically a whole epic poem.

[17:26]
We gave all that up. And now we’re giving up the forest as well. And it turns out that as a result… well, how things are with cellulose, we should look into that somehow. But in any case, there are already such problems with paper. I said here recently that books have long been printed not even in Estonia — textbooks even for Estonian schools are printed in India.

The conclusion here is quite logical: «In our geographical position we cannot get by on the hope that nature reserves and flying squirrels will start defending us and paying teachers’ salaries.»

A good way to put the question.

You can’t count on that. For that, the economy must after all be given the chance to develop. That is, there’s little hope in squirrels. «If even the ministers in the government don’t understand what they are signing, or don’t demand from officials a prior assessment of the socio-economic consequences of their decisions, all that remains is to wait for a change of government.»

[18:41]
And, you might think, so what? So the government changes. Do you really think — «But you, my friends, however you may sit, as musicians you are still not fit» — that this old truth has undergone any changes? No, the same kind of people will come with different surnames, but they’ll do exactly the same thing. I’ve explained this, it’s worth briefly reminding you what the point is.

A ministry is not the minister. It’s first and foremost the people who form the inner circle surrounding the minister — the secretaries general and the deputy secretaries general. And they sit in the ministries for decades, and the connections there are absolutely firmly established. That is, everyone understands through which channels the state kitty has to be steered where. And problems very rarely arise there at the level of minister versus secretary general or deputy secretary general — the kind that end with the secretary general’s resignation. That’s a great rarity, a huge one. And the secretaries general feel like grey cardinals who in reality run all of this.

[20:04]
And the conclusion from this is very simple. Whatever person you put into that ministry, he won’t cope with the people who play the second fiddle in that ministry. Mailis Reps couldn’t cope in her time when she got into the Ministry of Education. Although she’s a fairly serious person. On the contrary, when they realised she meant business, they cooked up that affair with the coffee pot, or what was it? The kettle.

The coffee machine.

Yes. And we discussed that. Here, if you want to laugh, laugh, if you want to cry, cry. But when 70 million go astray, and that’s only the first little nugget that came to light, and then hundreds of millions may follow — this concerns all the defence procurement — nothing happens there, the minister simply left, no problem. Although, generally speaking, it’s a situation where a signature is put on a document that must necessarily pass through the ministry’s office, the secretary general cannot not know. But somehow they got past the dangerous bend. The minister left.

[21:16]
In our time — I mean the Centre Party — we had a Minister of Culture who came into the ministry, the Ministry of Culture naturally, with very broad, rich plans. There’s a real nest of Reformists there, a proper nest of vipers. Well, I’ll do everything, such and such plans — he couldn’t do anything. Nothing. And he turned out to be weak-willed, they didn’t even need a criminal case against him. He simply ran away from there himself at the first opportunity, because nothing can be done.

[22:00]
And when an entrepreneur who sets out sensible ideas ends his piece like this: «Perhaps the next cabinet will include ministers who have at least successfully passed the narrow mathematics course.» The thing is that in Estonia pupils are divided into those who study the narrow mathematics course at school — that is, basically nothing — and the broad mathematics course. That’s a normal, ordinary school curriculum. For me it’s a normal, ordinary school curriculum. So to count on that — come on, are you joking or what? That’s how things are.

[22:46]
They propose saving on gas. Gas is what produces heat for a very large part of our population. Many of our households run on gas — a gas cooker. Electricity is on gas too.

By the way, sorry to interrupt. Literally less than an hour ago a message came in: the Environmental Board has issued a special permit to switch Narva’s heat supply from natural gas to shale oil, which should help hold down price rises in the coming heating season.

Well, I felt like shouting «hip hip» here, so that we could then shout «hooray» together. To be honest, I had only a 1% doubt about it. Because imagining the social crisis Narva would have found itself in after that — well, it simply boggles the mind. The thing is that production on shale oil gives a price of 50 euros per megawatt-hour, yes, while on gas, even at the current price, before it has shot up sharply because of the panic buying of LNG, it’s 90.

[24:07]
And it could have been twice as much.

Now there are two consequences of this that we’ll be waiting for. One with humour, and the second with a certain shudder. The first consequence: already today the man who considers himself the mayor of Narva, Jaan Toots, will proudly climb onto a pedestal and say it all turned out this way thanks to him. Even though he has nothing to do with it, but it will happen for sure. Well, you could even place a bet that it will happen. And the second… But mind you, thank God that at the time these production capacities for making shale oil, that all of that was brought to completion. With this new shale oil plant everything was very complicated. The commissioning, putting it into production, was badly delayed. And there were technological problems. Thank God, it was brought to completion.

And there are grounds to be glad that the oil shale quarries were not closed, as they might have been. Our pioneers, the most pioneering pioneers in the world, if they’ve decided to rip someone’s throat out — the Estonian economy, for instance — they’ll do it with tremendous enthusiasm. And we’ll wait and see whether everything goes smoothly with this switch from gas to shale oil. Let’s hope it all works out.

[25:48]
Yes. Well, and we don’t have very long to wait for the next government, generally speaking. When, God forbid, some gang that’s in cahoots ends up there as well, like the centrists with Isamaa. Oh, that’ll be fun.

We’ll live and see. There may be surprises.

There may. In my view, there may. But within the norm. That is, if these are the only hats you can pull rabbits out of, you won’t pull anything but these rabbits out of them. That’s perfectly obvious. Now all sorts of things are surfacing, the Right-wingers, Parempoolsed. Well, that’s a reincarnation of Cargo 200 [a pun on Eesti 200]. It’s all the same thing. Same old eggs, just seen from the side. Which we’ll talk about in another programme.

[26:50]
Something like that. Out of the blue. Viktor is just following the incoming news while we’re talking here. It turned out that this programme has a very optimistic message.

One has to keep track of it.

Here’s hoping. And I congratulate the people of Narva on that: we’re switching to shale oil. Maybe it will make it possible to save a little.

To save. But don’t count on much. A repeat of last season is something we’d very much like to avoid.

[27:30]
There’s hope that after all 20–25% can be achieved with these measures. But I remind you that 50–90 looks nice there. The point is that that’s the production cost. There’s also delivery. There are also taxes. So…

Thank you very much. Thank you for listening. Hit like. And come back tomorrow.

Good luck, friends.

About treating eggs with oil. What a news item, though. Goodbye, friends.

Goodbye.

Комментарии

Опубликовано вНарва и северо-востокПарламент и правительствоЭкономика

Один комментарий

  1. Dmitri Dmitri

    А зачем нашей стране стараться покупать энергоресурсы дешево? Да и вообще, хоть что-то?
    Любое повышение цены, это повышение поступления налогов в бюджет. Через кяйбе, через акциз, через сетевые услуги, котрые и раньше были в цене.
    Вот только не говорится о том, что сиюминутное повышение поступления налогов приведёт к снижению конкурентноспособности частного сектора, который обеспечивает абсолютно всё.
    И госструктуры, и пенсионеров, социалку.

Добавить комментарий