Дополнено 05.10.2026

28.09.2026: Поговорили о моей любимой партии по новостям о рейтингах партий.
00:00 Про зубы
03:14 Рейтинг центристов
06:55 Принципы центристов
14:35 Война и центристы
17:16 Торговая марка центристов
20:11 Задача центристов
22:20 Центристы в Нарве
Если вы здесь впервые, то начните с приветственной статьи моего блога. Там вы найдете способ подписаться на блог, Facebook, Twitter, Telegram, Spotify, Tiktok, а также выборку моих статей и ссылки на мои сочинения и книги.
ДОПОЛНЕНИЕ 05.10.2026
Ниже расшифровка текста и переводы на эстонский и английский языки при помощи искусственного интеллекта. Автор снимает с себя ответственность за транскрипцию и переводы текста искусственным интеллектом.
Транскрипция (оригинал на русском языке)
Автор блога не делал проверку расшифровки и переводов. Всё сделано автоматически (с помощью искусственного интеллекта) и добавлено в статью без дополнительного просмотра на соответствие. Если тексты используются для цитирования автора блога, то их следует сначала сверить с тем, что и как было сказано в оригинальном источнике (видео).
Длительность 26 мин
[00:00]
Добрый день, мы рады всех приветствовать. У нас в студии Михаил Стальнухин.
День добрый, друзья.
Продолжаем радовать.
Я сразу говорю, что без этого мы никак, мы пройти мимо не можем. Давайте поговорим о моей любимой партии, то есть о Центристской партии Эстонии.
Все знают об этом, о вашем неравнодушии.
Сейчас об этом поговорим. Только у меня есть такая подводка к этой теме. Меня поразила, правда поразила, без всякой иронии, новость, которая называется так: «Стоматолог о травмах самокатчиков: выпавший с корнем зуб можно самостоятельно вставить на место». Я, честно говоря, несмотря на то, что у меня есть близкие друзья стоматологи, несмотря на то, что я когда-то учил вообще, наверное, всех тогдашних стоматологов, были у меня группы, прям косяком, и я даже не подозревал. То есть я наконец-то понял, откуда идет вот эта фраза: «Быстро поднятая уроненным не считается».
Значит, тут речь о том, что, ну, вообще, тема серьезная. Падение самокатов при езде на высокой скорости заканчивается зачастую для детей переломом челюсти, смещением и выпадением зубов. Вот, значит, есть комментарии, по-моему, там был главврач детской больницы какой-то, Таллинской, где речь идет о том, что врачи стали сталкиваться в случае детей, которые вот эти травмы получают, с тем, что они раньше видели только у боксеров. То есть сугубо профессиональные травмы. Сломанная челюсть, выбитые с корнем зубы и все такое, порванные губы и все такое прочее. А вот дальше, значит, квалифицированный стоматолог говорит, что, я так понял, что у взрослых такое не прокатывает, но если у ребенка зуб вылетел вместе с корнем, то тут есть вариант, то есть его надо тут же, осторожно, за сам зуб, не трогая корень, поднять, постараться его засунуть на место, и тогда типа уже не понадобится пересадка.
Я не имею к дантизму никакого отношения, совершенно точно, кроме того, что я их клиент. Остается верить. Ну, квалифицированную стоматологу трудно не поверить. То есть, вылетел зуб, но его можно быстренько вставить.
И я так понимаю, расчет на то, что он растет назад?
Не представляю даже.
Я тоже не представляю.
[03:06]
А вот в случае с Центристской партией, там, похоже, представляют себе вот этот процесс. Значит, новость называется достаточно традиционно. Традиционно: «Кылварт не видит проблем в снижении рейтинга Центристской партии». Один из тех людей, которые вообще ни в чем особых проблем не видят.
О чем речь идет в новости? Поддержка Центристской партии снижается четвертый месяц подряд. В сентябре рейтинг опустился до 17% против 22% в начале лета. Это по данным Emor. Это одна из двух серьезнейших фирм, которые в Эстонии проводят социологические исследования. Особенно заметны изменения в Таллине. Вот это вот падение поддержки, где соцдемы вплотную приблизились к центристам. Говорит новость. Ну, остается только верить. То есть у одних 17, а те вплотную где-то 16. Примерно так, наверное, и есть.
По данным Emor, в столице Центристскую партию поддерживают 26% опрошенных, Социал-демократическую партию — 23%. Эксперт Emor Айвар Воог связывает снижение поддержки центристов прежде всего с изменениями среди неэстонских избирателей. Это логично. Насколько я помню, на всех выборах определение национальной принадлежности получается так, что примерно 10% тех голосов, которые собирают центристы, это голоса эстонцев, что в общем-то довольно значительно, потому что, ну как вам сказать, среди всех избирателей этнические эстонцы составляют порядка 90%. Это где-то миллион избирателей. Среди людей других национальностей их там 100 тысяч с чем-то, там надо вычесть тех, у кого нет права голоса, по возрасту и все такое прочее. Но соотношение примерно 9 к 1. Примерно так.
Поэтому очень важно сохранить эстонскую часть электората. Там даже 5-6% уже тебе дают очень солидные голоса. А здесь ехало-болело. Вот. При этом среди неэстонцев по всей стране Центристская партия сохраняет подавляющее преимущества, ее поддерживают 63,9%. Господи, эти десятые тут, 64% опрошенных.
[06:09]
Почему? Ну вот почему избиратель сохраняет такую преданность центристам? Ваше мнение.
А по моему мнению, просто потому, что ему деваться некуда. Альтернативы нет в каком-то смысле.
Есть социально активный человек, который понимает, что выборы для того и проводятся, чтобы раз в 4 года у него была возможность заявить свое мнение. Он начинает оглядываться и видеть вот этот вот перечень, просто потрясающий: EKRE, Isamaa, Реформа. Господи! Куды бечь? Куды крестьянину податься, говоря словами классика? Куды? И центристы. Да, они скурвились.
Во-первых, я хотел бы сказать, что неважно, какое отношение лично я, допустим, отношусь к Центристской партии, но то, что когда многие оттуда убежали, и те, кто остались, они как бы решили дальше вести свою работу. Я сейчас не оцениваю саму по себе работу. И тем самым они многих удивили, когда рейтинг поднялся. Вы помните вот это вот. Можно сказать, из забвения в каком-то смысле. Но нынешняя ситуация, я опять же высказываю свое мнение, Михаил, но нынешняя ситуация, когда мы читаем новости, что Центристская партия в Тарту договаривается с каким-то откровенным русофобом, грубо говоря, в лучшем смысле.
Там не русофоб, там животное в виде человека, человек, который пишет в комментариях, его даже из Isamaa выгнали за эти дела.
А центристы для себя не нашли…
Он написал, что жалеет о тех временах, когда был Холокост, вот не успел он к этому времени.
А центристы для себя не видели ничего предосудительного с ним договориться.
Легко.
И в этом смысле у меня возникают вопросы тогда. Какие принципы преследуют Центристской партии?
В том-то и дело. Когда-то эти принципы были. И когда-то я, опять-таки мой грех, я приложил руку к повышению популярности центристов, в частности, в Ида-Вирумаа, и довел количество получаемых мандатов до четырех. Потому что здесь в Ида-Вирумаа руководил всей этой работой предвыборной. Всегда занимался этим я.
[08:31]
Настал 22-й год. Под этим предлогом начался переход русской школы на эстонский язык. Потому что, как сказал мне господин Валге: «Другой возможности не будет. Нельзя же не использовать такой случай. И не хочется, но надо». Это был тот человек, который был в моей комиссии по проблемам изучения эстонского языка и прекрасно знал, какая ситуация в школах. Но нельзя было упустить такой случай.
Партия блестяще доказала полное отсутствие хоть какой-то идейности и хоть каких-то моральных устоев. То есть, когда я после того погрома, которое правительство Каи Каллас устроило в Нарве… Я даже их нацистами-то не назвал напрямую. Я их назвал потомками нацистов. На что Кая Каллас обиделась, потому что она потомок коммуниста 1973 года. Ее папа вступил в коммунистическую партию и пробыл в ней почти 20 лет. Видимо, обиделись. Видимо, поставили на вид руководство Центристской партии. И они меня из партии за слова, не за действия, не за поступки, за слова, которые звучали меньше 30 секунд, за эти слова меня выставили из партии.
Ну, искали, вы же понимаете, моменты такие, наверное, они еще искали врагов, откровенных.
[10:08]
Так вы знаете, что правление собралось и три часа сидело и меня убалтывало, чтобы я извинился перед реформистами. Вот. Мне было сказано со всей очевидностью со стороны семьи, которая была очень принципиально настроена, что если это сделаешь, домой можно не приходить. А мне не надо было этого говорить, потому что я ни перед кем, ни перед какой сволочью извиняться не буду. Вот.
Конечно, расставаться с партией… А они проголосовали 100% за исключением меня из партии. И среди тех, кто голосовал, был и Кылварт, и Яна Тоом. Кто там еще был? Белобровцев. Ну, наш нынешний типа мэр Нарвы, Яан Тоотс. Ратас.
И это решение они приняли как правильно? Единогласно?
Единодушно. А, единогласно, да. То есть все проголосовали за это. То есть всем хотелось чуть побольше власти, чуть побольше денег. Им казалось, что от этого возмутителя спокойства избавиться. И все наладится. Так и наладилось. Юри Ратас в Европарламенте блестяще сидит. От Isamaa.
Люди, которых я считал своими коллегами, на чью поддержку рассчитывал в течение долгих лет. Хотя партия от меня получала гораздо больше, чем мне давала. Ну да ладно. Вот это сообщество приспособленцев и лицемеров. И вот эти вот… Я сейчас вот просто с некоторым таким заранее восторг испытываю. Скоро они выйдут со своими предвыборными лозунгами. А я начну вытаскивать из своих папочек все то, что они наговорили за последние несколько лет.
Все их вот эти вот, ну как сказать, ну есть у них сейчас депутат в Рийгикогу, который, когда его спросили: «А вот, ну а что вот со Стальнухиным?» А он такой русский-русский. «Я, — говорит, — обязательно сделаю все, чтобы Стальнухин в партию вернулся». Я так понимаю, что Чаплыгин, наверное, взял это на себя как моральный долг и все такое прочее. Все думал, что он мне будет рассказывать, предлагать. Обошлось без этого.
[12:58]
Оказалось напрасно. Одно дело, что ты говоришь людям и что они запоминают. Вот он, да, вот он правильно, да, а там неправильное решение было принято и все такое. Мне не надо объяснять, что это правильно. Мне это объяснила какая-то девочка, вот, это было, по-моему, 18 сентября 22 года. После этого правления я отправился на автобусный вокзал, ну, ехать домой. Вот. Ну представляете, вас только что вышибли из организации, в которую вы вкладывали здоровье, нервы, все свое свободное время. Ради чего? Ради вот этой сволоты.
Ну и стоит девочка в очереди к автобусу с билетами. Поворачивается, видит меня. Еще раз смотрит, еще раз. «Михаил, не переживайте, вы все сделали правильно». Эта девочка, которая потом сошла то ли в Йыхви, то ли в Кохтла-Ярве, она вот…
Ну да.
Меня как-то очень сильно успокоило. Я ее не знаю, она знает меня. Она уже в курсе новостей. То есть пока я дошел от правления до вокзала, это уже разлетелось. И люди однозначно понимали, это было правильно. Правильно, хоть кто-то должен был голос поднять против этого бесчинства, против этого ужаса, который здесь натворили.
[14:35]
Политический обозреватель ДВ, это…
«Деловые ведомости».
«Деловые ведомости». Олеся Лагашина считает, что часть поддержки центристы действительно потеряли после начала войны России против Украины в 2022 году, когда политические позиции русскоязычных избирателей сильно разошлись. Ну как сильно? Я бы не сказал, что так уж сильно. Скорее, мне кажется, русскоязычный избиратель, совершенно отчетливо понимающий, что вот это вот «москаляку на гиляку» — это про нас. Есть сила, которая вас совершенно определенно собирается уничтожать, потому что им отвратителен сам язык. Они Пушкина сжигают. Они памятники Булгакову снимают. Это днище. Какое-то совершенно вот такое вот тупое, непроходимое, отвратительное. «Кто не скачет, тот москаль». Опять-таки. И люди прекрасно понимают, что это угроза уже им.
И вот как в этом конфликте, каким надо обладать чувством самосохранения хотя бы, я уж не говорю про чувство собственного достоинства, чтобы стать в этом конфликте на ту сторону, на которую встали центристы, вот как? С другой стороны, я могу понять и Кылварта. Конечно, приятно будет в пенсионные годы, гордо расправив плечи, выйти на публику, а у тебя на груди сияет куча орденов, среди них там святого Владимира, там, в общем, чего там ему вешают, когда он в Киев приезжает. Почему бы и нет? К тому же нужна власть, надо своим людям рабочие места создавать, иначе как ты вот удержишься. Ну каким образом? А это можно только в коалиции. Смотрите, какой прекрасный коалиционный партнер: Isamaa.
То, что во времена Сависаара считалось вообще в принципе, это, я не знаю, на каких условиях надо было искать вот этих вот договоренностей. А сейчас просто ляпшие друзья. Центристы и Isamaa.
[17:16]
Я еще и снова повторяю. Центристская партия сильна только своей торговой маркой. Ее создавали не те люди, которые ею сейчас управляют. Я недавно прочитал комментарии в Фейсбуке некоторых людей. Я старательно читаю все, что они напишут. Например, Рафика Григоряна. А тут Леви Шер. Тоже центрист. Который пишет о том, что вот эта верхушка партийная вообще не хочет разговаривать с рядовыми людьми. Это в комментарии написано. Видимо, от души. То есть они занимаются своими делами. Они занимаются собственным продвижением. Славе, так сказать. К власти. Ну, это прилагается.
То есть, почему сохраняются вот эти 64% опрошенных, при том, что 30% еще не определились? То есть, это, грубо говоря, если брать всех русских и русскоязычных, получается где-то уровень 40-45% поддержки реальной. Слушайте, а за кого надо выполнить свой общественный долг, прийти туда. Вот в голове вот того, что появляется мгновенно: никто вот из этих сортов отходов никто мне не нравится, и у меня есть возможность, например, об этом сообщить через этот самый бюллетень. У нас нет такого голосования. Это вообще мало где осталось, против всех. Но можно что-то сделать вот с этим бюллетенем. По крайней мере, я буду уверен в том, что его никто не использует в своих интересах. Но это мало кому в голову приходит.
И всегда начинает работать: «Да, они все отвратительные, но эти отвратительные меньше, чем те другие». А то, что они меньше отвратительны, потому что это полностью лежит на тех воспоминаниях о светлых временах, когда и за права человека, и за воссоединение семей, и по языковым проблемам, и по школе действительно политику определяли центристы, не эти, которые там сейчас сидят. Их знать не знаю, знать не желаю. Другие люди были. Нормальные. Ну, вот как-то так.
[20:05]
Кылварт подчеркивает, что политическая сила, в смысле Центристская партия, да какие они политики, сохраняет стабильную поддержку. «Центристская партия, — цитата, — показывает завидную стабильность. У нас есть тенденция к постоянному росту, но она стабильная. Не рывками мы сохраняем достаточно высокое плато поддержки». Тут одно слово пропало. То есть есть такая возможность: «У нас есть тенденция к постоянному негативному росту». И вроде как к росту, но при этом к негативному. То есть к убытку.
И меня, честно говоря, вот эта вот новость… Кылварт пытается вставить упавший зуб. То есть вы потеряли знамя, вы потеряли принципы, вы потеряли идеологию. Ваша задача сейчас обдурить электорат, каждому конкретному человеку объяснить, что из всех сортов гуано вы самая ароматная и лучшая. Это ваша задача. Вы пытаетесь вставить выбитый зуб. Может, прирастет. Может, нормально получится. Я надеюсь, что нет. Я надеюсь, что нет.
Ваша сила сейчас единственная в том, что вам некого противопоставить. То есть в спектре политических партий Эстонии нет никого, кто мог бы с вами на этом поле конкурировать. Ну, что делать? Значит, надо этим заниматься. Хотя…
Посмотрим, Михаил. Поживем и видим.
Да, поживем и видим. Вот.
[22:01]
Ну, мы все ближе и ближе к выборам, и эта тема, так или иначе, будет у нас подниматься.
Естественно. И центристы, это, вы знаете, моя любовь по жизни.
Да.
Это что-то глубокое. То есть, вот в каждом конкретном случае начинаешь оглядываться, вот сейчас вот центристы в Нарве у власти. Это тоже, кстати говоря, оно никак не работает. Это фантастика. Оно никак не работает на повышение уровня. Сидит один гений в воликогу. И всем понятно, что он эмоционально совершенно никакой. Он в любой момент может дернуть в любую сторону света. Север-юг, запад-восток. Ему надо какие-то оковы на него наложить. А желательно, чтобы они были еще золотые. И под него создается должность. И он начинает в этой должности заниматься тем, чем занимаются и городские, и государственные структуры.
Я уверен, что центристы прекрасно понимают, что происходит, но они ничего сказать не могут, потому что для них это не является приоритетом. И для них не является приоритетом нормальная жизнь в городе Нарве. Горожан. Для них приоритеты, вероятно, совсем другие вещи. Есть немножко. И главным образом это делается, вот сейчас это очень важно для руководителей местного центристского сообщества, это Тоотс и Евграфов. Они пообещали своей партии, что на следующих выборах они в Ида-Вирумаа получат три мандата. А для этого они не видят никакой возможности, кроме как административный ресурс на полную катушку использовать. Для этого им это надо. И там дальше поживем увидим. А пока надо с этим работать.
[24:01]
Потому что имеешь ты к этому отношения, не имеешь. Но когда человек где-то перерезает ленточку на открытие того, чего он не строил, не планировал, он какую-то популярность уже получает. Что-то есть в этом такое красивое, возвышенное. Когда он может собрать коллектив какого-то городского учреждения и призвать голосовать именно вот за него, за его список, ему уже не надо при этом, например, ходить картошку раздавать бесплатно, как это было на местных выборах. Я поэтому в тесном кругу называю эту коалицию нынешнюю картофельной. Люди у нас честные. Взял килограмм? Давай голос. В обмен. Как-то так получается.
Так что за центристами будем смотреть. Сейчас мы составляем таблицу. Сколько они дополнения к тому, что было при прежнем составе городской власти, сколько они себе, любимым, добавили рабочих мест с соответствующими выплатами. Посчитаем это как следует. Там видно будет. Интересно может получиться. Так что, как-то так.
Спасибо большое, Михаил.
Будем следить, сколько зубов можно вставить выбитых, с тем чтобы они вросли в систему. Если дослушали до этого места, ставьте лайк: вам не сложно, не трудно, нам приятно. Ну и до встречи завтра. Спасибо большое. Желаем удачи, друзья. До свидания. Всего хорошего.
Tõlge vene keelest eesti keelde
Blogi autor ei kontrollinud transkriptsiooni ega tõlkeid. Kõik on tehtud automaatselt (tehisintellekti abil) ja lisatud artiklisse ilma täiendava ülevaatuseta, et kontrollida nende vastavust originaalile. Kui tekste kasutatakse blogi autori tsiteerimiseks, tuleks need esmalt üle kontrollida ja võrrelda sellega, mida originaalallikas (video) tegelikult öeldi ja kuidas seda öeldi.
Kestus 26 min
[00:00]
Tere päevast, meil on hea meel kõiki tervitada. Meil on stuudios Mihhail Stalnuhhin.
Tere päevast, sõbrad.
Jätkame teie rõõmustamist.
Ütlen kohe, et ilma selleta me kuidagi ei saa, me ei saa sellest mööda minna. Räägime minu lemmikerakonnast ehk Eesti Keskerakonnast.
Kõik teavad sellest, teie hoolivusest.
Kohe räägime sellest. Mul on ainult selline sissejuhatus sellele teemale. Mind rabas, tõesti rabas, ilma igasuguse irooniata, uudis, mille pealkiri on selline: „Hambaarst tõukerattasõitjate vigastustest: juurega välja kukkunud hamba võib ise oma kohale tagasi panna“. Ausalt öeldes, kuigi mul on lähedasi sõpru hambaarstide seas, kuigi ma kunagi õpetasin vist üldse kõiki tolleaegseid hambaarste — mul olid nende rühmad, lausa hulgakaupa —, ei osanud ma seda isegi aimata. Nii et lõpuks ma mõistsin, kust tuleb see fraas: „Kiiresti üles tõstetut ei loeta maha kukkunuks“.
Niisiis, jutt on sellest, et — noh, üldiselt on teema tõsine. Kukkumised tõukerattalt suurel kiirusel lõppevad lastel tihti lõualuu murru, hammaste nihkumise ja väljakukkumisega. Siin on kommentaarid, minu meelest oli seal mingi lastehaigla, Tallinna oma, peaarst, kus räägitakse sellest, et arstid on hakanud nende laste puhul, kes neid vigastusi saavad, kohtama seda, mida nad varem nägid ainult poksijatel. See tähendab puhtalt kutsealaseid vigastusi. Murtud lõualuu, juurega välja löödud hambad ja kõik see, rebenenud huuled ja nii edasi. Ja edasi ütleb kvalifitseeritud hambaarst, et — nagu ma aru sain, täiskasvanutel see läbi ei lähe, aga kui lapsel on hammas koos juurega välja lennanud, siis on võimalus, see tähendab, see tuleb kohe, ettevaatlikult, hambast endast, juurt puudutamata, üles võtta, püüda see oma kohale tagasi suruda, ja siis ei ole justkui siirdamist enam vaja.
Mul ei ole dantismiga mingit pistmist, täiesti kindlalt, peale selle, et ma olen nende klient. Jääb üle uskuda. Noh, kvalifitseeritud hambaarsti on raske mitte uskuda. See tähendab, hammas lendas välja, aga selle saab kiiresti tagasi panna.
Ja nagu ma aru saan, on arvestus sellele, et see kasvab tagasi?
Ei kujuta isegi ette.
Mina ka ei kujuta ette.
[03:06]
Aga Keskerakonna puhul kujutavad nad seal, paistab, seda protsessi ette küll. Niisiis, uudise pealkiri on üsna traditsiooniline. Traditsiooniliselt: „Kõlvart ei näe probleemi Keskerakonna reitingu languses“. Üks neist inimestest, kes üldse ei näe milleski erilisi probleeme.
Millest uudis räägib? Keskerakonna toetus langeb neljandat kuud järjest. Septembris langes reiting 17%-ni, võrreldes 22%-ga suve alguses. See on Emori andmetel. See on üks kahest kõige tõsisemast firmast, mis teevad Eestis sotsioloogilisi uuringuid. Eriti märgatavad on muutused Tallinnas. See toetuse langus, kus sotsiaaldemokraadid on tsentristidele täiesti lähedale jõudnud. Nii ütleb uudis. Noh, jääb üle uskuda. See tähendab, ühtedel on 17 ja teised on täiesti lähedal, kuskil 16. Umbes nii see vist ongi.
Emori andmetel toetab pealinnas Keskerakonda 26% vastanutest, Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda 23%. Emori ekspert Aivar Voog seostab tsentristide toetuse langust eelkõige muutustega mitte-eestlastest valijate seas. See on loogiline. Niipalju kui ma mäletan, tuleb kõigil valimistel rahvuskuuluvuse määramine välja nii, et umbes 10% häältest, mida tsentristid koguvad, on eestlaste hääled, mis on üldiselt üsna märkimisväärne, sest, noh, kuidas teile öelda, kõigist valijatest moodustavad etnilised eestlased umbes 90%. See on kuskil miljon valijat. Teistest rahvustest inimesi on neid seal 100 tuhat ja natuke peale, sealt tuleb maha arvata need, kellel ei ole hääleõigust, vanuse tõttu ja kõik muu selline. Aga suhe on umbes 9 : 1. Umbes nii.
Seepärast on väga tähtis säilitada valijaskonna eestlastest osa. Seal annavad isegi 5–6% sulle juba väga soliidselt hääli. Aga siin — vahet pole. Nii. Samal ajal säilitab Keskerakond mitte-eestlaste seas üle kogu riigi ülekaaluka eelise, teda toetab 63,9%. Issand, need kümnendikud siin — 64% vastanutest.
[06:09]
Miks? Noh, miks säilitab valija tsentristidele sellise truuduse? Teie arvamus.
Minu arvates lihtsalt sellepärast, et tal ei ole kuhugi minna. Alternatiivi ei ole teatud mõttes.
On sotsiaalselt aktiivne inimene, kes mõistab, et valimised korraldataksegi selleks, et tal oleks kord 4 aasta jooksul võimalus oma arvamust avaldada. Ta hakkab ringi vaatama ja näeb seda nimekirja, lihtsalt vapustav: EKRE, Isamaa, Reform. Issand! Kuhu joosta? Kuhu talupoeg pöörduma peaks, klassiku sõnadega? Kuhu? Ja tsentristid. Jah, nad on mädanenud.
Esiteks tahaksin öelda, et pole tähtis, milline on minu isiklik suhtumine Keskerakonda, aga see, et kui paljud sealt ära jooksid, siis need, kes jäid, otsustasid justkui oma tööd edasi teha. Ma ei hinda praegu tööd ennast. Ja sellega nad üllatasid paljusid, kui reiting tõusis. Te mäletate seda. Võib öelda, unustusest teatud mõttes. Aga praegune olukord — ma avaldan jälle oma arvamust, Mihhail —, aga praegune olukord, kui me loeme uudiseid, et Keskerakond Tartus lepib kokku mingi avalikult venevaenulikuga, jämedalt öeldes, parimas mõttes.
Seal ei ole venevaenulik, seal on loom inimese kujul, inimene, kes kirjutab kommentaarides — ta visati nende asjade eest isegi Isamaast välja.
Ja tsentristid ei leidnud enda jaoks…
Ta kirjutas, et kahetseb nende aegade pärast, kui oli holokaust, et ta ei jõudnud selleks ajaks.
Ja tsentristid ei näinud enda jaoks midagi taunimisväärset temaga kokku leppida.
Kergesti.
Ja selles mõttes tekivad mul siis küsimused. Milliseid põhimõtteid Keskerakond taotleb?
Selles see asi ongi. Kunagi need põhimõtted olid. Ja kunagi mina — jällegi minu patt — panin käe külge tsentristide populaarsuse tõstmisele, eelkõige Ida-Virumaal, ja viisin saadavate mandaatide arvu neljani. Sest siin Ida-Virumaal juhtisin ma kogu seda valimistööd. Alati tegelesin sellega mina.
[08:31]
Saabus 22. aasta. Selle ettekäände all algas vene kooli üleminek eesti keelele. Sest nagu härra Valge mulle ütles: „Teist võimalust ei tule. Sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta. Ei taha küll, aga on vaja“. See oli see inimene, kes oli minu eesti keele õppimise probleemide komisjonis ja teadis suurepäraselt, milline on olukord koolides. Aga sellist juhust ei tohtinud käest lasta.
Erakond tõestas hiilgavalt igasuguse aatelisuse ja igasuguste moraalsete aluste täielikku puudumist. See tähendab, kui ma pärast seda pogrommi, mille Kaja Kallase valitsus Narvas korraldas… Ma isegi ei nimetanud neid otse natsideks. Ma nimetasin neid natside järeltulijateks. Mille peale Kaja Kallas solvus, sest ta on 1973. aasta kommunisti järeltulija. Tema isa astus kommunistlikku parteisse ja oli selles peaaegu 20 aastat. Ilmselt solvusid. Ilmselt tegid Keskerakonna juhtkonnale märkuse. Ja nad viskasid mind erakonnast välja sõnade eest — mitte tegude eest, mitte tegutsemise eest, sõnade eest, mis kõlasid vähem kui 30 sekundit —, nende sõnade eest visati mind erakonnast välja.
Noh, nad otsisid — te ju saate aru, sellistel hetkedel —, nad otsisid vist veel vaenlasi, avalikke.
[10:08]
Nii et teate, juhatus kogunes ja istus kolm tundi ning veenis mind, et ma vabandaksin reformierakondlaste ees. Nii. Perekond, kes oli väga põhimõttekindlalt meelestatud, ütles mulle kogu selgusega, et kui sa seda teed, siis koju ei pea tulema. Aga mulle polnud vaja seda öelda, sest ma ei hakka kellegi ees, ühegi kaabaka ees vabandama. Nii.
Muidugi, erakonnast lahkumine… Aga nad hääletasid 100% minu erakonnast väljaheitmise poolt. Ja nende seas, kes hääletasid, olid nii Kõlvart kui ka Jana Toom. Kes seal veel oli? Belobrovtsev. Noh, meie praegune nii-öelda Narva linnapea Jaan Toots. Ratas.
Ja selle otsuse võtsid nad vastu kui õige? Ühehäälselt?
Üksmeelselt. Ah, ühehäälselt, jah. See tähendab, kõik hääletasid selle poolt. See tähendab, kõik tahtsid natuke rohkem võimu, natuke rohkem raha. Neile tundus, et kui sellest rahurikkujast vabaneda, siis kõik laabub. Nii see laabuski. Jüri Ratas istub hiilgavalt Europarlamendis. Isamaa poolt.
Inimesed, keda ma pidasin oma kolleegideks, kelle toetusele lootsin pikkade aastate jooksul. Kuigi erakond sai minult palju rohkem, kui mulle andis. No olgu. See oportunistide ja silmakirjatsejate kogukond. Ja need… Ma tunnen praegu lihtsalt juba ette teatud vaimustust. Varsti tulevad nad välja oma valimisloosungitega. Ja mina hakkan oma kaustadest välja tõmbama kõike seda, mida nad viimase paari aasta jooksul on rääkinud.
Kõik need nende — noh, kuidas öelda —, noh, neil on praegu Riigikogus saadik, kes, kui temalt küsiti: „Aga, noh, mis Stalnuhhiniga saab?“ Ja tema on selline venelane-venelane. „Ma, — ütleb, — teen kindlasti kõik, et Stalnuhhin erakonda tagasi tuleks“. Ma saan aru, et Tšaplõgin võttis selle vist enda peale kui moraalse kohustuse ja kõik muu selline. Ikka mõtlesin, et ta hakkab mulle rääkima, pakkuma. Läks ilma selleta.
[12:58]
Osutus asjatuks. Üks asi on see, mida sa inimestele räägid, ja see, mida nad meelde jätavad. Vaat tema, jah, tema on õige, jah, aga seal võeti vastu vale otsus ja kõik see. Mulle ei ole vaja seletada, et see on õige. Mulle seletas selle ära üks tüdruk — see oli minu meelest 22. aasta 18. septembril. Pärast seda juhatust läksin ma bussijaama, noh, koju sõitma. Nii. Kujutage ette, teid on just visatud välja organisatsioonist, millesse te panustasite tervise, närvid, kogu oma vaba aja. Mille nimel? Selle kaabakate jõugu nimel.
Ja seisab tüdruk bussi järjekorras piletitega. Pöörab ringi, näeb mind. Vaatab veel kord, veel kord. „Mihhail, ärge muretsege, te tegite kõik õigesti“. See tüdruk, kes läks hiljem maha kas Jõhvis või Kohtla-Järvel, tema…
Noh, jah.
See rahustas mind kuidagi väga. Mina teda ei tunne, tema tunneb mind. Ta on juba uudistega kursis. See tähendab, selle ajaga, kui ma juhatusest bussijaama jõudsin, oli see juba laiali lennanud. Ja inimesed mõistsid üheselt, et see oli õige. Õige — keegi pidi ju tõstma häält selle omavoli vastu, selle õuduse vastu, mida siin korda saadeti.
[14:35]
DV poliitiline kommentaator, see on…
„Delovõje Vedomosti“.
„Delovõje Vedomosti“. Olesja Lagašina arvab, et osa toetusest kaotasid tsentristid tõepoolest pärast Venemaa sõja algust Ukraina vastu 2022. aastal, kui venekeelsete valijate poliitilised seisukohad läksid tugevalt lahku. Noh, kui tugevalt? Ma ei ütleks, et nii väga tugevalt. Pigem, mulle tundub, venekeelne valija, kes mõistab täiesti selgelt, et see „moskaal oksa“ käib meie kohta. On jõud, mis kavatseb teid täiesti kindlasti hävitada, sest neile on vastik keel ise. Nad põletavad Puškinit. Nad võtavad maha Bulgakovi mälestusmärke. See on põhi. Midagi täiesti sellist rumalat, läbitungimatut, vastikut. „Kes ei hüppa, see on moskaal“. Jällegi. Ja inimesed mõistavad suurepäraselt, et see on juba oht neile endile.
Ja kuidas siis selles konfliktis — millist enesealalhoiutunnet tuleb vähemalt omada, ma ei räägigi enesest lugupidamise tundest, et asuda selles konfliktis sellele poolele, kuhu asusid tsentristid — kuidas? Teisest küljest saan ma aru ka Kõlvartist. Muidugi on meeldiv pensioniaastatel, uhkelt õlgu sirgu ajades, avalikkuse ette astuda, kui sul säravad rinnas hulk ordeneid, nende seas Püha Volodõmõri oma, noh, mida iganes talle seal riputatakse, kui ta Kiievisse sõidab. Miks mitte? Pealegi on vaja võimu, tuleb oma inimestele töökohti luua, muidu kuidas sa püsima jääd. Mil moel? Aga see on võimalik ainult koalitsioonis. Vaadake, milline suurepärane koalitsioonipartner: Isamaa.
See, mida Savisaare ajal peeti üldse põhimõtteliselt — ma ei tea, millistel tingimustel oleks tulnud neid kokkuleppeid otsida. Aga nüüd on lihtsalt kõige paremad sõbrad. Tsentristid ja Isamaa.
[17:16]
Ma kordan ikka ja jälle. Keskerakond on tugev ainult oma kaubamärgi poolest. Seda ei loonud need inimesed, kes seda praegu juhivad. Lugesin hiljuti Facebookis mõnede inimeste kommentaare. Loen hoolikalt kõike, mida nad kirjutavad. Näiteks Rafik Grigorjani. Aga siin Levi Šer. Samuti tsentrist. Kes kirjutab sellest, et see erakonna ladvik ei taha üldse tavaliste inimestega rääkida. See on kommentaaris kirjutatud. Ilmselt südamest. See tähendab, nad tegelevad oma asjadega. Nad tegelevad omaenda edendamisega. Au poole, nii-öelda. Võimu poole. Noh, see käib juurde.
See tähendab, miks need 64% vastanutest jäävad, kuigi 30% ei ole veel otsustanud? See tähendab, jämedalt öeldes, kui võtta kõik venelased ja venekeelsed, tuleb kuskil 40–45% tegelikku toetust. Kuulge, kelle poolt tuleb oma ühiskondlikku kohust täita, sinna minna. Peas sellest, mis tekib silmapilkselt: kõigist neist jäätmesortidest ei meeldi mulle mitte keegi, ja mul on võimalus näiteks sellest teada anda selle sama hääletussedeli kaudu. Meil ei ole sellist hääletamist. Seda on üldse vähe kuskil alles jäänud — kõigi vastu. Aga selle hääletussedeliga saab midagi teha. Vähemalt olen ma kindel, et keegi ei kasuta seda oma huvides. Aga see tuleb vähestele pähe.
Ja alati hakkab tööle: „Jah, nad on kõik vastikud, aga need vastikud on vähem vastikud kui need teised“. Aga see, et nad on vähem vastikud, see toetub täielikult nendele mälestustele helgetest aegadest, kui nii inimõiguste, perede taasühendamise, keeleprobleemide kui ka kooli küsimuses määrasid poliitikat tõesti tsentristid — mitte need, kes seal praegu istuvad. Neid ma ei tunne ega taha tunda. Teised inimesed olid. Normaalsed. Noh, umbes nii.
[20:05]
Kõlvart rõhutab, et poliitiline jõud — mõeldakse Keskerakonda, mis poliitikud nad ka on — säilitab stabiilse toetuse. „Keskerakond, — tsitaat, — näitab kadestamisväärset stabiilsust. Meil on pideva kasvu tendents, aga see on stabiilne. Mitte jõnksudega, me hoiame üsna kõrget toetuse platood“. Siin on üks sõna kaduma läinud. See tähendab, on selline võimalus: „Meil on pideva negatiivse kasvu tendents“. Justkui kasvu poole, aga samas negatiivse. See tähendab, kahjumi poole.
Ja ausalt öeldes, see uudis… Kõlvart püüab välja kukkunud hammast tagasi panna. See tähendab, te kaotasite lipu, te kaotasite põhimõtted, te kaotasite ideoloogia. Teie ülesanne on nüüd valijaskonda lollitada, igale konkreetsele inimesele selgeks teha, et kõigist guaano sortidest olete teie kõige lõhnavam ja parim. See on teie ülesanne. Te püüate välja löödud hammast tagasi panna. Võib-olla kasvab kinni. Võib-olla tuleb normaalselt välja. Ma loodan, et ei. Ma loodan, et ei.
Teie ainus jõud on praegu selles, et teile ei ole kedagi vastu panna. See tähendab, Eesti erakondade spektris ei ole kedagi, kes saaks teiega sellel väljal konkureerida. Noh, mis teha? Niisiis tuleb sellega tegeleda. Kuigi…
Vaatame, Mihhail. Elame ja näeme.
Jah, elame ja näeme. Nii.
[22:01]
Noh, me oleme valimistele aina lähemal ja lähemal ning see teema tõuseb meil nii või teisiti üles.
Loomulikult. Ja tsentristid, teate, on minu elu armastus.
Jah.
See on midagi sügavat. See tähendab, igal konkreetsel juhul hakkad ringi vaatama — praegu on Narvas võimul tsentristid. See ka, muide, ei tööta üldse. See on fantastika. See ei tööta üldse taseme tõstmise nimel. Istub üks geenius volikogus. Ja kõigile on selge, et emotsionaalselt on ta täiesti mitte keegi. Ta võib igal hetkel ükskõik millisesse ilmakaarde jooksu pista. Põhi-lõuna, lääs-ida. Talle on vaja mingid ahelad peale panna. Ja soovitavalt veel kuldsed. Ja tema jaoks luuakse ametikoht. Ja ta hakkab sellel ametikohal tegelema sellega, millega tegelevad nii linna- kui ka riigistruktuurid.
Olen kindel, et tsentristid saavad suurepäraselt aru, mis toimub, aga nad ei saa midagi öelda, sest nende jaoks ei ole see prioriteet. Ja nende jaoks ei ole prioriteet normaalne elu Narva linnas. Linlaste oma. Nende prioriteedid on ilmselt hoopis teised asjad. Natuke on. Ja peamiselt tehakse seda — praegu on see väga tähtis kohaliku tsentristide kogukonna juhtidele, need on Toots ja Jevgrafov. Nad lubasid oma erakonnale, et järgmistel valimistel saavad nad Ida-Virumaal kolm mandaati. Ja selleks ei näe nad mingit muud võimalust, kui kasutada täiel määral halduslikku ressurssi. Selleks on neil seda vaja. Ja edasi elame ja näeme. Aga seni tuleb sellega tegeleda.
[24:01]
Sest kas sul on sellega pistmist või ei ole. Aga kui inimene kuskil lõikab läbi lindi selle avamisel, mida ta ei ehitanud ega planeerinud, saab ta juba mingi populaarsuse. Selles on midagi sellist ilusat, ülevat. Kui ta saab kokku kutsuda mõne linnaasutuse kollektiivi ja kutsuda hääletama just tema poolt, tema nimekirja poolt, ei ole tal seejuures enam vaja näiteks käia tasuta kartuleid jagamas, nagu see oli kohalikel valimistel. Seepärast nimetan ma kitsas ringis seda praegust koalitsiooni kartulikoalitsiooniks. Inimesed on meil ausad. Võtsid kilo? Anna hääl. Vastutasuks. Kuidagi nii see välja tuleb.
Nii et tsentristidel hoiame silma peal. Praegu koostame tabelit. Kui palju nad on lisaks sellele, mis oli eelmise linnavõimu koosseisu ajal, endale, armsatele, lisanud töökohti koos vastavate väljamaksetega. Arvutame selle korralikult kokku. Siis on näha. Võib huvitav tulla. Nii et umbes nii.
Suur aitäh, Mihhail.
Jälgime, kui palju välja löödud hambaid saab tagasi panna, et need kasvaksid süsteemi sisse. Kui kuulasite selle kohani, pange like: teile ei ole see raske, ei ole vaevaline, meile on meeldiv. Noh, ja homseni. Suur aitäh. Soovime edu, sõbrad. Head aega. Kõike head.
Translation to English from Russian
The blog author did not review the transcript or translations. Everything was generated automatically (using artificial intelligence) and added to the article without any further checks for accuracy or consistency with the original. If you intend to quote the blog author, please first verify the text against what was actually said in the original source (the video).
Duration 26 min
[00:00]
Good afternoon, we are glad to welcome everyone. In the studio with us is Mihhail Stalnuhhin.
Good afternoon, friends.
We keep on delighting you.
I’ll say right away that we can’t do without this, we can’t pass it by. Let’s talk about my favourite party, that is, the Centre Party of Estonia.
Everyone knows about it, about how much you care.
We’ll talk about it now. Only I have a kind of lead-in to this topic. I was struck, truly struck, without any irony, by a news item with the title: «Dentist on scooter riders’ injuries: a tooth knocked out with its root can be put back in place on your own.» Honestly, even though I have close friends who are dentists, even though I once taught, probably, all the dentists of that time — I had groups of them, whole droves — I had no idea. So I finally understood where that phrase comes from: «Picked up quickly doesn’t count as dropped.»
So, this is about — well, generally it’s a serious topic. Scooter falls at high speed often end, for children, in a broken jaw, displaced and knocked-out teeth. So there are comments, I think from the chief physician of some children’s hospital, a Tallinn one, saying that with children who get these injuries, doctors have begun to see what they used to see only in boxers. That is, purely professional injuries. A broken jaw, teeth knocked out with the root and all that, torn lips and so on and so forth. And then, well, a qualified dentist says that — as I understood it, with adults this doesn’t work, but if a child’s tooth has come out together with its root, then there is an option, that is, you have to pick it up right away, carefully, by the tooth itself, without touching the root, try to push it back into place, and then supposedly a transplant won’t be needed.
I have nothing to do with dentism, quite definitely, except that I’m their client. All that remains is to believe it. Well, it’s hard not to believe a qualified dentist. So, a tooth has fallen out, but it can be quickly put back.
And as I understand it, the idea is that it grows back in?
I can’t even imagine.
I can’t imagine either.
[03:06]
But in the case of the Centre Party, it seems they do imagine this process. So the news item has a rather traditional title. Traditionally: «Kõlvart sees no problem in the Centre Party’s falling rating.» One of those people who generally see no particular problems in anything.
What is the news item about? Support for the Centre Party has been falling for the fourth month in a row. In September the rating dropped to 17%, against 22% at the start of the summer. That’s according to Emor. It’s one of the two most serious firms that do sociological research in Estonia. The changes are especially noticeable in Tallinn. This fall in support, where the Social Democrats have come right up close to the Centrists. So says the news item. Well, all that remains is to believe it. That is, one has 17, and the others are right up close at about 16. That’s probably roughly how it is.
According to Emor, in the capital the Centre Party is supported by 26% of respondents, the Social Democratic Party by 23%. Emor’s expert Aivar Voog links the fall in the Centrists’ support above all to changes among non-Estonian voters. That’s logical. As far as I remember, in all the elections the breakdown by nationality comes out so that roughly 10% of the votes the Centrists collect are Estonians’ votes, which is actually quite significant, because, well, how shall I put it, among all voters ethnic Estonians make up about 90%. That’s about a million voters. Among people of other nationalities there are some 100-odd thousand, and you have to subtract those who have no right to vote, by age and all that sort of thing. But the ratio is roughly 9 to 1. Roughly like that.
That’s why it is very important to keep the Estonian part of the electorate. There even 5–6% already gives you a very solid number of votes. And here — who cares. So. At the same time, among non-Estonians across the whole country the Centre Party keeps an overwhelming lead, it is supported by 63.9%. Good Lord, these tenths here — 64% of respondents.
[06:09]
Why? Well, why does the voter keep such loyalty to the Centrists? Your opinion.
In my opinion, simply because he has nowhere else to go. There is no alternative, in a sense.
There is a socially active person who understands that elections are held precisely so that once every 4 years he has the chance to state his opinion. He starts looking around and sees this list, simply stunning: EKRE, Isamaa, Reform. Good Lord! Where to run? Where is a peasant to go, in the words of the classic? Where? And the Centrists. Yes, they’ve gone rotten.
First of all, I’d like to say that no matter what my personal attitude to the Centre Party may be, still, when many people fled from it, those who stayed, they sort of decided to carry on with their work. I’m not judging the work itself right now. And by that they surprised many when the rating went up. You remember that. You could say, out of oblivion, in a sense. But the current situation — again, I’m giving my own opinion, Mihhail — but the current situation, when we read news that the Centre Party in Tartu is making a deal with some outright Russophobe, to put it crudely, in the best sense of the word.
It’s not a Russophobe there, it’s an animal in human form, a person who writes in comments — he was even thrown out of Isamaa for those things.
And the Centrists didn’t find for themselves…
He wrote that he regrets the times when there was the Holocaust, that he didn’t make it to that time.
And the Centrists saw nothing reprehensible for themselves in making a deal with him.
Easily.
And in that sense I have questions, then. What principles does the Centre Party pursue?
That’s just the point. Once there were those principles. And once I — again, my sin — I had a hand in raising the Centrists’ popularity, in particular in Ida-Virumaa, and brought the number of seats they won up to four. Because here in Ida-Virumaa I led all that election work. It was always me who did it.
[08:31]
The year ’22 came. Under this pretext the transition of the Russian school to the Estonian language began. Because, as Mr Valge told me: «There won’t be another opportunity. You can’t fail to use such a chance. We don’t want to, but we have to.» This was the man who sat on my commission on the problems of learning Estonian and knew perfectly well what the situation in the schools was. But such a chance couldn’t be missed.
The party brilliantly proved a complete absence of any ideas at all and of any moral foundations at all. That is, when I, after the pogrom that Kaja Kallas’s government staged in Narva… I didn’t even call them Nazis directly. I called them descendants of Nazis. At which Kaja Kallas took offence, because she is the descendant of a communist of 1973. Her dad joined the Communist Party and stayed in it for almost 20 years. Apparently they took offence. Apparently they reprimanded the leadership of the Centre Party. And they threw me out of the party for words — not for actions, not for deeds, for words that lasted less than 30 seconds — for those words they kicked me out of the party.
Well, they were looking — you understand, at times like that — they were probably still looking for enemies, outright ones.
[10:08]
So you know, the board gathered and sat for three hours talking me round to apologise to the Reformists. So. My family, which was very firm on principle, told me in no uncertain terms that if I did it, I needn’t bother coming home. But they didn’t need to tell me that, because I won’t apologise to anyone, to any scum. So.
Of course, parting with the party… And they voted 100% for expelling me from the party. And among those who voted were Kõlvart and Yana Toom. Who else was there? Belobrovtsev. Well, our current so-called mayor of Narva, Jaan Toots. Ratas.
And they took this decision as — correctly? Unanimously?
With one heart. Ah, unanimously, yes. That is, everyone voted for it. That is, everyone wanted a little more power, a little more money. It seemed to them that by getting rid of this troublemaker, everything would be fine. And so it was fine. Jüri Ratas sits brilliantly in the European Parliament. For Isamaa.
People whom I considered my colleagues, whose support I counted on for many long years. Although the party got far more from me than it gave me. Oh well. This community of opportunists and hypocrites. And these… Right now I’m simply already feeling a kind of delight in advance. Soon they’ll come out with their election slogans. And I’ll start pulling out of my folders everything they’ve said over the last few years.
All these of theirs, well, how to put it — well, they now have a member of the Riigikogu who, when he was asked: «And what about, well, what about Stalnuhhin?» And he’s so very Russian-Russian. «I,» he says, «will definitely do everything to get Stalnuhhin back into the party.» I take it that Tšaplõgin probably took this upon himself as a moral duty and all that sort of thing. I kept thinking he would be telling me things, making offers. It didn’t come to that.
[12:58]
It turned out to be in vain. It’s one thing what you tell people and what they remember. Here he is, yes, he’s right, yes, and over there a wrong decision was taken and all that. I don’t need anyone to explain to me that it was right. Some girl explained it to me — it was, I think, 18 September ’22. After that board meeting I went to the bus station, well, to go home. So. Well, imagine, you’ve just been thrown out of an organisation into which you’ve put your health, your nerves, all your free time. For what? For the sake of this scum.
And there’s a girl standing in the queue for the bus with tickets. She turns round, sees me. Looks again, and again. «Mihhail, don’t worry, you did everything right.» This girl, who then got off either in Jõhvi or in Kohtla-Järve, she…
Well, yes.
It somehow calmed me down very much. I don’t know her, she knows me. She already knows the news. That is, while I walked from the board meeting to the station, it had already spread. And people clearly understood that it had been right. Right — at least someone had to raise their voice against this outrage, against this horror that was committed here.
[14:35]
The political commentator of DV, that’s…
«Delovye Vedomosti».
«Delovye Vedomosti». Olesja Lagašina believes that the Centrists really did lose part of their support after the start of Russia’s war against Ukraine in 2022, when the political positions of Russian-speaking voters diverged sharply. Well, how sharply? I wouldn’t say all that sharply. Rather, it seems to me, the Russian-speaking voter, who understands perfectly clearly that this «hang the Moskal from the branch» is about us. There is a force that is quite definitely going to destroy you, because the very language disgusts them. They burn Pushkin. They take down monuments to Bulgakov. This is rock bottom. Something completely, well, so dumb, impenetrable, disgusting. «Whoever doesn’t jump is a Moskal.» Again. And people understand perfectly well that this is now a threat to them.
And so in this conflict — what sort of instinct of self-preservation, at the very least, you’d have to have, not to mention a sense of self-respect, to take in this conflict the side the Centrists have taken — how? On the other hand, I can understand Kõlvart too. Of course it will be nice in his pension years, proudly squaring his shoulders, to go out in public with a heap of orders shining on his chest, among them one of St Volodymyr, well, whatever it is they hang on him when he comes to Kyiv. Why not? Besides, you need power, you have to create jobs for your own people, otherwise how will you hold on? In what way? And that’s only possible in a coalition. Look what a wonderful coalition partner: Isamaa.
What in Savisaar’s times was considered, in principle, at all — I don’t know on what terms you would have had to seek these agreements. And now they are simply bestest friends. The Centrists and Isamaa.
[17:16]
I’ll say it again and again. The Centre Party is strong only through its brand. It was not created by the people who now run it. I recently read comments on Facebook by some people. I diligently read everything they write. For example, Rafik Grigorjan. And here Levi Šer. Also a Centrist. Who writes that this party top brass doesn’t want to talk to ordinary people at all. That’s written in a comment. Apparently from the heart. That is, they are busy with their own affairs. They are busy with their own advancement. Glory, so to speak. Towards power. Well, that comes with it.
That is, why do these 64% of respondents stay, given that 30% are still undecided? That is, roughly speaking, if you take all Russians and Russian speakers, it comes out at about 40–45% of real support. Listen, for whom should one fulfil one’s civic duty, go there. In the head, of what appears instantly: of all these sorts of waste, I don’t like any of them, and I have a chance, for example, to say so through this very ballot paper. We don’t have such voting. It has hardly survived anywhere — against all. But you can do something with this ballot paper. At least I will be sure that no one uses it in their own interests. But that occurs to few people.
And it always kicks in: «Yes, they are all disgusting, but these are less disgusting than those others.» And the fact that they are less disgusting — that rests entirely on the memories of bright times, when on human rights, and on family reunification, and on language problems, and on the school, policy really was shaped by the Centrists — not these ones sitting there now. I don’t know them and don’t want to know them. They were other people. Normal ones. Well, something like that.
[20:05]
Kõlvart stresses that the political force — meaning the Centre Party, what kind of politicians are they — keeps stable support. «The Centre Party,» quote, «shows an enviable stability. We have a tendency towards constant growth, but it is stable. Not in jerks, we keep a fairly high plateau of support.» One word has gone missing here. That is, there is such a possibility: «We have a tendency towards constant negative growth.» Sort of towards growth, but negative. That is, towards loss.
And honestly, this news item… Kõlvart is trying to put back a fallen-out tooth. That is, you have lost the banner, you have lost the principles, you have lost the ideology. Your task now is to fool the electorate, to explain to every single person that of all the sorts of guano you are the most fragrant and the best. That’s your task. You are trying to put back a knocked-out tooth. Maybe it will take root. Maybe it will turn out fine. I hope not. I hope not.
Your only strength now is that there is no one to set against you. That is, in the spectrum of Estonia’s political parties there is no one who could compete with you in this field. Well, what can you do? So that has to be worked on. Although…
We’ll see, Mihhail. We’ll live and see.
Yes, we’ll live and see. So.
[22:01]
Well, we are getting closer and closer to the elections, and this topic will come up here one way or another.
Naturally. And the Centrists, you know, are the love of my life.
Yes.
It’s something deep. That is, in each particular case you start looking around — right now the Centrists are in power in Narva. That too, by the way, doesn’t work at all. It’s fantastic. It doesn’t work at all towards raising the level. There sits one genius on the volikogu. And everyone understands that emotionally he is completely nothing. At any moment he could bolt in any direction. North-south, west-east. Some shackles need to be put on him. And preferably golden ones too. And a post is created for him. And in this post he starts doing what both city and state structures already do.
I’m sure the Centrists understand perfectly well what is going on, but they can’t say anything, because for them it isn’t a priority. And a normal life in the city of Narva isn’t a priority for them. Of the townspeople. For them, the priorities are probably quite different things. There is a little. And mainly this is done — right now it’s very important for the leaders of the local Centrist community, that’s Toots and Jevgrafov. They promised their party that in the next elections they would get three seats in Ida-Virumaa. And for that they see no option other than using the administrative resource to the full. That’s what they need it for. And then we’ll live and see. But for now this has to be worked on.
[24:01]
Because whether you have anything to do with it or not. But when a person somewhere cuts the ribbon at the opening of something he didn’t build, didn’t plan, he already gets some popularity. There is something beautiful, elevated about that. When he can gather the staff of some city institution and call on them to vote precisely for him, for his list, he no longer needs, for example, to go around handing out potatoes for free, as happened in the local elections. That’s why in a close circle I call this current coalition the potato coalition. Our people are honest. Took a kilo? Give your vote. In exchange. That’s how it turns out.
So we will keep an eye on the Centrists. We are now putting together a table. How many additions to what there was under the previous city government — how many jobs with the corresponding pay they have added for their beloved selves. We’ll count it properly. Then we’ll see. It could turn out interesting. So, that’s about it.
Thank you very much, Mihhail.
We’ll follow how many knocked-out teeth can be put back so that they grow into the system. If you’ve listened up to this point, give it a like: it isn’t hard for you, not difficult, and it’s nice for us. Well, see you tomorrow. Thank you very much. We wish you luck, friends. Goodbye. All the best.
Ваш комментарий будет первым