Судебное решение 3-12-961

Таллинский админсуд принял решение по моему иску к КАПО (полный текст решения, на эстонском, разумеется, языке, в конце этой заметки).

Меня нисколько не удивило, что иск не удовлетворили, но меня до глубины души поразило то, какую аргументацию при этом использовал суд.

Пока большинство из нас думает, что проблема русского языка в гимназиях – это сугубо образовательное недоразумение, суд формулирует так (см. пункт 7.5 решения):

«Безопасность Эстонии зависит от успешности интеграционной политики. Деятельность, направленная на сохранение русскоязычного языкового пространства не способствует вплетению русскоязычного населения в эстонское общество, а наоборот, может привести к противостоянию, напряжению межнациональных отношений и сопутствующей этому угрозе безопасности, которую, в свете по-прежнему актуальных событий на Украине, нельзя недооценивать».

За скобками остается вопрос: а что, собственно говоря, на Украине происходит? Так вот, если КАПО и суду так уж хочется этих параллелей, то Аавиксоо, от великого ума, забросал русскоязычное образование коктейлями Молотова (см. фото на заставке). А суд уподобился этим сукам, которые 2 мая разливали рядом с одесским Домом профсоюзов по бутылкам горючую смесь:

Адвокатов мне, Яне Тоом и Кылварту оплачивала партия, и если партия, как в случае с Тоом, позволит и мне идти дальше с этим делом, то апелляция неизбежна. Потому что, если кто не понял – если этого не сделать, то насаждаемое КАПО представление о тех, кто защищает русскоязычное образование в гимназии как о террористах и сепаратистах скоро станет общим местом. Дальше – повтор украинской трагедии.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiamet avaldas 12.04.2012.a Kaitsepolitseiameti 2011.a aastaraamatu, mis sisaldab lk-l 10 alapealkirja „Venekeelsete gümnaasiumide ärakasutamine“ all järgmise tekstiga lõiku: „Mihhail Stalnuhhini survel esitasid samasugused taotlused ka viis Narva venekeelset gümnaasiumi“ (I kd, tl 12).

2. Mihhail Stalnuhhin esitas 10.05.2012.a Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 3-7), milles arvestades selle muutmist 12.10.2012.a ja täpsustamist 16.11.2012.a (I kd, tl 67-75; II kd tl 3), esitas järgmised taotlused:

1) kohustada Kaitsepolitseiametit avaldama pressiteate, milles oleks avaldatud järgmine teave: „Kaitsepolitseiamet teatab, et on 12.04.2012.a avaldatud aastaraamatus avaldanud Mihhail Stalnuhhini kohta alljärgneva faktiväite: „Mihhail Stalnuhhini survestas viit Narva venekeelset gümnaasiumi esitama Narva linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a“. See faktiväide on vale. Mihhail Stalnuhhin ei ole survestanud viit Narva venekeelset gümnaasiumi esitama Narva linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a. Mihhail Stalnuhhin toetas taotlusi, mille esitamise otsustasid viie Narva gümnaasiumi hoolekogud iseseisvalt“;
2) kohustada Kaitsepolitseiametit kustutama või katma kinni 12.04.2012.a avaldatud aastaraamatu digitaalses versioonis sisalduv lause: „Mihhail Stalnuhhini survel esitasid samasugused taotlused ka viis Narva venekeelset gümnaasiumi“;

3) kohustada Kaitsepolitseiametit kõrvaldama 2011.a. aastaraamatu eksemplarid Rahvusraamatukogust, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Sisekaitseakadeemia raamatukogudest ning maakondade keskraamatukogudest;

ning alternatiivsed taotlused juhuks, kui kohus leiab, et avaldatud väited ei ole faktiväited, vaid väärtushinnangud:

1) tuvastada Kaitsepolitseiameti poolt 12.04.2012.a avaldatud aastaraamatus Mihhail Stalnuhhinit puudutavate väärtushinnangute avaldamise õigusvastasus;

2) kohustada Kaitsepolitseiametit kustutama või katma kinni 12.04.2012.a avaldatud aastaraamatu digitaalses versioonis sisalduv lause: „Mihhail Stalnuhhini survel esitasid samasugused taotlused ka viis Narva venekeelset gümnaasiumi“;

3) kohustada Kaitsepolitseiametit kõrvaldama 2011.a. aastaraamatu eksemplarid Rahvusraamatukogust, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Sisekaitseakadeemia raamatukogudest ning maakondade keskraamatukogudest;

4) mõista välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis, mille suuruse palub kaebaja kohtul määrata omal äranägemisel;

5) kohustada Kaitsepolitseiametit avaldama pressiteade, milles oleks avaldatud järgmine teave: „Kaitsepolitseiamet teatab, et on 12.04.2012 avaldatud aastaraamatus avaldanud Mihhail Stalnuhhini kohta õigusvastaselt alljärgneva väite: Mihhail Stalnuhhin survestas viit Narva venekeelset gümnaasiumi esitama Narva linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011. Tegemist on ebakohase väärtushinnanguga, mille avaldamine Kaitsepolitseiameti poolt oli õigusvastane“.

3. Kohus võttis kaebuse 06.06.2012.a menetlusse ja määras vastustajaks Kaitsepolitseiameti (I kd, tl 26-27). Muudetud kaebuse võttis kohus vastu 18.01.2013.a (II kd, tl 15-18). Kaitsepolitseiamet vastas kaebusele 06.08.2012.a ja 15.03.2013.a (I kd, tl 36-38; II kd, tl 32-36). Kohus võttis 17.05.3013.a asja juurde riigisaladust sisaldavad dokumendid, määras hoida neid eraldi köites (haldusasja nr 3-12-961 toimiku eriköide) ja kuulutas menetluse kinniseks (II kd, tl 67-68). Kaebaja teatas 01.07.2013.a kohtule, et ei soovi taotleda juurdepääsuõigust riigisaladusega kaetud tõenditele (II kd, tl 76-77).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebuse põhjendused.

4.1 Kaebuse esitamise õiguslik alus.

Põhiseaduse (PS) § 17 kaitseb isiku õigust aule ja heale nimele. Seetõttu näeb võlaõigusseadus (VÕS) ette õiguskaitsevahendi puhuks, kui keegi peaks isiku eelnimetatud põhiõigust põhjendamatult riivama. Antud juhul on kaebaja kohta avaldatud ebaõigeid faktiväiteid. VÕS § 1047 lg 4 võimaldab kannatanul ebaõigete andmete avaldamise korral nõuda andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlõkkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.
4.2 Ebaõigete faktiväidete avaldamine.

Vastustaja on avaldanud aastaraamatus kaebaja kohta järgmise tekstilõigu: „Mihhail Stalnuhhini survel esitasid samasugused taotlused ka viis Narva venekeelset gümnaasiumi“. Asesõnaga „samasugused“ viitab kaebaja nime sisaldavale lausele eelnevas lõigus sisaldunud taotluste kirjeldustele. Eelnevas lõigus on kirjeldatud taotlusi, mille esitasid Tallinna linnavolikogule Tallinna vene koolid jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a. Seega nähtub vastustaja poolt avaldatud tekstilõikudest, et vastustaja on avaldanud kaebaja kohta alljärgneva avaldatust järelduva tegelikkusele mittevastava faktiväite: kaebaja survestas viit Narva venekeelset gümnaasiumi esitama Narva Linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a.

4.3 Kaitsepolitseiamet ei ole esitanud ühtegi tõendit enda väidete tõendamiseks.

Kaitsepolitseiamet on asunud ebaõigele seisukohale, et kaebaja on kohustatud tõendama, et Kaitsepolitseiameti aastaraamatus olevad tema kohta käivad faktiväited on ebaõiged. VÕS § 1047 lg 2 sätestab, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Kuigi VÕS § 1047 lg 4 järgi võib kaebaja nõuda ebaõigete andmete avaldamise korral nende ümberlükkamist sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest, tuleb kohaldada VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See tähendab, et kui kaebaja kohta avaldati tema au teotavaid andmeid, siis peab vastustaja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada. Seda, et VÕS § 1047 kohaldub ka avalik-õiguslikus suhtes, on kinnitanud ka Riigikohus. Seega on Kaitsepolitseiametil kohustus tõendada, et aastaraamatus avaldatud kaebajat puudutavad faktiväited on õiged.

Kaitsepolitseiamet ei ole siiani esitanud ühtegi tõendit oma väidete tõendamiseks. Kaitsepolitseiameti esitatud väljatrükid ei vasta ühegi tõendi menetlusvormi nõudele. Esiteks sisaldub viidatud artiklites mitmeid konkreetsete isikute väiteid faktiliste asjaolude kohta. Nimetatud väited evivad sisulises mõttes ütluste kvaliteeti tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 251 lg 1 mõttes, mistõttu tuleb nimetatud väidete osas kohaldada ka tunnistaja ütluste kohta käivat regulatsiooni. Vastupidisel juhul on võimalik ebamugava tunnistaja kohtussekutsumisest kõrvale hiilida, esitades sobivad ütlused läbi meedia, e-kirjavahetuse või vastavasisulise kinnituskirja. Samal seisukohal on ka Riigikohtu halduskolleegium. Teiseks on kõik artiklid oma olemuselt vahendlikud infoallikad. Õigusdogmaatika on ühesel seisukohal, et vahendlikust infoallikast saadud teave on eelduslikult ebausaldusväärne, sest puudub võimalus küsitleda algallikat, kes on toimunut vahetult tajunud. Seetõttu puudub võimalus kontrollida, kas teavet vastu võttes, talletades või väljendades võis algallikas tahtlikult või tahtmatult teavet moonutada. Lisaks on võimalik, et ajakirjanik moonutas teadlikult infot, et tekitada suuremat huvi ja uudisväärtust. Erandina oleks eelpool käsitled vahendlikke tõendeid lubatav kohtumenetlus tõendina kasutada juhul, kui tõendiallikas on kohtus vahetult üle kuulatud. Sellisel juhul on tagatud informatsiooni täielikkus ja kõikehõlmavus ning ka tõendiallika usaldusväärsuse kontroll.

Kui kohus käsitleb vastustaja tõendeid lubatavatena, on oluline alljärgnev. Vastustaja on tõendina esitanud Narva pähklimäe Gümnaasiumi direktori Tatjana Zarutskihhi 15.08.2011.a e-kirja Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaarele. Nimetatud tõendist nähtub, et kõnealusele kirjale on ka eelnenud kirjavahetust. Sellele viitab kirja peakiri “RE: Narva Pähklimäe Gümnaasium“. Üldtuntult tekib ühend „RE:“ e-kirja pealkirja juhul, kui selle kirjaga vastatakse kellegi varasemalt kirjale. Vastustaja on kustutanud varasema kirjavahetuse ning ei ole seda ei kohtule ega kaebajale edastanud. Tegemist on osalise ega ebatäieliku ülevaatega, mistõttu ei ole mõistetav kontekst, millises nimetatud laused öeldi. Vastusest endast nähtub, et Irene Käosaar on andnud vastuse ja olnud abivalmis. Hindamaks õigesti Tatjana Zarutskihhi sõnade tähendust on oluline teada kogu varasema kirjavahetuse sisu, sh mida küsis Tatjana Zarutskihh, mida vastas Irene Käosaar ning mida tõlgendas Tatjana Zarutskihh abivalmidusena.

4.4 Aastaraamatus esitatud faktiväide on ebaõige

Kaebaja ei vaidle, et on avaldanud oma hariduspoliitilisi seisukohti, teinud seda avalikult meedias ning avaldanud neid ka Narva venekeelsete gümnaasiumite esindajatele avalikel üritustel. Kaebaja poolt avaldatud hariduspoliitiline seisukoht on olnud, et Narva venekeelsed gümnaasiumid ei ole valmis minema üle eestikeelsele õppele mahus 60% õppekavast, kuna nende eesti keel ei võimalda kindlustada õppematerjali kättesaadavust, mistõttu peaksid nad taotlema võimalust jätkata vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a. Kaebaja ei ole aga survestanud viie Narva gümnaasiumi esindajaid. Ebaõige faktiväite ümberlükkamise nõude keskseks küsimuseks on seega, kas viie Narva venekeelse gümnaasiumi esindajaid survestati kaebaja poolt või mitte. Kaebaja edastas Narva koolide direktoritele järelepärimised, millistes palus e-kirja teel vastata järgnevatele küsimustele: 1) kas neile on teada faktid, kaebaja on tegelenud poliitikule mittekohase tegevusega ja rõhutanud vajadust gümnaasiumi klassides õpetada vene keeles, sealjuures kasutades ähvardusi või muid meetodeid, milliseid saaks kvalifitseerida kui survestamist?; 2) kas kooli hoolekogu võttis ise ja vabatahtlikult vastu enda seisukoha esitada linnavolikogule taotlus jätkamaks võimalusega õppida vene keeles? Kuidas jagunesid otsuse vastuvõtmisel hääled “jah” ja “ei”? Kas kaebaja on võtnud osa vastavast hoolekogu koosolekust?; 3) Kas nende poole on pöördunud ajavahemikul 2012.a aprillist kuni käesoleva ajani Kaitsepolitseiameti esindajad nõudega või palvega kirjutada seletuskirju/anda selgitusi seoses kõnealuse kohtuvaidlusega “Stalnuhhin vs KAPO”? Kui jah, siis millal ja kuidas nad seda tegid?

Nikolai Kulikovi (Narva Pähklimäe Gümnaasiumi hoolekogu esimees) 05.10.2012.a e-kirjast tuleneb, et hoolekogu võttis ise 8 poolthäälega vastu otsuse tuginedes PGS § 21 lg 3. Ljudmilla Smirnova (Narva Paju Kooli direktor) 04.10.2012.a e-kirjast tuleneb, et kaebaja ei ole vastavat kooli ega kooli hoolekogu survestanud. Natalja Buinitškaja (Narva Paju Kooli hoolekogu esimees) 02.10.2012.a e-kirjast tuleneb, et kaebaja ei ole vastavat kooli ega kooli hoolekogu survestanud. Hoolekogu võttis otsuse vastu iseseisvalt ja kaebaja vastavalt koosolekul ei osalenud. Jekaterina Golubtsova (Narva 6. Kooli direktor) 04.10.2012.a e-kirjast tuleneb, et kaebaja ei ole vastavat kooli ega kooli hoolekogu survestanud. Hoolekogu võttis otsuse vastu iseseisvalt ja kaebaja vastavalt koosolekul ei osalenud. Mailile on lisatud ühtlasi vastav hoolekogu koosoleku protokoll. Vera Tšetvertaja (Narva Kesklinna Gümnaasiumi hoolekogu esimees) 02.10.2012.a e-kirjast tuleneb, et kaebaja ei ole vastavat kooli ega kooli hoolekogu survestanud. Hoolekogu võttis otsuse vastu iseseisvalt ja kaebaja vastavalt koosolekul ei osalenud. Viidatud koolijuhtide kinnitused on otsesed tõendid survestamise puudumise kohta, kuna tegemist on just nende isikute kinnitusega, keda vastustaja väidete kohaselt kaebaja survestas.

Vastustaja on esitanud väite, et 2011.a mais korraldas kaebaja Narva koolijuhtidele eraldi kokkusaamise direktorite instrueerimiseks, kuidas käituda Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike külaskäikudel. Vastustaja sellekohane väide põhineb asjaolul, et kaebaja on avalikult tunnistanud, et hoiatas koolijuhte ministeeriumi ametnike ebaõiglase käitumise eest. Vastustaja tõendist nähtub, et kaebaja on ajalehe „Postimees“ ajakirjanikule öelnud, et „kindlasti ei olnud tegu kellegi instrueerimisega, aga ta hoiatas direktoreid ministeeriumi ametnike ebaõiglase käitumise eest.“. Esiteks nähtub vastustaja enda tõendist, et kaebaja on otsesõnu kinnitanud, et ei ole kedagi instrueerinud. Teiseks ei vasta kaebaja tegevus, millel põhineb vastustaja järeldus instrueerimise kohta, instrueerimise definitsioonile. Instrueerimine tähendab juhendamist või juhtnööride andmist. Juhendamine tähendab omakorda suunamist läbi nõu andmise. Ei vastustaja enda tõendist ega vastustaja enda väidetest ei tulene, et kaebaja oleks kedagi suunanud läbi nõu andmise teataval viisil käituma. Kaebaja on selgitanud, et ministeeriumi ametniku võivad käituda ebaõiglaselt, kuid ei ole andnud nõu, kuidas sellises olukorras käituda. Väide, et kaebaja on kedagi ette valmistanud, ei põhine mitte ühelgi tõendil, vaid on vastustaja paljasõnaline ja pahatahtlik tõlgendus kaebaja sõnadele.

Vastustaja väidab, et kaebaja esines 12.05.2011.a Narva Pähklimäe Gümnaasiumis toimunud koosolekul kooli hoolekogu esimehena. Nimetatud väite tõendamiseks ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit, st vastustaja väide on täielikult tõendamata. Kõnealune väide on ebaõige, kuna kaebaja ei olnud Narva Pähklimäe Gümnaasiumi hoolekogu esimees, ei saanud ta 12.05.2011.a toimunud koosolekul ka esineda hoolekogu esimehena.

Vastustaja on esitanud järgmise väite kaebaja tegevuse kohta 12.05.2011.a Narva Pähklimäe Gümnaasiumis toimunud koosolekul: „Kaebaja sõnul on õpilaste eesti keele oskuse tase väga madal ning üleminek eestikeelsele aineõppele seetõttu võimatu. Oma väidete näitlikustamiseks surus kaebaja sealsamas koosolekul viibinud õpilaste esindajale (Narva Pähklimäe Gümnaasiumi õpilane) kätte paberi eestikeelse tekstilõiguga, käskides seda õpilasel vene keelde tõlkida. Õpilaste esindaja oli ootamatust olukorrast ehmunud ning ei suutnud kaebaja korraldust piisavalt kiiresti täita. Vahejuhtumit serveeris M. Stalnuhhin kui tõendit õpilaste puudulikust eesti keele oskusest, mis pidanuks ministeeriumi esindajatele kinnitama ülemineku võimatust.“ Nimetatud väited on ebaõiged. Kaebaja ei surunud, survestanud, ehmatanud ega kiirustanud õpilaste esindajat tagant. Kaebaja palus õpilaste esindajal vastata küsimusele: „Mis on Sinu kuluvate tagataskus?“. Kaebaja esitas küsimuse kolm korda. Õpilaste esindaja ei vastanud ja kaebaja tegi ettepaneku kontrollida, kuidas õpilaste esindaja saab aru kirjalikust tekstist ning palus lugeda ette paberil märgitud tekstilõik, piiramata seejuures õpilaste esindaja aega tekstilõigu ettelugemiseks.

Arno Timoškini vallandamine ei olnud Mihhail Stalnuhhini kättemaks. Vastustaja toob esile, et 2011.a augustis vallandati Narva Kesklinna Gümnaasiumi direktor Arno Timoškin. Vastustaja on seisukohal, et töölepingu lõpetamise tingisid asjaolud, et Narva Kesklinna Gümnaasium on liiga eestimeelne kool ning ei toetanud Mihhail Stalnuhhini seadusevastast tegevust. Vastustaja peab Arno Timoškini töölepingu lõpetamist Mihhail Stalnuhhini kättemaksuks. Esiteks on tähelepanuväärne, et nii Arno Timoškin kui ka vastustaja peavad Mihhail Stalnuhhini käitumist õigusvastaseks. Arno Timoškini puhul võib sellist järeldust õigustada puudulike õigusteadmistega. Vastustaja puhul on tegemist on vastuoluga tema enda väidetes. Teiseks ei tinginud töölepingu lõpetamist vastustaja poolt nimetatud asjaolud. Arno Timoškini tööleping lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, st seoses asjaoluga, et Arno Timoškin eiras hoiatusest hoolimata tööandja mõistlikke korraldusi. Asjaolud, mis tingisid Arno Timoškini poolt töölepingu lõpetamise on toodud Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja asetäitja Larissa Degeli 22.08.2011.a töölepingu ülesütlemise avalduses nr 4-21/5. Kolmandaks tuleb tähelepanu juhtida vastustaja osundusele, et märkimisväärne on asjaolu, et Arno Timoškin on vaidlustanud oma töölepingu lõpetamise kohtus. Nimetatud asjaolu on sama märkimisväärne, kui et Mihhail Stalnuhhin on vaidlustanud aastaraamatus tema kohta esitanud väited Tallinna Halduskohtus.

Kaebaja ei ole survestanud Tatjana Zarutskihhit. Vastustaja on väitnud, et Narva Pähklimäe Gümnaasiumi direktorile Tatjana Zarutskihhile suunati vallandamissurve. Kaebaja tegevus vallandamissurve tekitamisel seisneb vastustaja väitel kaebaja poolt plakati ja seisukohtade avaldamises oma blogis. Kõnealuses postituses avaldas Mihhail Stalnuhhin Narva Linnavolikogu Narva linnas gümnaasiumiastmel venekeelse hariduse säilimise probleemiga tegeleva töögrupi küsimused Tatjana Zarutskihhile. Vastustaja väide survestamisest läheb eeldusest, et kaebaja on andnud halvustava hinnangu kooli direktor seaduslikule tegevusele. Nimetatud väide kätkeb endas kahte õiguslikku küsimust, millistele vastust andmata ei ole võimalik kaebaja käiutmise sisu hinnata. Esiteks väidab vastustaja, et kaebaja on andnud halvustava hinnangu Tatjana Zarutskihhi tegevusele. On oluline, et halvustava väärtushinnangu andmine on õigustatud juhul, kui selleks esinesid kohased alused. Kohaste aluste puudumist ei ole vastustaja tõendanud. Teiseks väidab vastustaja, et Tatjana Zarutskihhi tegevus on seaduslik. On äärmiselt kummastav, et jättes täielikult analüüsimata Tatjana Zarutskihhi tegevuse, mille kohta käivaid küsimusi kaebaja oma blogipostituses käsitles, on vastustaja asunud seisukohale, et Tatjana Zarutskihhi käitumine on õiguspärane.

4.5 Kaitsepolitseiamet on rikkunud ärakuulamiskohustust.

Kaitsepolitseiamet ei ole kaebajat haldusmenetlusse kaasanud ega taganud ärakuulamisõigust. Kaitsepolitseiameti aastaraamatus tema isikuandmete töötlemine ning avalikustamine oli kaebaja jaoks üllatuslik ning kaebaja sai toimunud menetlusest teada alles hetkel, mil avaldati aastaraamat. Ärakuulamisõiguse olulisust enne isikuandmete avaldamist on rõhutanud Riigikohus lahendis nr 3-3-1-3-12. Riigikohus kinnitas, et seadus nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt (viidatud lahendi p-d 16-25). Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2 tekib ärakuulamiskohustus toiminguga seoses sellisel juhul kui toiminguga kahjustatakse menetlusosalise õigusi. Käesoleval juhul oli kaebaja ärakuulamine eriti oluline, sest aastaraamatu avaldamisega said oluliselt ning aluseta rikutud kaebaja PS § 26 tulenev õigus eraelu ning PS § 17 tulenev õigus au ja hea nime puutumatusele. Ärakuulamise tagamisel oleks kaebaja selgitanud, et tema isikuandmete avalikustamine aastaraamatus on õigusvastane ning ei vasta tema tahtele. Käesoleval juhul on kaebaja kõigist nimetatud võimalustest ilma jäetud ning see riivab kaebaja õigusi kõige olulisemal määral. Kaebajale ei ole antud võimalust esitada tõendeid või vastuväiteid, et avaldatud andmed on ebaõiged ning vaidlusaluse toimingu tegemine ei ole õiguspärane. Seega olenemata kaebaja teiste nõuete rahuldamisest on vastustaja käitumine õigusvastane tulenevalt ärakuulamiskohustuse rikkumisest.

4.6 Täiendavad nõuded.

Vastustaja poolt kaebaja isikuandmete töötlemiseks ei ole olnud seaduslikku alust ega kaebaja nõusolekut, samuti ei olnud kaebaja isikuandmete töötlemine eesmärgipärane. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 21 lg 2 p 2 sätestab, et kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil õigus nõuda isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist. Kaitsepolitseiameti aastaraamatu digitaalne versioon avalikustati ja on kaebuse esitamise hetkel avalikult kättesaadav Kaitsepolitseiameti interneti koduleheküljel aadressil http://www.kapo.ee/est/aastaraamatud. Kaebaja isikuandmete avalikustamise lõpetamine peab IKS § 21 lg 2 p 2 mõtte kohaselt tekitama olukorra, kus kaebaja isikuandmed ei ole enam avalikult aastaraamatu digitaalses versioonis kättesaadavad. Kaebaja ei nõua kogu aastaraamatu digitaalse versiooni eemaldamist koduleheküljelt, kuna see väljuks kaebaja õiguslikult kaitstud huvi raamest. Küll aga tuleb IKS § 21 lg 2 p 2 alusel lõpetada konkreetselt kaebaja isikuandmete avalikustamine ehk kustutada või katta kinni kaebaja isikuandmeid sisaldav lause.

4.7 Kaitsepolitseiametil puudus pädevus avalikustada kaebajat puudutavaid andmeid.

Kuivõrd kõnealusel juhul puudus kaebaja nõusolek tema isikuandmete avaldamiseks Kaitsepolitseiameti aastaraamatus, tuleb esmalt vastata küsimusele, milline seaduslik alus andis Kaitsepolitseiametile õiguse avaldada kaebaja isikuandmeid. IKS § 14 lg 1 p 1, julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 3 lg 1 ja § 6 p 1 tulenevalt on Kaitsepolitseiametil õigus isikuandmeid töödelda, kui teave puudutab: a) riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse muutmisele suunatud tegevust; ja b) nimetatud tegevus on vägivaldne. Tuleb rõhutada, et JAS §-le 6 p 1 analoogset mõistekasutust kasutab karistusseadustiku (KarS) § 231 lg 1. Kuna JAS § 6 p 1 ja KarS § 231 lg 1 kannavad sama eesmärki ja kasutavad sama mõistekonstruktsioone, tuleb JAS § 6 p 1 ja KarS § 231 lg 1 sisalduvaid mõisteid (nagu „põhiseadusliku korra muutmine“) tõlgendada süstemaatiliselt, st mõisted peavad kandma ühte sisu. Seega esineb Kaitsepolitseiametil alus isikuandmete töötlemiseks, kui teave käib tegevuse kohta, mis on suunatud põhiseadusliku organi või instituudi püsivale paralüseerimisele või olulisele muutmisele, millega muudetakse vastava organi instituuti ja funktsioone. Rõhutada tuleb ka seda, et KarS § 231 lg 1 kasutatav väljend „suunatud“ tähendab riigivastase teo ettevalmistamist ehk ka juba katse-eelne tegevus on kriminaalkorras karistatav. Reeglina süüteo ettevalmistamine karistatav ei ole. Ka selles osas on KarS § 231 lg 1 ja JAS § 6 p 1 teokoosseisult analoogsed, st sätete kohaldamise eeldusteks on samade faktiliste asjaolude ilmnemine, sh „suunatus“. Kuna KarS § 231 lg 1 ja JAS § 6 p 1 teokoosseisud on analoogsed, tuleb neid kahte sätet tõlgendada süstemaatiliselt ja üksteisega kooskõlas. Kaitsepolitseiamet ei ole esitanud ühtegi tõendit ega konkreetset põhistust tõendamaks ülaltoodud eelduste täitmist.

Kaebaja tegevus ei ole suunatud riigi põhiseaduslikule korra ega territoriaalsele terviklikkuse muutmisele. Õppekeele nõuded gümnaasiumitele tulenevad PGS § 21. Jättes kõrvale konkreetse kaebaja, tuleb ülaltoodud sätete valguses esmalt analüüsida, kas muukeele õppekeele taotlemine, taotlemisele üleskutsumine või sellele toetuse avaldamine saab üleüldse olla vastuolus seadusega, põhiseadusega, hariduspoliitikaga või veelgi enam, olla ohuks riigi põhiseadusliku korra püsimajäämisele. Vastus on ei. PGS § 21 lg 3 annab selgesõnalise õiguse muukeelse õppe taotlemiseks. Muukeelse õppe taotlemine on seaduse alusel lubatud. Põhiseadusega kooskõlas olev seadus ei saa samaaegselt olla ohuks põhiseaduslikule korrale. Tekib küsimus, kuidas saab hüpoteetiliseltki põhiseaduslikku korda ohustada küsimus, kas teatud gümnaasiumid Narva linna territooriumil taotlevad muukeelset õpet või mitte. Esiteks ei saa munitsipaalgümnaasium ega Narva Linnavolikogu anda luba muukeelseks õppeks, vaid otsustajaks on Vabariigi Valitsus. Õppekeele küsimus teatud kohaliku omavalitsuste poolt hallatavates munitsipaalgümnaasiumites ei seondu põhiseadusliku korra alustaladega nagu seda väidab Kaitsepolitseiamet. Õppekeele küsimus teatud munitsipaalgümnaasiumites ei saa juba objektiivselt võttes kujutada mingit ohtu riigikorra püsimajäämisele kujutada. Eeltoodud asjaolude kogumist johtub, et ei kaebaja tegevus oma arvamuse avaldamisel ega ka koolide hoolekogude poolt taotluste esitamine Narva linnale ei saa hüpoteetiliseltki ohustada Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda. Seoses Kaitsepolitseiameti väitega, et kaebaja töötab vastu riiklikule keelepoliitikale, on tähelepanuväärne, et rahvusvaheliste organisatsioonide arvamused ei pea muukeelseks õppeks loa taotlemist taunitavaks ei Eesti Vabariigi mastaabis ega rahvusvahelises plaanis.

Kaebaja kasutas põhiseaduslikku õigust oma arvamust levitada. Isiku poolt tehtud üleskutse koolidele muukeelse õppe taotlemiseks jääb isiku PS-ga kaitstud väljendusvabaduse raamidesse. Väljendusvabaduse fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et väljendusvabadus kaitseb ka sellist eneseväljendust, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või mõnda avalikku sektori osa. Demokraatliku riigi alustalaks on poliitiku õigus enda seisukohti avaldada, st ka poliitiku seisukohad on väljendusvabaduse kaitsealas. Poliitikute eesmärgiks on tekitada avalikku debatti ja levitada enda ühiskondlikke vaateid. Samuti peab olema poliitikutel õigus võtta seisukohta koalitsioonipoliitika suunal ning seda vajadusel kritiseerida, pakkuda alternatiive ning välja tuua ühiskonna valupunkte, isegi kui see koalitsioonipoliitikaga kooskõlas ei ole ning ründab, šokeerib või häirib valitsust. Vastupidine tähendaks, et Eestis kehtiv väljendusvabadus on näiline ning tegelikkuses kehtib tsensuur, mis on aga PS § 45 lg 2 kohaselt keelatud. Kaebaja ei ole kunagi seadnud enda eesmärgiks iga hinnaga eestikeelsele õppele ülemineku takistamist. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult esitatud Riigikogu kõnepuldis 07.11.2011.a peetud kõnes. Kõnes rõhutas kaebaja, et üleminek võib toimuda vaid siis, kui on ette valmistatud õppevahendid, mis rahuldavad eesti perest lapsi, vene perest lapsi ja ka segaperest lapsi ehk need arvestavad muuhulgas ka keele valdamisega. Kaebaja on avaldanud seisukohta, et valmis ei ole ei õpetajad ega õpilased. Seega on kohatu seostada kaebaja tegevust Vene Föderatsiooni mõjutuspoliitikaga.

Kaebaja tegevus ei ole olnud vägivaldne. Eeldusena isikuandmete töötlemiseks peab põhiseadusliku korra vastane tegevus olema vägivaldne. Kaitsepolitseiamet väidab küll, et JAS § 6 p 1 sätestatud eeldused on täidetud, kuid kusagil Kaitsepolitseiameti vastuses ei tooda välja faktilisi asjaolusid, millest järeldub kaebaja tegevuse vägivaldsus. Kuna JAS § 3 lg 1 ja § 6 p 1 sätestatud eeldused isikuandmete töötlemiseks täidetud ei ole, puudus Kaitsepolitseiametil õiguslik alus kaebaja kohta käivaid andmeid avaldada.

4.8 Kaebaja andmete avaldamine ei olnud eesmärgipärane.

IKS § 6 p 2 kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema eesmärgikohane. Et isikuandmete töötlemine oleks eesmärgipärane peab isikuandmete töötlemise eesmärk olema konkretiseeritud. Seda nõuab otsesõnu IKS § 6 p 2. Abstraktne viide julgeolekuohu või kuritegude ennetamisele ei ole määratletud eesmärk IKS § 6 p 2 mõttes. Ka Riigikohus on selgitanud, et isikuandmete avaldamist ei saa põhjendada umbmääraste ja laialivalguvate põhjendustega ning konkreetsete isikuandmete avaldamine tuleb siduda konkreetse avaldamise eesmärgiga. Kuna aastaraamatus ei väideta, et kaebaja käitumine oleks vastuolus seadusega, jääb arusaamatuks, kuidas avalikkuse informeerimine kaebaja õiguspärasest käitumisest saab ennetada julgeolekuohte või kuritegusid.

4.9 Alternatiivsed nõuded.

Kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et aastaraamatus avaldatud väited on väärtushinnangud, on tegemist põhjendamatute ehk kohatute väärtushinnanguga, sest Kaitsepolitseiametil puudus alus ja seaduslik põhjendus kaebajat üldsuse ees negatiivselt kajastada. Õigusvastased on väärtushinnangud, mis on avalikustatud põhjenduseta või mida põhjendatakse ebaõigete andmetega. Käesoleval juhul ei ole Kaitsepolitseiamet tõendanud, et aastaraamatu avaldamise hetkel olid Kaitsepolitseiameti olemas tõesed andmed, mis andsid aluse aastaraamatus kaebajat puudutavate väärtushinnangute avaldamiseks. Samuti ei olnud Kaitsepolitseiametil pädevust avaldada väärtushinnanguid. Au teotava väärtushinnangu puhul on kaebajal õigus nõuda talle tekitatud varalise või mittevaralise kahju hüvitamist ja sõltumata kahju hüvitamise nõude esitamisest nõuda rikkuja õigusvastase käitumise lõpetamist ja sellest hoidumist. Isegi juhul, kui kohus leiab, et tegemist on väärtushinnangutega, jääb püsima ka heastamiskaebus, sest Kaitsepolitseiamet on haldusorganina teinud õigusvastase toimingu (ebakohase väärtushinnangute avaldamine), millel on püsiv õigusvastane tagajärg kaebaja subjektiivsetele õigustele (kaebaja au teotamine ja väärikuse püsiv riivamine). Kaebaja au ja väärikuse taastamine on võimalik, kui Kaitsepolitseiamet kõrvaldab kaebajat puudutavad laused aastaraamatutest (nii digitaalsest kui ka paberkandjal olevast) ning avaldab kaebaja head nime ja mainet taastava pressiteate. Pressiteate avaldamine on kohane vahend õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks, sest see taastab avalikkuse silmis kaebaja hea nime ja väärikuse.

4.10 Kaitsepolitseiametil ei olnud pädevust avaldada väärtushinnanguid.

Väärtushinnangute avaldamine Kaitsepolitseiameti poolt oli õigusvastane pelgalt põhjusel, et väärtushinnangute avaldamiseks puudus Kaitsepolitseiametil õiguslik alus. Au teotav väärtusotsus ehk väärtushinnang väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Seega väljendub väärtushinnang isiku suhtes antud subjektiivses hinnangus. Väärtushinnangute andmine ja avaldamine on eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute õigus. Kaitsepolitseiamet on haldusorgani ja julgeolekuasutusena aga teistsuguses positsioonis. PS §-st 9 tulenevalt ei ole Kaitsepolitseiamet põhiõigusvõimeline isik, vaid põhiõiguste adressaat (kohustatud subjekt) ning seega ei laiene Kaitsepolitseiameti suhtes ka sõnavabaduse kaitseala. Ülaltoodust tulenevalt puudub Kaitsepolitseiametil õiguslik alus väärtushinnangute avaldamiseks. Kaitsepolitseiameti ülesanded on selgelt sätestatud JAS § 1 lg 1 ja § 6. JAS-st ei tulene, et Kaitsepolitseiametil oleks pädevus avaldada eraisikute suhtes väärtushinnanguid. PS § 3 tulenevalt ei saa olla Kaitsepolitseiametil muid ülesandeid kui on paika pannud seadus. Kuna Kaitsepolitseiametil puudus pädevus väärtushinnanguid avaldada, oli kaebajat puudutavate väärtushinnangute avaldamine Kaitsepolitseiameti aastaraamatus õigusvastane.

5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited.

5.2 Aastaraamatus esitatud andmed olid tõesed.
Kaebaja ei eita, et tema tegevuse eesmärk Narva Linnavolikogu esimehena oli takistada venekeelsete gümnaasiumide üleminekut eestikeelsele õppele. Samuti ei eita kaebaja, et pooldab kakskeelsust gümnaasiumiõppes. Kaebaja vaidlustab kaebusega aastaraamatus esitatud faktiväite, kuid ei ole esitanud ühtki selgesõnaliselt argumenti selle kohta, miks ja mis osas täpsemalt tema kohta aastaraamatu teksti esitamine oli ebaõige. Kaebaja ei vaidlusta ka asjaolu, et ta on põhimõtteliselt Narva vene koolides eestikeelsele aineõppele ülemineku vastu. Kaebaja väited aastaraamatus tema kohta avaldatud andmete ebaõigsuse kohta on paljasõnalised ning ei tugine ühelegi otsesele ega kaudsele tõendile. Lisaks pole kaebaja esitanud selgitusi, millist eesmärki kaebuses esitatud nõuded tema õiguste kaitsel kannavad. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud ebaõige faktiväide teotab tema au ja väärikust ning et amet on nende andmete avaldamisega rikkunud oluliselt kaebaja PS §-st 17 tulenevat õigust au ja hea nime kaitsele. Samas ei eita kaebaja kaebuses selgesõnaliselt oma osa eestikeelsele õppele üleminekuvastases tegevuses. Kõik aastaraamatus esitatud väited on Kaitsepolitseiameti professionaalses tegevuses kogutud andmetest tulenevad.

Kaitsepolitseiameti 2011.a aastaraamatu lk 10 kontekstis tuleb väljendit „surve“ mõista kui tegevuste kogumit, mis hõlmab endas kaebaja poolt võimu positsioonilt tehtud üleskutsete ja tema kui Narva linnavolikogu esimehe ootuste edastamist koolide hoolekogudele ja juhtkondadele. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat annab sõnale „surve“ muuhulgas tähenduseks „pealekäimine, nõudmine“, näitlikustab seda aga väljenditega „poliitiline, majanduslik, ideoloogiline surve“. Seega ei ole õige tõlgendada aastaraamatus toodut üksnes vägivalla või ähvardustena. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendi nr 3-2-1-161-05 p-s 12 avanud sõna „surve“ üht võimalikku tõlgendust, mis käesoleva vaidlusega haakub. Käesoleval juhtumil ei ole aastaraamatuga kaebaja suhtes rikutud avalikkuses tema mainet, sest lähtuti tegelikest faktidest, mis iseloomustasid kaebaja tegevust haridusreformi vastu seismises. Sellele tuginedes saab ka aastaraamatus Mihhail Stalnuhhini kohta esitatud lauseid tõlgendada selliselt, et kaitsepolitseile on teada teatud fakte või sündmuseid, mille alusel on Mihhail Stalnuhhini tegevus hinnatav Narva vene koolide survestamisena.

Kaebaja survestas viit Narva vene koole esitama linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2012.a. 2011.a esitasid viis Narva vene kooli hoolekogu (Narva Pähklimäe Gümnaasium, Narva Paju Kool, Narva Täiskasvanute Gümnaasium, Narva 6. kool ja Narva Kesklinna Gümnaasium) Narva Linnavolikogule taotluse, jätkamaks 2011/2012. õppeaastal gümnaasiumiosades kakskeelse õppega, st mitte üle minna 60% ulatuses eesti õppekeelele. Loa muukeelseks õppeks annab koolidele Vabariigi Valitsus kaalutlusotsusena. PGS § 67 lg 1 p 3 kohaselt tuleb igal koolil arengukavas määrata kindlaks meetmed, kuidas tagatakse 2013.a 1. septembriks gümnaasiumiosas kohustuslik vähemalt 60% ulatuses eestikeelne õpe. Kooli arengukava kinnitab munitsipaalkoolide puhul kohalik omavalitsus oma kehtestatud korras. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel olid 2011.a alguseks kõigil viiel taotluse esitanud Narva koolil kehtivad arengukavad, milles nähti ette PGS-st tuleneva kohustusliku eesti õppekeelele ülemineku meetmed ning tähtajad.

Kogu 2011.a jooksul väljendas kaebaja intensiivselt oma seisukohti gümnaasiumiastme õppekeelt puudutaval teemal. 17.12.2011.a esines kaebaja koos Riigikogu liikme Yana Toomi ja Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvartiga Pervõi Baltiiski kanali saates „Russkii vopros“ väljaütlemisega, et gümnaasiumite keelereform on tegelikult „eestistamine ning selle tagajärg sulitemp“. Saates väljendas kaebaja kindlalt oma vastasseisu gümnaasiumiastmes eestikeelsele aineõppele üleminekule. Lisaks meedias avalikustatud sõnavõttudele, väisas kaebaja Narva linnavolikogu esimehena Narva vene koole, veenmaks neid venekeelse gümnaasiumiõppe säilitamise suunal tegutsema. 2011.a mais korraldas Mihhail Stalnuhhin Narva koolijuhtidele eraldi kokkusaamise direktorite instrueerimiseks, kuidas käituda Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike külaskäikudel. Mihhail Stalnuhhin andis nimetatud koosoleku kohta Postimehele kommentaari, milles väitis, et koosoleku näol ei olnud tegemist direktorite instrueerimisega, kuid tunnistas samas, et ta hoiatas koolijuhte ministeeriumi ametnike ebaõiglase käitumise eest. Nimetatud väljaütlemisega kinnitab kaebaja, et peab ministeeriumi esindajate käitumist keelereformi läbiviimise korraldamisel ebaõiglaseks ning näeb vajadust Narva koolijuhte selle vastu võitlemiseks ette valmistada ning eelnevalt hoiatada.

Kaebaja, olles ise lisaks Narva Linnavolikogu esimehele ka Narva Pähklimäe Gümnaasiumi hoolekogu esimees, astus tähelepanuväärsete väljaütlemistega üles 12.05.2011.a Narva Pähklimäe Gümnaasiumis toimunud koosolekul. Narva Pähklimäe Gümnaasium on tuntud kõrge taseme ja eestimeelsuse poolest, siiski oli kool hoolekogu initsiatiivil sunnitud 2011.a esitama taotluse gümnaasiumiosas venekeelse aineõppe jätkamiseks. Kõnealune koosolek korraldati Narva Pähklimäe Gümnaasiumis Haridus- ja Teadusministeeriumi initsiatiivil. Pärast kooli juhtkonna kinnitust kooli valmisolekust eestikeelsele aineõppele üleminekule, võttis sõna Mihhail Stalnuhhin ning asus kooli juhtkonda ministeeriumiametnike ees ründama. Kaebaja väljaöeldu kohaselt ei olnud kool ja õpilased tollal sugugi üleminekuks valmis ning kooli juhtkond püüab ministeeriumit üksnes „lollitada“. Kaebaja sõnul on õpilaste eesti keele oskuse tase väga madal ning üleminek eestikeelsele aineõppele seetõttu võimatu. Oma väidete näitlikustamiseks surus kaebaja sealsamas koosolekul viibinud õpilaste esindajale (Narva Pähklimäe Gümnaasiumi õpilane) kätte paberi eestikeelse tekstilõiguga, käskides seda õpilasel vene keelde tõlkida. Õpilaste esindaja oli ootamatust olukorrast ehmunud ning ei suutnud kaebaja korraldust piisavalt kiiresti täita. Vahejuhtumit serveeris Mihhail Stalnuhhin kui tõendit õpilaste puudulikust eesti keele oskusest, mis pidanuks ministeeriumi esindajatele kinnitama ülemineku võimatust.

Kaebaja ning tema kaudu Narva linnavõimu survet vene koolidele iseloomustab Narva Kesklinna Gümnaasiumi direktori Arno Timoškini ootamatu vallandamine 2011.a augustis, vahetult enne uue õppeaasta algust. Sama kooli eesti keele õpetaja Helle Kuldsepp tunnistas direktori vallandamist kommenteerides Eesti Päevalehele, et kool oli sündmusest šokis ning „tundub küll, et oleme liialt eestimeelne kool”. Vallandatud Arno Timoškin on ise Eesti Rahvusringhäälingule kinnitanud, et tema arvates maksis talle töökoha see, et ta toetas Narva vene koolides eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekut. Ka ajalehe Põhjarannik 08.09.2011.a ilmunud artikli kohaselt seostab Timoškin oma vallandamist sellega, et ta seisis PGS täitmise eest ega olnud nõus toetama selle seaduse vastast Mihhail Stalnuhhinit. Arno Timoškin väitis ajakirjanikule, et tema vallandamine on Mihhail Stalnuhhini kättemaks. Arno Timoškin on oma töölepingu ebaseadusliku lõpetamise kohtus vaidlustanud.

Samasugune vallandamissurve suunati ka Narva Pähklimäe Gümnaasiumi direktor Tatjana Zarutskihhile. Eelnevalt viidatud Eesti Päevalehe artikli kohaselt kogunes 10.08.2011.a Narva Linnavolikogus töörühm, mille ülesandeks oli Narvas venekeelse hariduse säilitamine. Rühma koosolekul tehti Tatjana Zarutskihhile, kes oli muuhulgas samuti Narva linnavolikogu liige, olulisi etteheiteid seaduste rikkumise ja valetamises pärast. Asi jõudis kohalikku lehte Narvskaja Gazeta, kus ilmus artikkel peakirjaga „Pähklimäe Gümnaasiumi direktorit süüdistatakse valetamises”. Mihhail Stalnuhhini blogis ilmus sel teemal aga sovetiaegne valetajat häbistav plakat koos viitega Tatjana Zarutskihhile ning Mihhail Stalnuhhini tekst, mis allegooriliselt pidas Narva vene kooli direktoriga eestikeelse gümnaasiumihariduse teemal võitluse pidamist häbistavaks, kuid kahjuks paratamatult vajalikuks ettevõtmiseks. Selline avalik halvustava hinnangu andmine kooli direktori seaduslikule tegevusele kinnitab omakorda kaebajapoolse surve olemasolu. Ministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaare sõnul palus Narva Pähklimäe Gümnaasiumi direktor Tatjana Zarutskihh oma 15.08.2011.a e-kirjaga kooli nimel ministeeriumilt abi, et selgitada Narva linnapea ja linnavolikogu esimehele, et kool järgib eestikeelsele aineõppele üleminekul Eesti Vabariigi seadusi. Probleemi tõsisust näitab e-kirjale lisatud lause “Uue õppeaasta algul palume kaitsta koolipere.” Koolidirektori nimetatud avaldus näitab selgelt, et Narva linnavõim, eesotsas kaebajaga, avaldas kooli juhtkonnale niivõrd tugevat survet, et kool pidi abi saamiseks ministeeriumi poole pöörduma.

Kõiki ülaltoodut arvesse võttes oli vastustaja 2011.a seisukohal ning väljendas seda ka Kaitsepolitseiameti aastaraamatus, et Mihhail Stalnuhhini aktiivne ja jõuline tegevus on kogumina vaadeldav kui Narva vene koolide juhtkondade ja hoolekogu liikmete survestamine sellel eesmärgil, et nad esitaksid Narva Linnavolikogule taotlusi vene õppekeelega jätkamiseks ka pärast 01.09.2011.a, millal venekeelsed gümnaasiumid pidid õpetama 60% õppeainetest eesti keeles.

5.2 Kaebaja kohta käiva hinnangu avaldamiseks oli õiguslik alus.

Kaitsepolitseiameti õigus isikuandmete töötlemiseks tuleneb IKS § 14 lg 1 p 1, JAS §-st 2 lg 1 JAS §-st 3 lg 1 ja JAS §-st 6 p 1 koostoimes. Kaitsepolitseiameti ülesanded tulenevad julgeolekuasutuste üldisest eesmärgist, milleks on tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine. Lisaks põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevust puudutavale teabe töötlemisele on vastustaja ülesandeks ka Kaitsepolitseiameti pädevuses olevate kuritegude tõkestamine JAS § 6 p 3 kohaselt. Vastustajal on JAS § 6 p-st 3 tulenevalt pädevus koguda ja töödelda teavet sündmuste ja asjaolude kohta, mis võivad kaasa tuua Kaitsepolitseiameti uurimispädevuses olevate kuritegude toimepanemise. Vajalikku teavet kogumata, ei oleks ametil võimalik kuritegusid tõkestada ega ka ennetada.

Kaitsepolitseiameti aastaraamatus Mihhail Stalnuhhini kohta käiva lause avalikustamise kohasuse ja õigusliku aluse tuvastamise üle otsustamisel tuleb vaadelda tema kohustusi tollase Narva Linnavolikogu esimehena laiemalt. Linnavolikogu liikmena pidi ta oma töös juhinduma eelkõige seadusest ning seejärel vastava seadusliku raamistiku olemasolul linnaelanike vajadustest ja huvidest. Valijate poliitiline mandaat ei anna linnavolikogu esimehele õigust minna vastuollu Eesti riigi õigusliku tegelikkusega. Linnavolikogu liige ei ole küll riigi- ega kohaliku omavalitsuse ametnik, ent Mihhail Stalnuhhini tegevust käsitleti aastaraamatus siiski kohaliku omavalitsuse kui ühe riigiinstitutsiooni esindaja tegevusena. Koosmõjus üldise koolihariduspoliitikaga on see jätkuvalt kindlasti ka üks muukeelse elanikkonna integratsiooni võtmeküsimusi. Linnavolikogu liige on avaliku elu tegelane, kelle ametialane tegevus ja selle tagajärjed on kõrgendatud avaliku huvi objektiks. Aastaraamatus töödeldi Mihhail Stalnuhhini kui linnavolikogu esimehe kohustuste täitmisest tulenevat teavet. Kuivõrd IKS-e ülesanne on eelkõige kaitsta füüsilise isiku õigust eraelu puutumatusele, siis Narva Linnavolikogu esimehe tegevus kohaliku omavalituse juhi rollis jääb nimetatud regulatsiooni kaitsealast välja. Mihhail Stalnuhhini nime aastaraamatus avalikustamine ei tungi antud juhul kaebaja kui endise Narva Linnavolikogu esimehe ja praeguse Riigikogu liikme privaat- ega intiimsfääri. Kaitsepolitseiamet ei ole aastaraamatus avaldanud andmeid, mille päevavalgele tulekut oleks Mihhail Stalnuhhin soovinud vältida. Mihhail Stalnuhhini seotus venekeelse koolihariduse jätkamiseks oli avalikkusele teada.

Aastaraamatus endise Narva Linnavolikogu esimehe kohta käivate andmete avaldamise eesmärk oli ka avalikkuse teavitamine 2011.a sündmustest ja suundumustest, mis võivad ohustada põhiseaduslikku korda. Seetõttu pidas vastustaja vajalikuks avalikustada kohalikus omavalitsuses riigi hariduspoliitika elluviimisega seotud isikud, kes avalikult töötavad vastu riigi lõimumise poliitikale sedakaudu, et pidurdavad eestikeelsele õppele üleminekut gümnaasiumites. Vastustaja on korduvalt kinnitanud, et Mihhail Stalnuhhinile ei heideta ette ühegi õigusnormi rikkumist. PGS § 21 lg 3 sätestab, et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Seadusandja tegi hariduspoliitilise otsuse, mille täideviimine on kohaliku omavalituse ülesanne. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Hoolekogu lähtub oma liikmete siseveendumuse järgi kujunenud ja ühiselt tehtud otsusest. Linnavolikogu ainus pädevus koolide õppekeele küsimuses on hoolekogu ettepanekul taotluse esitamine Vabariigi Valitsusele, mitte hoolekogu otsustusprotsessi sekkumine.

Kaitsepolitseiamet oli 2011.a-l ameti käsutuses oleva informatsiooni põhjal seisukohal, et Mihhail Stalnuhhini tegevus on väljunud PGS §-s 21 lg 3 ettenähtud raamidest, sest kaebaja tegevus ei seisnenud toetuse avaldamises teatud koolidele erisuste andmisele. Linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin võitles nii oma avalikes väljaütlemistes kui ka otse koolidega suheldes üldse eestikeelsele aineõppele ülemineku vastu. Kaebaja tegevus ei piirdunud üksnes koolide hoolekogude esitatud taotluste edastamisega Vabariigi Valitsusele, nagu PGS linnavolikogu rolli seaduses ette näeb. Kaebaja tegevus oli suunatud sellele, et erinevaid mõjutusvahendeid kasutades mõjutada koolide hoolekogusid esitama vastavaid taotlusi Narva Linnavolikogule. Omades nimetatud tegevuse kohta teavet, otsustas vastustaja kaebaja tegevuse aastaraamatus avalikustada. Kui kohus asub seisukohal, et aastaraamatus avaldatud kaebaja kohta käiv lause on väärtushinnang, siis väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas Kaitsepolitseiametil oli mõistlik õigustus Mihhail Stalnuhhini kohta nimetatud väärtushinnangut avalikkusele esitada. Vastustaja on seisukohal, et Mihhail Stalnuhhini kohta käiva lause avalikustamiseks oli ametil mõistlik õigustus.

Koolidele esitatav surve väljendus mitmeti. 26.10.2010.a saatis Narva Linnavolikogu Narva gümnaasiumiastmega koolidele pöördumised. Pöördumised saadeti teiste seas neljale koolile (Narva Pähklimäe Gümnaasium, Narva 6. kool, Narva Paju kool, Narva Kesklinna Gümnaasium), kes hiljem venekeelse õppe jätkamise taotluse esitasid. Nimetatud tõendist nähtub, et selles tuuakse välja Riigikogus 09.06.2010.a vastu võetud PGS § 21 (õppekeel) kaks esimest lõiku. Seejärel tuletatakse meelde, et vastavalt PS § 37 kohaselt on laste hariduse valikul otsustav sõna lapsevanematel. Igaühel on õigus saada haridust eesti keeles. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Samuti soovitatakse tutvuda dokumendiga “Haagi Soovitused Vähemusrahvuste Õiguse Kohta Haridusele”. Pöördumise lõpus palutakse enne 8. novembrit läbi viia kooli hoolekogu koosolek, kus tuleb arutada õppekeele küsimust ning lasta hoolekogul võtta vastu otsus, millises keeles kool soovib jätkata ning teavitada vastuvõetud otsusest Narva Linnavolikogu. Pöördumisel on Aleksandr Nikolajevi ning Mihhail Stalnuhhini allkirjad. Nimetatud tõend näitab, et Mihhail Stalnuhhin tegutses sihipäraselt eesmärgiga kallutada hoolekogusid otsustama talle sobivas suunas, mitte ei lasknud hoolekogude otsustusprotsessidel kulgeda vastavalt kooli ja lastevanemate parimale siseveendumusele ja kogemusele. Järgmise pöördumise edastas Mihhail Stalnuhhin koolidele Narva Linnavolikogu nimel 15.11.2010.a. Seekord palus linnavolikogu koolidel esitada erinevaid andmeid nii õpilaste eesti keele valdamise taseme kui õpetajate riigikeele oskuse kohta. Ka nimetatud tõendist nähtub Mihhail Stalnuhhini soov sekkuda hoolekogude otsustusprotsessi talle sobival viisil. Pöördumise viimases osas juhtis ta selgesõnaliselt koolijuhtide tähelepanu asjaolule, et PGS annab koolidele võimaluse taotleda vene keele kasutamist gümnaasiumis õppekeelena ning paluti koolidel vastata, kas kooli hoolekogu on seda võimalust kaalunud. Nimetatud pöördumine oli kalendrikuu jooksul juba teine sellesisuline kiri, mis näitab, et kirjadele allakirjutanud Mihhail Stalnuhhin tegeles koolide õppekeele küsimusega väga aktiivselt ning avaldas koolidele otsustamisel otsest survet, mis tulenes volikogu esimehe positsioonist.
Mihhail Stalnuhhini koole survestav tegevus väljendus selgelt näiteks 2010.a lõpus Narva Pähklimäe Gümnaasiumis toimunus. 15.12.2010.a toimus selles koolis hoolekogu koosolek, mille päevakorras oli muuhulgas ka kooli põhimääruse vastuvõtmine. Kooli direktor Tatjana Zarutskihh andis ülevaate põhimääruse valmimise kohta, selgitas, et see on kooskõlas PGS-ga. Seejärel anti hoolekogu liikmetele võimalus esitada põhimääruse teksti muudatusettepanekuid. Mihhail Stalnuhhin tegi kohe ettepaneku muuta õppekeele sõnastust, täpsemalt p 8.3 mille oli 10. detsembril otsusega vastu võtnud kooli õppenõukogu. Õppenõukogu otsusega toimunuks gümnaasiumiastmes järk-järguline üleminek eesti õppekeelele ning aastast 2013 võimaldanuks kool õpetamise eesti keeles vähemalt 60 % ulatuses. Mihhail Stalnuhhini ettepanekule järgnes arutelu, kus kooli direktor selgitas, et üleminek eesti keelele on seadusest tulenevalt vajalik ja teiste koolide kogemus kinnitab eestikeelse õppele ülemineku vajadust. Mihhail Stalnuhhin oli aga seisukohal, et ei tohi lubada tekkida olukorda, kus eesti keeles õpetatakse loodus- ja reaalaineid ning formuleeris oma sõnastusettepaneku p-le 8.3: „Gümnaasiumiastmes on õppekeeleks vene keel. Gümnaasiumi keele kasutamise sfääris juhinduda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse nõudmistest.“ Sellele vastukaaluks tegi hoolekogu liige Pavel Gontšarov ettepaneku sõnastada põhimääruse p 8.3 järgmiselt: „Gümnaasium garanteerib järk-järgulise ülemineku eestikeelsele õppele kooskõlas põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega.“ Mihhail Stalnuhhin nõudis seejärel, et hääletamine toimuks nimeliselt/avalikult. Usutavasti lootis ta seeläbi avaldada survet hääletajatele. Vaatamata sellele võeti häälteenamusega vastu siiski Pavel Gontšarovi sõnastusettepanek, mis nägi ette eestikeelsele õppele üleminekut. Kooli hoolekogu istungi protokollist nähtub, et kaebajal oli kindel plaan kooli õppekeeleks läbi suruda vene keel.

Pärast ülalkirjeldatud hoolekogu koosolekut asus Mihhail Stalnuhhin selgitama välja võimalusi, kuidas tekkinud olukorda muuta selliselt, et hoolekogu siiski esitaks talle meelepärase avalduse. Selgus, et Narva Linnavalitsus ei olnud 15. detsembriks veel jõudnud Narva Pähklimäe Gümnaasiumi uut hoolekogu kinnitada. See tehti Narva Linnavalitsuse korraldusega alles 16.12.2010.a. Hoolekogu 15. detsembri otsuste tühisus andis kaebajale uue võimaluse mõjutada hoolekogu liikmeid vastu võtma otsust venekeelse õppe säilimiseks. Mihhail Stalnuhhin saatis koolidele 23.12.2010.a veel ühe pöördumise, milles toodi selgelt välja, et käesoleval ajal on koolide õppekeeleks vene keel ja „see peab olema kajastatud ka kooli põhimääruses“. Pöördumisega anti koolile mõista, et kool ei suuda tõestada, et nad seadusest tulenevaid õppekeele nõudeid täita suudavad ja seetõttu peavad nad muutma oma põhimäärust. Põhimääruse „õige“ sõnastus oli pöördumises samuti esitatud. Nimetatud pöördumine on väga selge ja otsene näide Mihhail Stalnuhhini survestavast tegevusest.

Narva Pähklimäe Gümnaasiumi hoolekogu uus koosolek (linnavalitsuse poolt ametlikult kinnitatud koosseisus) toimus 27.01.2011.a. Keeleküsimuses pandi hääletusele kardinaalselt vastupidine sõnastus, mis Mihhail Stalnuhhinile meelepäraselt ei toetanud eestikeelset õpet. Kooli põhimäärust sooviti muuta ja sätestada nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekeeleks vene keel, kusjuures võimaluse õpilastele eesti keeles õppida antakse vaid gümnaasiumiosa üksikutes klassides. Tõendist nähtub Mihhail Stalnuhhini aktiivne tegevus eesmärgiga mõjutada hoolekogu otsust endale sobivas suunas. Enne avalikku hääletust võttis kaebaja sõna ja rõhutas, et sellises sõnastuses võttis põhimääruse mõned päevad tagasi vastu ka Narva Kesklinna Gümnaasiumi hoolekogu. Olukorras, kus tegemist on kahe erineva kooliga, ei oma nimetatud fakt objektiivset tähtsust selles, kas Pähklimäe gümnaasium erandile tuginemist vajab. Tegemist oli puhtakujulise surve avaldamisega rõhutamaks, et Kesklinna Gümnaasiumi otsus on hea ja õige, Mihhail Stalnuhhinile meelepärane ja juriidiliselt korrektne. Sellel korral tegi hoolekogu ühehäälselt Mihhail Stalnuhhinile meelepärase otsuse. Kui 15.12 koosolekul hääletasid venekeelse õppe poolt 4 hoolekogu liiget, siis 27. jaanuari koosolekul oli venekeelse õppe poolt 8 hoolekogu liiget, vastu 0 liiget (1 liige jättis hääletamata). Koosoleku lõpus võttis sõna uuesti Mihhail Stalnuhhin, kes tegi ettepaneku täiendava päevakorrapunktina otsustada ka Narva Linnavolikogule taotluse esitamine, millega kool taotleks luba venekeelse aineõppe jätkamiseks. Märkimisväärne oli sealjuures viis, kuidas Mihhail Stalnuhhin seda hoolekogu teistele liikmetele presenteeris: kuna hoolekogu otsustas venekeelse õppe kasuks, siis on hoolekogu ka seadusest tulenevalt kohustatud esitama Narva Linnavolikogule taotluse Vabariigi Valitsuselt loa saamiseks venekeelse õppega jätkamise kohta. Mihhail Stalnuhhin, olles ise samal ajal nii hoolekogu liige kui Narva Linnavolikogu esimees, kasutas selles olukorras ilmselgelt linnavolikogu esimehe positsiooni ning mõjutas hoolekogu liikmeid.

5.3 Kaebaja taotlused on alusetud.

Taotlus seoses ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise viisi kohta on põhjendamatu. Üldjuhul saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõiged andmed avaldati (antud asja puhul Kaitsepolitseiameti aastaraamatus ja aastaraamatu veebiväljaandes). Vaid erandjuhul võib nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist ka teisel viisil või kohas, nt siis, kui meediaväljaannet, kus ebaõigeid andmeid avaldati, ümberlükkamise ajaks enam ei ole. Igal juhul peaks väljaanne, kus ebaõiged andmed ümber lükata tuleb, olema võimalikult samaväärse levialaga, nagu oli väljaanne, kus samad ebaõiged andmed olid avaldatud. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastustaja on avalikustanud ebaõigeid fakte, siis tuleb kaebaja taotluse juures tähelepanu pöörata asjaolule, et kaebaja taotleb ebaõige faktiväite ümberlükkamist hoopis teisel viisil kui toimus esialgne faktiväite avalikustamine. Kaebaja kohta käivat teavet ei avalikustatud pressiteatega, seetõttu on pressiteate kaudu väidetavalt valede faktiväidete ümberlükkamise taotlemine ilmselgelt põhjendamatu.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja põhjendamata. Riigivastuse seadus (RVastS) ei kohusta riigivõimu kahjustatud isiku kasuks välja mõistma rahalist hüvitust (RVastS § 9 lg 2). Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest tuleb avalik-õiguslikus suhtes kõne alla vaid juhul, kui muul viisil ei ole olulist valu või kannatust võimalik heastada (RK 3-3-1-93-09, p 13). Isikuandmete avaldamine iseenesest kellegi au ja väärikust ei teota. Kaebaja väited tema põhiseaduslike õiguste (PS §-d 41 ja 45) riivete osas on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja ei ole toonud ühtegi sisulist põhjendust ega teisi erandlikke asjaolusid, millega kaebajale mittevaraline kahju tekkis. Kaitsepolitseiameti aastaraamatuga avalikustamisega kaasnenud võimalik Mihhail Stalnuhhini põhiõiguste riive ei saanud olla kaebaja suhtes sedavõrd intensiivne, et õigustada RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Mihhail Stalnuhhin ei vaidle vastu asjaolule, et ta on Narva venekeelsetes koolides eestikeelsele aineõppele ülemineku vastu. Seega ei saa aastaraamatus avaldatu olla kaebaja kohta erakordne väärtushinnang, mis tekitaks talle rahaliselt mõõdetavaid negatiivseid üleelamisi või kahju.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja on pöördunud kohtusse oma au ja väärikuse (hea nime) ning eraelu puutumatuse kaitseks (PS § 17, 26). Kaebaja leiab, et Kaitsepolitsei aastaraamatus on tema kohta esitatud ebaõige ja tõendamata faktiväide (st kaebaja ei survestanud viie Narva venekeelse gümnaasiumi esindajaid esitama Narva Linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a) ning vastustajal puudus õigus avaldada kaebajat puudutavaid andmeid; kui aga kohus peaks asuma seisukohale, et tegemist on väärtushinnanguga, siis on see põhjendamatu ja kohatu, sest vastustajal puudus pädevus väärtushinnangut avaldada ja alus kaebajat avalikkuse ees negatiivselt kajastada. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu väites, et ei ole tunginud kaebaja privaatsfääri ega ole avaldanud andmeid, mille avalikkuse ette jõudmist oleks kaebaja soovinud vältida.

7. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.
7.1 Kaitsepolitseiameti 2011.a aastaraamatus avaldatud ja kaebaja vaidlustatud andmed sisaldavad faktiväidet, et viis Narva venekeelset gümnaasiumi esitasid Narva Linnavolikogule taotlused jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a ning hinnangut, et see toimus kaebaja survel. Tegemist on väärtushinnanguga, kuna see on oma sisu tõttu on antud kultuurikeskkonnas negatiivse tähendusega (vt RKEKo 01.12.1997, 3-2-1-99-97). Eelnimetatud faktiväite tõelevastavuse üle vaidlus puudub, vaidlus on selle üle, kas väärtushinnang on kohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest — sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide alusel asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist (vt RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 20). Väärtushinnangu ebakohasus võib ilmneda ka ebasündsast väljendusviisist (samas), millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane (vt RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 15). Otsustamaks kas tegemist on ebakohase väärtushinnanguga ning kas see teotab kaebaja au ja head nime, tuleb seega selgitada, kas kaebaja on andnud põhjust selliseks hinnanguks.

7.2 Kohus on seisukohal, et vastustaja on põhjendatult hinnanud kaebaja kõnealust tegevust viie Narva venekeelse gümnaasiumi survestamisena esitama Narva Linnavolikogule taotlusi jätkamaks vene õppekeelega ka pärast 01.09.2011.a. Sellisele järeldusele võimaldavad tulla asjas (sh toimiku eriköites) kogutud tõendid kogumis, sh 1) Narva Linnavolikogu esimehe Mihhail Stalnuhhini ja venekeelse hariduse probleemide töörühma esimehe Aleksandr Nikolajevi 26.10.2010.a ja 15.11.2010.a kirjad Narva Kesklinna Gümnaasiumi, Narva Paju Kooli, Narva Pähklimäe Gümnaasiumi, Narva Täiskasvanute Kooli ja Narva 6. Kooli direktoritele (II kd, tl 37-40, 42-46; tõlked tl 41 ja 47); 2) Narva Pähklimäe Gümnaasiumi hoolekogu 15.12.2010.a ja 27.01.2011.a istungite protokollid (II kd, tl 48-56, 62-64; tõlked tl 56p-52, 64p-64); 3) erinevad 2011.a-l meedias ilmunud artiklid (I kd, tl 41-45, 47-48; tõlge 59-60); 4) kaebaja 11.08.2011.a blogipostitus (I kd, tl 46; tõlge tl 61) ja Narva Pähklimäe Gümnaasiumi direktori 15.08.2011.a e-kiri Haridus- ja Teadusministeeriumile (I kd 49). Asjas on tuvastatud, et kaebaja esines avalikult eestikeelsele õppele ülemineku vastu ja mõjutas võimupositsioonilt (kohaliku omavalitsuse juhina) aktiivselt antud kohaliku omavalitsuse hallatavaid koole esitama taotlusi venekeelse õppega jätkamiseks. Ka kaebaja ise pole eitanud, et tema tegevuse eesmärgiks oli takistada venekeelsete gümnaasiumide üleminekut eestikeelsele õppele. Kuivõrd sõna „surve“ üheks võimalikuks tähenduseks on mõjutamine, mis võib muuhulgas olla ka poliitiline, ideoloogiline või administratiivne (vt http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=surve&F=M), siis arvestades antud konteksti oli selle sõna kasutamine põhjendatud. Seega kuna kaebaja andis oma tegevusega vastustajale alust vaidlustatud väärtushinnanguks, pole see hinnang ebakohane ega teota kaebaja au ja head nime.

7.3 Vastustaja poolt isikuandmete avalikustamist ei reguleeri IKS, sest need on kogutud eriseaduse alusel (IKS § 11 lg 1), tema õigus isikuandmete töötlemiseks tuleneb JAS §-st 2 lg 1, § 3 lg-test 1 ja 2 ning § 6 p-st 1. JAS § 2 lg 1 kohaselt on julgeolekuasutuste tegevuse eesmärk tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine. JAS § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt julgeolekuasutus kogub ja töötleb teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks, kasutades ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid, mitme võimaliku abinõu olemasolul kasutab ta sellist, mis isikute põhiõigusi seoses julgeolekuasutuse ülesande täitmisega võimalikult vähe piirab, kasutada võib abinõu, mis ei piira üksikisiku põhiõigusi ülemääraselt, võrreldes julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga. JAS § 6 p 1 kohaselt on Kaitsepolitseiameti ülesandeks riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmise ärahoidmine ja tõkestamine ning selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine.
7.4 Kohus nõustub vastustaja viidatud õiguskantsleri seisukohaga, et „Aastaraamat kujutab endast üht vähest võimalust, kus demokraatliku põhikorra kaitset teeniva asutuse tegevust tutvustatakse avalikkusele. Kaitsepolitseiameti aastaraamat on suunatud julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 2 lõikes 1 sätestatud eesmärgi – tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine – saavutamisele.“ (II kd, tl 33). Vastustaja väitel oli kõnealuste andmete Kaitsepolitseiameti aastaraamatus avaldamise eesmärk avalikkuse teavitamine 2011.a sündmustest ja suundumustest, mis võivad ohustada põhiseaduslikku korda. Vastustaja pidas vajalikuks avalikustada kohalikus omavalitsuses riigi hariduspoliitika elluviimisega seotud isikud, kes töötavad vastu riigi lõimumise poliitikale pidurdades eestikeelsele õppele üleminekut gümnaasiumides. Aastaraamatus on kaebaja tegevust kirjeldatud peatükis „Põhiseadusliku korra kaitse“.

7.5 Eesti riigi julgeolek sõltub riigi integratsioonipoliitika edukusest. Venekeelse keeleruumi säilitamisele suunatud tegevus ei aita aga kaasa venekeelse elanikkonna lõimumisele eesti ühiskonda, vaid võib just vastupidi viia vastandumiseni, rahvussuhete pingestumiseni ja sellega kaasneva julgeolekuohuni, mida jätkuvalt aktuaalsete Ukraina-sündmuste valguses pole võimalik alahinnata. Aastaraamatus nähakse venekeelse keeleruumi säilitamisele suunatud tegevust osana Venemaa nn kaasmaalaspoliitikast, mille eesmärgiks on „teatud inimrühmadega manipuleerides nende asukohariigi suveräänsete otsuste mõjutamine“ (I kd, tl 11p). Nõukogude okupatsiooni ajal loodud venekeelse haridussüsteemi säilitamine lähiriikides kuulub aastaraamatu väitel Vene Föderatsiooni mõjutustegevuse prioriteetide hulka (I kd, 12p). Kaebaja tegevus on aastaraamatus asetatud nimetatud tegevuse konteksti. Kaebaja ei ole aastaraamatu eeltoodud väiteid vaidlustanud. Antud juhul on oluline, et kaebaja on avaliku elu tegelane (poliitik) ja tema kohta avaldatud andmed on seotud tema avaliku eluga. Seetõttu kohus leiab, et kaebaja viidatud õigus väljendusvabadusele (PS § 45) ei ole olulisem avalikust huvi ennetada ohtu riigi julgeolekule ja avalikkuse õigusest saada teada seda ohustavast tegevusest. Seega pole kõnealuse väärtushinnangu avaldamine Kaitsepolitseiameti aastaraamatus õigusvastane.

7.6 Eeltoodust lähtudes on vaidlustatud toiming (aastaraamatus andmete avaldamine) kooskõlas kehtiva õigusega (JAS § 2 lg 1, § 3 lg-d 1 ja 2 ning § 6 p 1), ega riiva ülemääraselt kaebaja põhiõigusi (PS §-d 17, 26, 45), võrreldes vastustaja taotletava eesmärgiga tagada Eesti riigi põhiseaduslik kord ja territoriaalne terviklikkus. Alusetu on kaebaja etteheide, et vastustaja pole teda haldusmenetluses ära kuulanud. HMS ei laiene Kaitsepolitseiameti tegevusele Eesti riigi põhiseaduslik korra ja territoriaalse terviklikkuse muutmise ärahoidmisel ja tõkestamisel.

8. Menetluskuludest. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Paukštys

Комментарии