Дополнено 05.10.2026

24.09.2026: Обсудили статью «Маарья Вайно: кажется, что времена пошехонцев вернулись».
00:00 Вступление
01:07 Литературное
11:08 Статья Вайно (1)
23:52 Статья Вайно (2)
30:07 Статья Вайно (3)
32:50 Статья Вайно (4)
37:40 Завершение
Если вы здесь впервые, то начните с приветственной статьи моего блога. Там вы найдете способ подписаться на блог, Facebook, Twitter, Telegram, Spotify, Tiktok, а также выборку моих статей и ссылки на мои сочинения и книги.
ДОПОЛНЕНИЕ 05.10.2026
Ниже расшифровка текста и переводы на эстонский и английский языки при помощи искусственного интеллекта. Автор снимает с себя ответственность за транскрипцию и переводы текста искусственным интеллектом.
Транскрипция (оригинал на русском языке)
Автор блога не делал проверку расшифровки и переводов. Всё сделано автоматически (с помощью искусственного интеллекта) и добавлено в статью без дополнительного просмотра на соответствие. Если тексты используются для цитирования автора блога, то их следует сначала сверить с тем, что и как было сказано в оригинальном источнике (видео).
Длительность 39 мин
[00:00]
Добрый день, мы рады всех приветствовать. У нас традиционно в студии Михаил Стальнухин.
День добрый, друзья. Давайте о литературе поговорим. Для того, чтобы подойти к интервью, которое дала один из ЛОМов в нашем пейзаже, — это Маарья Вайно. Она регулярно выступает, язык у нее острый. На мой взгляд, там в избытке и русофобия присутствует. Для меня русофобия — это нежелание вообще прислушиваться к голосу людей, которые живут рядом с тобой. Причем в значительном количестве.
Но тут она, не помню где это… а, на Vikerraadio выступила. Ее выступление перевели на русский язык, напечатали. И перед тем как приступить к разбору — а там очень интересные вещи — очень нам надо сделать небольшое филологическое такое отступление. Мало кто в Эстонии не знает, кто такой Фридрих Рейнгольд Крейцвальд. Вот как произнесешь вот это имя, так сразу рядом «Калевипоэг» в полный рост. Я Крейцвальда обожаю.
Он же попал сейчас в диссиденты.
Да что вы? С чего это вдруг?
А мы об этом рассказывали, у нас есть передача.
Вы имеете в виду про то, что у него в произведении «Калевипоэгу» есть про границы? Там про нежное крыло России.
Да-да-да, я вот об этом. Которая пригрела Эстонию, и все такое. А в последнем издании это просто выкинули. Просто выкинули. Потомки Крейцвальда, которые гордятся своим «Калевипоэгом», они из оригинала просто взяли и выкинули кусок, в котором речь идет о России. Ну, правильно, неокрепшим умам как им можно вот это вот подсовывать, говорить, что это величайший эпос всех времен и народов, и при этом — опа! — и человек читает. И ладно бы это было где-то затеряно, там где-то в середине, в конце, куда не всякая птица долетит, да? В самом начале. Взяли, выкинули.
Я когда про это рассказал, мне один пытливый слушатель даже книжку подарил. Старое издание «Калевипоэга», где все это есть. А вот в современных книгах этого нет. Текст уже не полный. Так что Крейцвальд попадает в диссиденты. Не все его творчество, оказывается, можно.
Не читал, но осуждает.
Нет. Не выдержал испытания времени.
[03:11]
Так вот. Пока я не стал студентом Таллинского пединститута, я, в общем-то, о Крейцвальде знал то, что знают все. В общем, автор, составитель эпоса «Калевипоэг». Ну, а в рамках курса «История эстонской литературы» пришлось познакомиться и с произведением, название которого я наизусть даже повторить не смогу. Там, если я правильно помню, 13 слов в этом самом названии. Начинается со слова «Kilplased». Это товарищ Крейцвальд придумал. То есть такого местечка «Kilpla» в природе не существует.
Он его взял в подражание немецким народным историям о глупцах из города Шильда. Есть у немцев такое вот в народном творчестве — рассказ о каких-то яростных, безумных глупцах, которые все делают не так. Вот он взял эти истории, переработал, как он, собственно, и «Калеви» переработал, известно из чего. И придумал им место — ну не мог он же их в Германии поселить, — он придумал им Кильпла.
Там в качестве опять-таки пояснения такого: было время, когда жители Кильпла были просто светочи всего знаний, науки, то есть очень умные люди, и поэтому к ним все время приходили за советами. Их все время спрашивали, как жить, как горох сеять, и все такое. И они решили: а давайте мы притворимся глупыми. Ну, дурачки такие. Чтобы от нас отвязались. А то у нас в экономике нашей деревни какие-то проблемы начинаются. И они стали придуриваться. И постепенно это стало образом жизни, а в результате, в общем-то, такими и стали.
[05:45]
Вот там есть что почитать, и я, в общем, большой поклонник Салтыкова-Щедрина, поэтому как-то к истории про этих кильпластов — это даже произнести по-русски достаточно сложно, да? — вот отношусь так спокойно, без всего. Но некоторые истории там замечательные. Это вот история про то, как, например, они покупали кота, назвали его мышиной собакой. Покупали — там печально все очень кончается, очень печально: там вся деревня сгорела, когда они гонялись, ловили эту мышиную собаку, и все такое прочее. Или про то, как они сеяли соль. Естественно, новой соли не наросло, с избытком выросла крапива. Ну, бывает. Или как они построили дом без окон. А когда его построили, выяснилось, что там темно, жить невозможно. И они стали в мешки собирать солнечный свет и заносить его.
[07:07]
Слушайте, если вот это все почитать, это все отражение нашей жизни. Вот этот дом без окон — это нашу ситуацию с энергетикой, когда в таком отчаянии власть придержащая, что уже на полном серьезе начинают нас дурить планами строительства атомной электростанции. А вы забыли, говорили 15 лет назад, что вот этот кабель через залив, по дну моря, в Финляндию, — это палочка-выручалочка, и мы после этого можем закрыть свои электростанции, которые такой след оставляют тепловой, что это невыносимо, и все такое прочее. Ну, а квоты будем продавать. И на это прекрасно жить. Оказалось, что все не так.
Вот это посев соли — это прямая аналогия с тем, что происходит в экономике. Решения принимаются такие, что потом только по крапиве и остается ходить босиком. Как это принято в деревнях.
[08:22]
В общем, он написал вот такую вот книгу. Она для эстонцев очень хорошо известна. Но при переводе… А вот эта вот дама, Маарья Вайно, она именно про эту книгу говорит в связи с современной жизнью. В переводе это перевели как «пошехонцы». То есть кильпласты — это пошехонцы. И волей-неволей у каждого человека, который читал горячо любимого мною Михаила Евграфовича Салтыкова-Щедрина, возникает такое смутное ощущение, что речь идет о глупостях и несуразностях всяких, но как-то это не очень по-эстонски. Это опять наносное, как обычно, опять Россия виновата.
Так вот, пошехонцы — это тоже образец такой тупости, исполнительности. Для меня у Салтыкова-Щедрина вершина творчества — это его «История одного города», где в принципе что-то похожее. Но спустя через 20 лет после написания этого романа он вернулся. Есть пошехонские рассказы, есть роман целый, «Пошехонская старина». И как-то это стало именем нарицательным. Поэтому в переводе это звучит как «пошехонцы». Это место какое-то странное, вообще не эстонское название.
[10:16]
И я, честно говоря, не знаю. Заглавие статьи такое: «Кажется, что времена пошехонцев вернулись». Тут передергивать сразу от этого названия. Правильнее было бы все-таки сказать «кильпластов». Я даже не представляю, как она там произносила бы это слово. Это как? То есть я уверен — я не проверял, — я на 99,9% уверен, что она использовала «Kilplased». И вот это вот на «пошехонцев» внимания не обращать. Речь идет о такой эпической эстонской деревне. Придуманной, причем.
[11:08]
Так вот, что говорит госпожа Вайно: «Репутацию пошехонцев мы благодаря сделке с боеприпасами в широком мире теперь совершенно точно приобрели». Ну, не пошехонцев, а, еще раз скажу, кильпластов. «Может, пришло время извлечь уроки из этого позора? Привычное, удобное исполнение указаний привело к болезненным последствиям».
Дальше я читал, раскрыв рот. Это ситуация, которая нам с вами, Виктор, регулярно доставляет удовольствие. То есть если бы я сам стал вот это вот говорить, не имея, так сказать, вот этой вот базы документальной, ох, кого бы на нас только не за… Всех дохлых собак собрали бы и на нас повесили. А тут — ну, прелесть. Но, как обычно, есть какие-то недоговоренности.
Итак, она напоминает на всякий случай про то, что пошехонец — кильпласт, еще раз скажу — это означает для эстонцев глупого человека, который сначала делает, а потом думает, и у которого поэтому ничего не получается. И, наверное, вот эти вот кильпласты вспомнились многим, когда они услышали о сделках с боеприпасами Министерства обороны. А потом там же лавина пошла. Там же настоящая лавина пошла. Началось это с 70 миллионов. Там даже главный вопрос был: почему индийская фирма говорит про 59 миллионов, когда в Эстонии говорят про 70? И куда делись эти 11 миллионов, которые, по утверждению индийцев, до них не дошли? Ну, это все еще впереди. От этого журналисты уже не отцепятся, так что рано или поздно мы это узнаем.
[13:03]
Так вот, в свое время Крейцвальд переработал немецкие народные вот такие вот истории, считайте, анекдоты того времени, с целью высмеять стремление эстонцев подражать остзейским немцам. С тем, которые здесь были, мызами владели, крестьян гоняли из угла в угол. А вот госпоже Вайно, кажется, что времена кильпластов вернулись. Это те, напоминаю, глупые люди, которые сначала делают, потом думают. Те, которые пытаются подражать немцам.
Я вот когда про немцев вспоминаю, и в какой-то связи это находится с Эстонией, с эстонским языком всегда. Смотрите, тут связь такая. Сооме — Финляндия. Финн — соомлане. Вене — Русь, Россия. Венелане — русский. Сакс. Сакс — это не название страны. Сакс — это господин. Это хозяин. И отсюда Саксамаа — страна господ, страна хозяев. Сакслане — немец.
[14:40]
Вот если не верите, послушайте песню, которая звучит в «Последней реликвии». «Viimne reliikvia». Хороший фильм. Кстати, написал очень такой… И Паул-Ээрик Руммо написал эти стихи. Прекрасные стихи, прекрасные песни, там мелодии замечательные. Я до сих пор иногда мурлыкать начинаю. Сейчас скажу. «Mõisad põlevad, saksad surevad». Это бунтующий народ едет на дело. В общем, громить очередную мызу и при этом бодро рычит: «Мызы горят, бары помирают». То есть сейчас приедем и со всеми разберемся. И вот это подражание хозяевам, это подспудно, это заложено просто в эти слова.
И вот госпожа Вайно задается вопросом. Кажется, времена вот этих кильпластов вернулись. И за этим стоит все то же стремление подражать господам. То есть немцам. О чем в свое время беспокоился Крейцвальд. Только мыза теперь находится не в Эстонии, а в Брюсселе.
Да. Какая прелесть. Какая прелесть.
[16:10]
У меня такой вопрос. Это касается — ну, понятно, она русских, татар, белорусов, она всех исключает. Речь идет исключительно об эстонцах. Ее заботит только эстонское общество. А оно такое монолитное, прямо 100%. Прямо все хотят подражать. Прямо всем это интересно. Все всем довольны. Вот эти ресторанщики, которые должны свои заведения закрывать, вот эти вот фирмы, которые сокращают людей. То одно, то другое происходит — понятно, что по приказу из Брюсселя. И что, все этим довольны? Или как?
Ну, главное — научиться ходить по паркету и с улыбкой поддерживать светскую беседу. Быть принятым в обществе.
[17:02]
Тут она вспоминает про то, как когда-то президент Леннарт Мери — ну, тут Мери не упоминается, но это его вопрос такой риторический был, — что где эстонская Nokia? Мол, финны нашли себе торговую марку, которая… Смотрите, про шведов даже говорить нечего: Volvo, Ikea, Saab, Scania, что угодно. Где же эстонская Nokia? Некоторые даже предлагали определенные решения. Но ничего из этого не вышло. Потому что…
Почему?
Потому что, оказывается, всеми стремлениями эстонских правительств было, главными стремлениями, — это руководствоваться теми методичками, теми указаниями, которые поступают из Брюсселя. И в ее переложении получается так: если вы внимательно слушали, кильпласты вначале были мудрыми, всем нужны были. А потом, когда они решили стать глупыми, тут и получилась вот такая ироническая сатирическая книжка. А до того, как приходили, — то есть мы были умными? Мы точно знали, что мы делаем?
[18:32]
Вот помните вот этот референдум по поводу вступления в Европейский союз? А сколько там процентов-то было? Чуть больше 50. Вот я, например, точно понимал, что если вы хотите независимости — а все хотели независимости, напоминаю, — а чего вы в другой колхоз лезете? Вы только что говорили про счастье выйти из колхоза и стать суверенным, независимым и самому распоряжаться своей жизнью. Что вы лезете в новое-то? Если вам то не нравилось, почему вы сюда… С какой стати вы решили, что колхоз по другую сторону реки, что он работает по другим правилам? Они все работают по одинаковым правилам.
То есть вот этот тезис о том, что когда-то были умными, и как-то вот умные вдруг приняли вот это вот решение, — вы легли под Брюссель добровольно, пускай незначительным большинством. Это демократия. Демократия. Ну и чего теперь? Что же получается? Сейчас нам это не нравится. Это после того, как мы отсосали немерено денег из Брюсселя. Ведь шли туда за деньгами. Больше ни зачем. А теперь оказывается, что все это выглядит достаточно скверно.
[20:05]
То есть план дают сверху, а снизу вся энергия уходит на его прилежное выполнение. А от кого вы хотите какого-то сопротивления? От тех людей, которые понимают, что самые хлебные места находятся в Еврокомиссии. И которые готовы душу продать за то, чтобы там очутиться. Примеры приводил неоднократно. И вот эти люди должны были сопротивляться Брюсселю, чтобы там какая-нибудь очередная фон дер Ляйен посмотрела на вас и сказала: «Не, не, вы в нашу команду не годитесь».
Там надо стоять постоянно скрючившись и повторять «ку-ку» там два раза… Два миллиона раз надо повторять для того, чтобы тебя туда взяли. И некоторых берут. Некоторые умудряются вот это решето пройти. Ну и что? Вот из них, ведущих политиков, которые спят и видят, как бы там очутиться. Все. Каллас-старший, Каллас-младшая, все, кто там в каких-то контролях, комиссиях, комитетах, — кто должен был оказывать сопротивление?
[21:34]
Сама мысль о сопротивлении сейчас всех убивает. Стоит Венгрии начать говорить о своих интересах, тут же она становится какой-то «фу, мы ее знать не хотим». Уже постоянные вот эти вот разговоры. Ну, в Евросоюзе, когда мы договорились туда идти, была речь о том, что все решения принимаются стопроцентным количеством голосов. Для того, чтобы добиться чего-то своего на фоне того же Орбана… Помните, как перерыв объявляется, он выходит кофейку попить, а они за это время голосуют, пользуясь тем, что его на месте нет. Сами ведь на это подписывались. Сами на это шли.
[22:24]
«Зачем говорить, — цитирую, — зачем говорить об этом в свете сделок с боеприпасами? Ведь никто со стороны не отдавал соответствующих приказов. А потому что здесь особенно хорошо проявился печальный факт. Когда пришлось действовать самостоятельно, без указаний сверху, возникли проблемы, потому что самостоятельно думать и действовать не привыкли».
Ну, и что? У нас все прекрасно. Вот это полемический… Вот человек вышел в каком-то состоянии, может, не то, может, настроение было плохое, может, действительно в шоке от того, как сотни миллионов уходят куда-то и никому не интересно, кто на этом нагрелся. А ведь действительно, если бы не госконтроль, мы бы вообще ничего этого не знали.
Ну, и вот это вот… Ну, она тут сравнивает: вот есть рабочая тетрадь, где есть пропуски, и туда надо просто что-то вставить. Ну да, это мы можем. А когда надо самостоятельно текст написать, уже все, уже ничего не получается. Так вам искусственный интеллект для этого и придумали, чтобы он за вас думал. Может, так получится что-нибудь? Сомневаюсь.
«И сейчас, — говорит Вайно, — мы ощущаем это на собственной шкуре и в виде финансового ущерба, и в виде ущерба репутации. Мы с горечью ощущаем, что наше государство утрачивает свою самостоятельную ценность, незаметно кусок за куском отдавая себя поступающим извне предписаниям и все больше превращаясь в нечто вроде подчиненного, которым можно помыкать».
А что, есть варианты? Есть какие-то варианты из этого?
[24:24]
Как только вы вдруг начинаете думать, что живущими рядом людьми можно помыкать как угодно… А этих людей, напомню, привычно говорить 30%, сейчас уже где-то там 27-28%. У этих людей тоже есть свои интересы, у них есть свои планы, у них свое мировоззрение, и оно никак не противоречит самостоятельности, независимости Эстонии. Но вы решили считать их чем-то вроде домашних животных. Вы сами будете решать, как им говорить, на каком языке они должны между собой общаться. Ведь я же был в Рийгикогу, слышал вот этих вот уродов, когда там речь шла о том, что, оказывается, есть ситуации, в которых двое русских должны между собой говорить по-эстонски. Хотя им гораздо проще это делать на своем родном языке. И это гораздо качественнее получится результат.
Вы сами решаете, какие памятники нам можно держать, какие нет. Вы сами решаете, на каком языке должны учиться наши дети. А чего вы хотите? Это ведь сначала тренируются на кошках. «Иди тренируйся», как в «Операции „Ы“». «Иди на кошках тренируйся». А потом за вас возьмутся. И вот за вас взялись. И взялись всерьез. Об этом надо говорить со слезами на глазах. Но это не наш стиль.
[26:06]
Вот эта вся горечь от того, что куда-то ушла вот эта вот элита, вот эта способность принимать умные решения, что везде во главе, давайте откровенно говорить, постепенно проникают и становятся на посты откровенные жулики. Люди, для которых заговорить кого угодно до смерти — расплюнуть. Я сколько раз… я уже… Вот эти вот передачи, где выступают молодые специалисты и говорят на тему, например, интеграции, — может прозвучать монолог длиной в 20 минут, из которого вообще ничего не поймете, потому что в нем нет никакого смысла.
Когда ты не видишь равного участия в общественной жизни большой группы населения — назовем его так, русскоязычная, — то ты должен привыкнуть к тому… Да, вы их отторгнете, вы перестанете с ними иметь дело как с какой-то общественно значимой группой. Но в результате, когда вы их добьете окончательно, лишите их и кладбища, и школы, то есть и памятников, и возможности учить детей на родном языке, — придут за вами. Потом придут за вами.
[27:29]
И не в моем стиле плакать. Давайте лучше посмеемся. Потому что если ты придумал какое-то наказание, рано или поздно оно может повернуться против тебя. Есть одна история про быка. Мастер — древний мир — мастер изобрел новый инструмент. Это отлитый то ли из меди, то ли из бронзы бык, туда вовнутрь помещается человек, под ним разводится огонь, он начинает, естественно, от боли орать.
Известная казнь.
Да, это ужасно, это кошмарно. А вы вот наслаждаетесь вот этими криками. У этой истории есть окончание, которое должен помнить каждый, кто начинает вот таким образом выступать. Когда мастер властителю вот этой местной — по-моему, это был Вавилон, где-то там, Персия — принес, показал и начал ждать награды за свой труд, потому что, ну, теперь гораздо веселее будут обеды проводить, когда в это время в быке будет кто-то корчиться от боли, ну, жариться живьем, — этого быка испытали на этом мастере.
И рано или поздно это все возвращается. Как история с изобретателем гильотины. На нем тоже практически использовали его.
Точно?
Если я не ошибаюсь, по-моему, да.
Ладно, потом проверим. Или в комментариях прочитаем. Я не помню, чтобы доктора Гильотена…
По-моему, тоже его… Ну, ладно. Посмотрим. Ну, все возвращается.
[29:29]
Я человек такой, слаборелигиозный. И мне трудно представить… Ну, я агностик. Если невозможно доказать, лучше не начинайте. Странным образом жизнь меня приучила к тому — я верю в карму. Я верю в то, что к вам возвращается. И то хорошее, что вы сделали, вернется в хорошем виде. И то плохое, что вы делаете, тоже рано или поздно вернется.
Так лучше не делать вот этого? Лучше не безобразить?
Самое такое, что… Сколько раз я это видел, как оно возвращается. Хуже всего, что иногда это отыгрывается на детях. Увы. На следующих поколениях. И приводить примеры того, что человек накосячил выше крыши и все ему с рук сошло, — может этого даже не увидеть. Но если есть какой-то объем знаний, то всегда находится вот эта цепочка, которая обрывается печально, страшно. И мне кажется, что вот это уравновешивание добра и зла в мире, оно происходит не по нашей воле.
[31:03]
Вот эти вот разговоры о том, что общество — ну, госпожа Вайно всегда говорит об эстонцах, — эстонское общество, оно как-то превращается в кильпластов. Оно не само превращается. Были когда-то приняты эти условия, и с радостью на них пошли, а тех людей, напоминаю, — их было почти половина, — которые предостерегали, решили просто не услышать. Потом замазали всем глаза деньгами, которые из Евросоюза посыпались: смотрите, как хорошо. Но долги приходится возвращать.
И сейчас вот эти вот все разговоры: а давайте вот примем в Евросоюз Украину, там… И шепчут друг другу на ухо: Россия против НАТО, оно против Евросоюза ничего не имеет. Конечно, не имеет. Вы примете в свой состав Украину, и после этого вы вообще перестанете получать деньги из Евросоюза, потому что они все пойдут туда, где они нужнее. Есть определенный средний уровень. Выше этого уровня ты платишь, ниже этого уровня ты получаешь. Вступление слабых стран в Евросоюз предполагает, что более богатые расплачиваются за свое богатство, за право повелевать вот этими маленькими странами. Для бюрократов, для чиновников, для руководителей это хорошо, потому что это не их деньги. Для нас это плохо, потому что это наши деньги, это наши налоги. Это наша социальная система, которая будет страдать, наша система образования.
[32:50]
Госпожа Вайно заканчивает свое интервью так: «Говорят ведь, если долго нагибаться, потом уже и по приказу не выпрямишься». Что должно быть в конце вот такого критического выступления любого лидера общественного мнения? Я вот жду, чем она это…
Нотка оптимизма.
«Будем надеяться, что все не настолько плохо. Может быть, еще можно научиться и начать действовать доброхозяйски, строя долгосрочные планы с учетом интересов Эстонии».
Ну, о доброхозяйстве — это мы поговорим завтра, в следующем сюжете. Немножко про экономику.
А кто это будет делать? У вас есть точно? Есть кадры?
Именно об этом. Это отдельные разговоры. Поговорим об этом завтра. Кто будет этим заниматься? После того, как вытравили тех, кто будил в вас мысль.
[33:57]
Мой старый тезис, который я не устаю повторять. Лодка с одним веслом, вставленным намертво в левую или в правую уключину, никуда не уплывет, она будет болтаться по кругу. Вот этого истребления любого мнения, которое выходит за рамки вашего рабского понимания происходящего в Европе, — оно привело к тому, что идеям больше рождаться негде.
Вспомните, как уничтожали любого, кто примыкал к Сависаару. Помните эту историю, когда рок-музыкант, бывший панк — ну к чего ему бояться? — как его? Петр Волконский, что ли? — вступил в Центристскую партию, а через три дня срочно из нее выскочил, потому что на него обрушились все. То есть обсуждали не мысли, которые были заложены тогда. Сейчас центристы — это даже не ноль, это негативная величина. На уровне руководства это интриги, борьба за власть, и все. Ничего там за этой маркой больше нет. Но было время, когда эта партия рождала новые идеи.
[35:15]
Сейчас им взяться некуда. Там тоже вытравили всех, кто хоть немного противоречил официальной линии. И не давал им возможности строить свое будущее с надеждами на поездку в Европу. Но ведь это было. Уничтожали одного за другим. Вместо того, чтобы спорить, аргументированно спорить, ну, например, как это радиостанция, которую «Спутник»… Вам не нравится то, что они говорят? Давайте дебатировать. Давайте выйдем в студию, будут представлены люди разных взглядов, давайте поговорим. Что? Проще оказалось закрыть, выкинуть, окрестить врагами и всех, кто к этому имеет отношение, загнобить? Так, конечно, проще.
[36:08]
Только поймите вы, госпожа Вайно: уже нет надежды. «Будем надеяться, что все не настолько плохо». Именно так все плохо. Именно так. Но так проще заканчивать такую статью с такими мыслями. Так проще заканчивать: будем надеяться. Да. «Сделать это надо до того, — последняя фраза, — как в кильпластской погоне…» Слово «пошехонский» мне вообще здесь не нравится. Это не имеет отношения никакого к Эстонии. Это российский термин, введенный в свое время Салтыковым-Щедриным. Крейцвальд писал про Кильпла. «Сделать это того, как в кильпластской погоне за мышиной собакой сгорит вся деревня».
Деревня уже горит. Деревня уже горит. И даже особых надежд нет на те выборы, которые впереди, потому что ничего нового в политике не появилось. И выбор любой… Ну, если придет минимальное какое-то количество — даже люди разочарованы в политике, понимают, что это сделать не могут, — все равно какое-то количество придет, и все равно выборы состоятся. И все равно продолжится то, что делается сейчас. Вот и все. Вот такие вот дела.
[37:42]
Вперед, назад. В каком-то в фильме-сказке было такое: погоня вперед-назад за лиловыми кроликами. Не помню, в какой это сказке было, а фраза вот так осталась. Вперед-назад. Мы движемся вперед, умудряясь при этом пятиться назад. Это как лунная походка Майкла Джексона. Вот примерно вот так вот сейчас выглядит Эстония. Ее движение поступательное.
[38:13]
Мне кажется, что иногда новости, когда они включают в себя каких-то аналитиков, то одного, то другого, это даже, ну, мне, например, это интереснее, чем обсуждать чисто технически какие-то вопросы. Обязуюсь прочитать комментарии и посмотреть вашу оценку, вот это представляет интерес или нет. Ну, естественно, это особый товар для жителей в Эстонии, которые понимают, о чем речь, ну, наверное, на все 100%. Спасибо за внимание. Если дослушали до этого места, ставьте лайк и завтра приходите снова. Поговорим, есть ли у нас шансы.
Спасибо большое.
До свидания.
Желаем удачи.
Tõlge vene keelest eesti keelde
Blogi autor ei kontrollinud transkriptsiooni ega tõlkeid. Kõik on tehtud automaatselt (tehisintellekti abil) ja lisatud artiklisse ilma täiendava ülevaatuseta, et kontrollida nende vastavust originaalile. Kui tekste kasutatakse blogi autori tsiteerimiseks, tuleks need esmalt üle kontrollida ja võrrelda sellega, mida originaalallikas (video) tegelikult öeldi ja kuidas seda öeldi.
Kestus 39 min
[00:00]
Tere päevast, meil on hea meel kõiki tervitada. Meil on traditsiooniliselt stuudios Mihhail Stalnuhhin.
Tere päevast, sõbrad. Räägime kirjandusest. Selleks et jõuda intervjuuni, mille andis üks meie maastiku arvamusliidritest — see on Maarja Vaino. Ta esineb regulaarselt, tal on terav keel. Minu arvates on seal ka venevaenulikkust külluses. Minu jaoks on venevaenulikkus soovimatus üldse kuulata nende inimeste häält, kes elavad sinu kõrval. Kusjuures märkimisväärsel hulgal.
Aga siin ta, ma ei mäleta, kus see oli… ah, Vikerraadios esines. Tema esinemine tõlgiti vene keelde, trükiti ära. Ja enne kui asuda analüüsima — aga seal on väga huvitavaid asju —, on meil väga vaja teha väike filoloogiline kõrvalepõige. Vähe on Eestis neid, kes ei tea, kes on Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kui see nimi välja öelda, kerkib kohe kõrvale „Kalevipoeg“ täies kasvus. Ma jumaldan Kreutzwaldi.
Ta on ju nüüd sattunud dissidentide hulka.
Mis te räägite? Mis põhjusel?
Aga me rääkisime sellest, meil on saade.
Te peate silmas seda, et tal on „Kalevipojas“ juttu piiridest? Seal Venemaa õrnast tiivast.
Jah-jah-jah, just sellest. Mis Eestit soojendas ja kõik muu. Aga viimases väljaandes lihtsalt visati see välja. Lihtsalt visati välja. Kreutzwaldi järeltulijad, kes on uhked oma „Kalevipoja“ üle, võtsid lihtsalt originaalist ja viskasid välja lõigu, kus räägitakse Venemaast. No muidugi, kuidas saab väljakujunemata mõistustele seda sokutada, öelda, et see on kõigi aegade ja rahvaste suurim eepos, ja seejuures — oppa! — ja inimene loeb. Ja oleks see veel kuskil ära kadunud, kuskil keskel, lõpus, kuhu iga lind ei lenda, eks? Päris alguses. Võtsid, viskasid välja.
Kui ma sellest rääkisin, kinkis üks uudishimulik kuulaja mulle isegi raamatu. Vana väljaanne „Kalevipojast“, kus see kõik on olemas. Aga tänapäeva raamatutes seda pole. Tekst pole enam täielik. Nii et Kreutzwald satub dissidentide hulka. Mitte kogu tema looming, selgub, pole lubatud.
Pole lugenud, aga mõistab hukka.
Ei. Ei pidanud aja proovile vastu.
[03:11]
Niisiis. Kuni ma ei olnud saanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilaseks, teadsin ma Kreutzwaldist üldiselt seda, mida teavad kõik. Ühesõnaga, eepose „Kalevipoeg“ autor, koostaja. Aga kursuse „Eesti kirjanduse ajalugu“ raames tuli tutvuda ka teosega, mille pealkirja ma isegi peast korrata ei suuda. Seal on, kui ma õigesti mäletan, selles pealkirjas 13 sõna. Algab sõnaga „Kilplased“. Selle mõtles välja seltsimees Kreutzwald. See tähendab, sellist paika nagu „Kilpla“ looduses ei eksisteeri.
Ta võttis selle eeskujuks Saksa rahvajuttudest Schilda linna tolladest. Sakslastel on rahvaloomingus selline asi — jutustus mingitest raevukatest, hullumeelsetest tolladest, kes teevad kõike valesti. Vaat ta võttis need lood, töötas ümber, nagu ta tegelikult ka „Kalevi“ ümber töötas, on teada, millest. Ja mõtles neile koha välja — no ei saanud ta neid ju Saksamaale elama panna —, ta mõtles neile välja Kilpla.
Seal on jälle selline selgitus: oli aeg, kui Kilpla elanikud olid lihtsalt kõigi teadmiste, teaduse valgusallikad, see tähendab, väga targad inimesed, ja seepärast tuldi nende juurde kogu aeg nõu küsima. Neilt küsiti kogu aeg, kuidas elada, kuidas herneid külvata ja kõik muu. Ja nad otsustasid: teeskleme end rumalaks. Noh, sellised lollikesed. Et meist lahti saadaks. Muidu hakkavad meie küla majanduses mingid probleemid. Ja nad hakkasid lolli mängima. Ja järk-järgult sai sellest eluviis, ja tulemusena said nad üldiselt selliseks.
[05:45]
Vaat seal on, mida lugeda, ja ma olen üldiselt Saltõkov-Štšedrini suur austaja, seepärast suhtun ma kuidagi lugudesse nendest kilplastest — seda on isegi vene keeles üsna raske välja öelda, eks? — rahulikult, ilma millegita. Aga mõned lood on seal imelised. Näiteks lugu sellest, kuidas nad ostsid kassi ja nimetasid selle hiirekoeraks. Ostsid — seal lõpeb kõik väga kurvalt, väga kurvalt: seal põles terve küla maha, kui nad seda hiirekoera taga ajasid, püüdsid ja kõik muu. Või sellest, kuidas nad soola külvasid. Loomulikult uut soola ei kasvanud, kõrvenõgest kasvas üleliia. No juhtub. Või kuidas nad ehitasid akendeta maja. Aga kui nad selle valmis ehitasid, selgus, et seal on pime, elada on võimatu. Ja nad hakkasid kottidega päikesevalgust kokku korjama ja sisse kandma.
[07:07]
Kuulge, kui seda kõike lugeda, on see kõik meie elu peegeldus. See akendeta maja on meie olukord energeetikaga, kui võimulolijad on sellises meeleheites, et hakkavad meid juba täie tõsidusega tuumaelektrijaama ehitamise plaanidega lollitama. Aga kas te unustasite — 15 aastat tagasi räägiti, et see kaabel üle lahe, mööda merepõhja, Soome on võluvits, ja pärast seda võime oma elektrijaamad sulgeda, mis jätavad sellise soojusjälje, et see on talumatu, ja kõik muu selline. No ja kvoote hakkame müüma. Ja sellest on suurepärane elada. Selgus, et kõik pole nii.
See soola külvamine on otsene analoogia sellega, mis majanduses toimub. Otsuseid tehakse selliseid, et pärast jääb üle ainult paljajalu mööda nõgeseid käia. Nagu külades kombeks.
[08:22]
Ühesõnaga, ta kirjutas sellise raamatu. See on eestlastele väga hästi tuntud. Aga tõlkimisel… Aga see daam, Maarja Vaino, räägib just sellest raamatust seoses tänapäeva eluga. Tõlkes tõlgiti see kui „pošehoonlased“. See tähendab, kilplased on pošehoonlased. Ja tahes-tahtmata tekib igal inimesel, kes on lugenud minu poolt kalliks peetud Mihhail Jevgrafovitš Saltõkov-Štšedrinit, selline ähmane tunne, et jutt on igasugustest rumalustest ja absurdsustest, aga kuidagi mitte väga eestipäraselt. See on jälle väljastpoolt toodud, nagu tavaliselt, jälle on Venemaa süüdi.
Niisiis, pošehoonlased on samuti sellise tuimuse, täidesaatvuse eeskuju. Minu jaoks on Saltõkov-Štšedrini loomingu tipp tema „Ühe linna ajalugu“, kus on põhimõtteliselt midagi sarnast. Aga umbes 20 aastat pärast selle romaani kirjutamist pöördus ta tagasi. On pošehoonia jutud, on terve romaan, „Vanad ajad Pošehoonias“. Ja kuidagi sai sellest üldnimi. Seepärast kõlab see tõlkes kui „pošehoonlased“. See on mingi imelik koht, üldse mitte eestipärane nimi.
[10:16]
Ja ma ausalt öeldes ei tea. Artikli pealkiri on selline: „Tundub, et pošehoonlaste ajad on tagasi.“ Juba sellest pealkirjast tõmbab näo krimpsu. Õigem oleks ikkagi öelda „kilplased“. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas ta seal seda sõna hääldaks. Kuidas see on? See tähendab, ma olen kindel — ma ei kontrollinud —, ma olen 99,9% kindel, et ta kasutas sõna „kilplased“. Ja sellele „pošehoonlastele“ ärge tähelepanu pöörake. Jutt on sellisest eepilisest Eesti külast. Kusjuures väljamõeldud külast.
[11:08]
Niisiis, mida ütleb proua Vaino: „Pošehoonlaste maine oleme me laskemoonatehingu tõttu laias maailmas nüüd täiesti kindlasti omandanud.“ No mitte pošehoonlaste, vaid, ütlen veel kord, kilplaste. „Võib-olla on aeg sellest häbist õppust võtta? Harjumuspärane, mugav juhiste täitmine on toonud kaasa valusad tagajärjed.“
Edasi lugesin ma suu ammuli. See on olukord, mis valmistab meile teiega, Viktor, regulaarselt naudingut. See tähendab, kui ma oleksin ise hakanud seda rääkima, omamata, nii-öelda, seda dokumentaalset alust, oi, kes kõik meid poleks… Oleks kõik surnud koerad kokku korjanud ja meie kaela riputanud. Aga siin — no imeline. Aga nagu tavaliselt, on mõned asjad ütlemata jäetud.
Niisiis, ta tuletab igaks juhuks meelde, et pošehoonlane — kilplane, ütlen veel kord — tähendab eestlaste jaoks rumalat inimest, kes kõigepealt teeb ja siis mõtleb ning kellel seepärast midagi välja ei tule. Ja ilmselt meenusid need kilplased paljudele, kui nad kuulsid kaitseministeeriumi laskemoonatehingutest. Aga siis algas seal ju laviin. Seal algas ju tõeline laviin. See algas 70 miljonist. Seal oli isegi peamine küsimus: miks räägib India firma 59 miljonist, kui Eestis räägitakse 70-st? Ja kuhu kadusid need 11 miljonit, mis indialaste väitel nendeni ei jõudnud? No see kõik on alles ees. Sellest ajakirjanikud enam lahti ei lase, nii et varem või hiljem me saame teada.
[13:03]
Niisiis, omal ajal töötas Kreutzwald ümber sellised Saksa rahvajutud, nii-öelda tolle aja anekdoodid, eesmärgiga naeruvääristada eestlaste püüdlust jäljendada baltisakslasi. Neid, kes siin olid, mõisaid omasid, talupoegi nurgast nurka ajasid. Aga proua Vainole tundub, et kilplaste ajad on tagasi. Need on, tuletan meelde, rumalad inimesed, kes kõigepealt teevad, siis mõtlevad. Need, kes püüavad sakslasi jäljendada.
Kui ma sakslasi meenutan, on see alati mingis seoses Eestiga, eesti keelega. Vaadake, siin on selline seos. Soome — Finland. Soomlane. Vene — Venemaa. Venelane. Saks. Saks ei ole riigi nimi. Saks on härra. See on peremees. Ja sellest Saksamaa — härrade maa, peremeeste maa. Sakslane.
[14:40]
Kui ei usu, kuulake laulu, mis kõlab „Viimses reliikvias“. „Viimne reliikvia“. Hea film. Muide, kirjutas väga sellise… Ja Paul-Eerik Rummo kirjutas need sõnad. Suurepärased sõnad, suurepärased laulud, seal on imelised meloodiad. Ma ümisen neid tänini vahel. Kohe ütlen. „Mõisad põlevad, saksad surevad.“ See on mässav rahvas, kes läheb asja ajama. Ühesõnaga, järjekordset mõisa rüüstama ja sealjuures möirgab reipalt: „Mõisad põlevad, saksad surevad.“ See tähendab, kohe jõuame kohale ja teeme kõigiga arved klaariks. Ja see peremeeste jäljendamine on alateadlik, see on lihtsalt nendesse sõnadesse sisse kirjutatud.
Ja vaat proua Vaino küsib. Tundub, et nende kilplaste ajad on tagasi. Ja selle taga on seesama püüdlus härrasid jäljendada. See tähendab, sakslasi. Mille pärast omal ajal muretses Kreutzwald. Ainult mõis asub nüüd mitte Eestis, vaid Brüsselis.
Jah. Kui armas. Kui armas.
[16:10]
Mul on selline küsimus. See puudutab — no on selge, ta jätab välja venelased, tatarlased, valgevenelased, kõik. Jutt on eranditult eestlastest. Teda huvitab ainult Eesti ühiskond. Aga see on nii monoliitne, lausa 100%. Lausa kõik tahavad jäljendada. Lausa kõigile on see huvitav. Kõik on kõigega rahul. Need restoranipidajad, kes peavad oma kohad sulgema, need firmad, kes inimesi koondavad. Kord üks, kord teine asi juhtub — on selge, et Brüsseli käsul. Ja kas kõik on sellega rahul? Või kuidas?
No peamine on õppida parketil käima ja naeratades seltskondlikku vestlust pidama. Olla ühiskonda vastu võetud.
[17:02]
Siin meenutab ta, kuidas kunagi president Lennart Meri — no siin Merit ei mainita, aga see oli tema selline retooriline küsimus —, et kus on Eesti Nokia? Et soomlased leidsid endale kaubamärgi, mis… Vaadake, rootslastest pole midagi rääkidagi: Volvo, Ikea, Saab, Scania, mis iganes. Kus on Eesti Nokia? Mõned pakkusid isegi teatud lahendusi. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Sest…
Miks?
Sest selgub, et Eesti valitsuste kõik püüdlused, peamised püüdlused, olid juhinduda neist metoodilistest juhenditest, neist juhistest, mis tulevad Brüsselist. Ja tema ümberjutustuses tuleb välja nii: kui te tähelepanelikult kuulasite, olid kilplased alguses targad, kõigile vajalikud. Aga siis, kui nad otsustasid rumalaks muutuda, saigi sellest selline irooniline, satiiriline raamatuke. Aga enne seda, kui tuldi — see tähendab, me olime targad? Me teadsime täpselt, mida me teeme?
[18:32]
Vaat mäletate seda Euroopa Liiduga ühinemise referendumit? Aga mitu protsenti seal oligi? Natuke üle 50. Vaat mina näiteks sain täpselt aru, et kui te tahate iseseisvust — aga kõik tahtsid iseseisvust, tuletan meelde —, miks te siis teise kolhoosi ronite? Te rääkisite just kolhoosist väljaastumise õnnest ja sellest, et saada suveräänseks, iseseisvaks ja ise oma elu üle otsustada. Miks te uude ronite? Kui teile see ei meeldinud, miks te siia… Mis põhjusel te otsustasite, et kolhoos teisel pool jõge töötab teiste reeglite järgi? Nad kõik töötavad ühesuguste reeglite järgi.
See tähendab, see tees, et kunagi olime targad, ja kuidagi targad tegid äkki selle otsuse — te heitsite vabatahtlikult Brüsseli alla, olgu väikese enamusega. See on demokraatia. Demokraatia. No ja mis nüüd? Mis siis välja tuleb? Nüüd see meile ei meeldi. Seda pärast seda, kui oleme Brüsselist määratult raha välja imenud. Ju läksime sinna raha pärast. Mitte millegi muu pärast. Aga nüüd selgub, et see kõik paistab üsna halvasti.
[20:05]
See tähendab, plaan antakse ülevalt, aga allpool kulub kogu energia selle usinale täitmisele. Aga kellelt te tahate mingit vastupanu? Nendelt inimestelt, kes saavad aru, et kõige tulusamad kohad on Euroopa Komisjonis. Ja kes on valmis hinge müüma, et sinna sattuda. Olen korduvalt näiteid toonud. Ja vaat need inimesed oleksid pidanud Brüsselile vastu hakkama, et mingi järjekordne von der Leyen vaataks teile otsa ja ütleks: „Ei, ei, te meie meeskonda ei sobi.“
Seal tuleb pidevalt küürus seista ja korrata „kuku“ kaks korda… Kaks miljonit korda tuleb korrata, et sind sinna võetaks. Ja mõned võetakse. Mõnedel õnnestub sellest sõelast läbi minna. No ja mis siis? Vaat nende hulgast juhtivad poliitikud, kes näevad unes, kuidas sinna sattuda. Kõik. Kallas vanem, Kallas noorem, kõik, kes on seal mingites kontrollides, komisjonides, komiteedes — kes oleks pidanud vastu hakkama?
[21:34]
Juba vastupanu mõte tapab praegu kõik. Niipea kui Ungari hakkab oma huvidest rääkima, muutub ta kohe mingiks „fui, me ei taha temast midagi teada“. Juba need pidevad jutud. No Euroopa Liidus, kui me sinna minekus kokku leppisime, oli juttu, et kõik otsused võetakse vastu sajaprotsendilise häälteenamusega. Et saavutada midagi oma sellesama Orbáni taustal… Mäletate, kuidas kuulutatakse välja vaheaeg, ta läheb kohvi jooma, ja nad hääletavad selle aja jooksul, kasutades ära seda, et teda pole kohal. Ise ju kirjutasite sellele alla. Ise läksite selle peale.
[22:24]
„Milleks rääkida, — tsiteerin, — milleks rääkida sellest laskemoonatehingute valguses? Ju keegi väljastpoolt ei andnud vastavaid käske. Aga sellepärast, et siin ilmnes eriti hästi kurb tõsiasi. Kui tuli tegutseda iseseisvalt, ilma ülaltpoolt tulevate juhisteta, tekkisid probleemid, sest iseseisvalt mõtlema ja tegutsema pole harjutud.“
No ja mis siis? Meil on kõik suurepärane. See poleemiline… Vaat inimene tuli välja mingis seisundis, võib-olla mitte päris selles, võib-olla oli tuju halb, võib-olla on tõesti šokis sellest, kuidas sajad miljonid lähevad kuhugi ja kedagi ei huvita, kes sellest kasu lõikas. Aga tõepoolest, kui poleks riigikontrolli, ei teaks me sellest üldse midagi.
No ja vaat see… No ta võrdleb siin: on töövihik, kus on lüngad, ja sinna tuleb lihtsalt midagi sisse kirjutada. No jah, seda me oskame. Aga kui on vaja ise tekst kirjutada, siis kõik, siis enam midagi välja ei tule. Selleks teile tehisintellekt välja mõeldigi, et ta teie eest mõtleks. Võib-olla nii tuleb midagi välja? Kahtlen.
„Ja nüüd, — ütleb Vaino, — tunneme seda omal nahal nii rahalise kahju kui ka mainekahju näol. Tunneme kibedusega, et meie riik kaotab oma iseseisva väärtuse, andes end märkamatult tükkhaaval väljastpoolt tulevatele ettekirjutustele ja muutudes üha enam millekski alluva sarnaseks, keda saab käsutada.“
Aga kas on variante? Kas sellest on mingeid väljapääse?
[24:24]
Niipea kui te äkki hakkate arvama, et kõrval elavate inimestega võib käituda kuidas iganes… Aga neid inimesi, tuletan meelde, on harjumuspäraselt öeldud olevat 30%, nüüd juba kuskil 27–28%. Neil inimestel on samuti oma huvid, neil on oma plaanid, neil on oma maailmavaade, ja see ei ole kuidagi vastuolus Eesti omapära, iseseisvusega. Aga te otsustasite pidada neid millekski koduloomade sarnaseks. Te otsustate ise, kuidas nad peavad rääkima, mis keeles nad peavad omavahel suhtlema. Ma olin ju Riigikogus, kuulsin neid värdjaid, kui seal räägiti sellest, et selgub, on olukordi, kus kaks venelast peavad omavahel eesti keelt rääkima. Kuigi neil on palju lihtsam teha seda oma emakeeles. Ja tulemus tuleb palju kvaliteetsem.
Te otsustate ise, milliseid mälestusmärke meil tohib hoida ja milliseid mitte. Te otsustate ise, mis keeles peavad meie lapsed õppima. Aga mida te tahate? Kõigepealt harjutatakse ju kasside peal. „Mine harjuta“, nagu filmis „Operatsioon Ы“. „Mine harjuta kasside peal.“ Aga siis võetakse teid ette. Ja vaat teid võetigi ette. Ja võeti tõsiselt ette. Sellest tuleb rääkida, pisarad silmis. Aga see pole meie stiil.
[26:06]
Kogu see kibedus sellest, et see eliit on kuhugi kadunud, see võime teha tarku otsuseid, et igal pool juhtpositsioonidele — räägime avameelselt — imbuvad järk-järgult ja asuvad ametikohtadele avameelsed petised. Inimesed, kellele kellegi surnuks rääkimine on tühiasi. Mitu korda ma… ma juba… Need saated, kus esinevad noored spetsialistid ja räägivad näiteks lõimumisest — võib kõlada 20-minutiline monoloog, millest te üldse midagi aru ei saa, sest selles pole mingit mõtet.
Kui sa ei näe suure elanikkonnarühma — nimetame seda nii, venekeelse — võrdset osalemist ühiskonnaelus, siis pead sa harjuma sellega… Jah, te tõrjute nad eemale, te lõpetate nendega suhtlemise kui mingi ühiskondlikult olulise rühmaga. Aga tulemusena, kui te nad lõplikult maha murrate, võtate neilt nii kalmistu kui ka kooli, see tähendab nii mälestusmärgid kui ka võimaluse õpetada lapsi emakeeles, — tullakse teie järele. Siis tullakse teie järele.
[27:29]
Ja nutmine pole minu stiil. Naerame parem. Sest kui sa oled välja mõelnud mingi karistuse, võib see varem või hiljem sinu vastu pöörduda. On üks lugu härjast. Meister — muistne maailm — meister leiutas uue instrumendi. See on kas vasest või pronksist valatud härg, selle sisse pannakse inimene, tema alla süüdatakse tuli, ta hakkab loomulikult valust karjuma.
Tuntud hukkamisviis.
Jah, see on kohutav, see on õudne. Aga teie naudite neid karjeid. Sellel lool on lõpp, mida peaks meeles pidama igaüks, kes hakkab niimoodi esinema. Kui meister tõi selle kohalikule valitsejale — minu arvates oli see Babülon, kuskil seal, Pärsia —, näitas ja hakkas oma töö eest tasu ootama, sest noh, nüüd on lõunasöögid palju lõbusamad, kui samal ajal keegi härjas valust vingerdab, noh, elusalt praetakse, — siis prooviti seda härga meistri enda peal.
Ja varem või hiljem tuleb see kõik tagasi. Nagu lugu giljotiini leiutajaga. Ka tema peal praktiliselt kasutati seda.
Kindlasti?
Kui ma ei eksi, minu arvates jah.
Olgu, kontrollime pärast. Või loeme kommentaaridest. Ma ei mäleta, et doktor Guillotini…
Minu arvates ka teda… No olgu. Vaatame. No kõik tuleb tagasi.
[29:29]
Ma olen selline nõrgalt usklik inimene. Ja mul on raske ette kujutada… No ma olen agnostik. Kui tõestada ei saa, parem ärge alustage. Kummalisel kombel on elu mind harjutanud sellega — ma usun karmasse. Ma usun, et see tuleb teile tagasi. Ja see hea, mida te tegite, tuleb tagasi heal kujul. Ja see halb, mida te teete, tuleb samuti varem või hiljem tagasi.
Nii et parem seda mitte teha? Parem mitte pahandust teha?
Kõige selline, et… Mitu korda olen ma näinud, kuidas see tagasi tuleb. Kõige hullem on see, et mõnikord kantakse see laste peale üle. Paraku. Järgmiste põlvkondade peale. Ja tuua näiteid sellest, et inimene tegi pahandust üle pea ja kõik jäi tal karistamata, — ta ei pruugi seda isegi näha. Aga kui on olemas mingi teadmiste hulk, siis leidub alati see ahel, mis katkeb kurvalt, hirmsalt. Ja mulle tundub, et see hea ja kurja tasakaalustamine maailmas ei toimu meie tahte järgi.
[31:03]
Need jutud sellest, et ühiskond — no proua Vaino räägib alati eestlastest —, Eesti ühiskond muutub kuidagi kilplasteks. See ei muutu iseenesest. Kunagi võeti need tingimused vastu ja mindi neile rõõmuga, aga need inimesed — tuletan meelde, neid oli peaaegu pool —, kes hoiatasid, otsustati lihtsalt mitte kuulda. Siis määriti kõigile silmad kinni rahaga, mis Euroopa Liidust sisse kallati: vaadake, kui hea. Aga võlgu tuleb tagasi maksta.
Ja nüüd kõik need jutud: aga võtame Ukraina Euroopa Liitu, seal… Ja sosistavad üksteisele kõrva: Venemaa on NATO vastu, Euroopa Liidu vastu pole tal midagi. Muidugi pole. Te võtate Ukraina oma koosseisu ja pärast seda lakkate üldse Euroopa Liidust raha saamast, sest see kõik läheb sinna, kus seda rohkem vaja on. On teatud keskmine tase. Sellest tasemest kõrgemal maksad sina, sellest madalamal saad sina. Nõrkade riikide ühinemine Euroopa Liiduga eeldab, et rikkamad maksavad oma rikkuse eest, õiguse eest nende väikeste riikide üle valitseda. Bürokraatidele, ametnikele, juhtidele on see hea, sest see pole nende raha. Meile on see halb, sest see on meie raha, need on meie maksud. See on meie sotsiaalsüsteem, mis kannatab, meie haridussüsteem.
[32:50]
Proua Vaino lõpetab oma intervjuu nii: „Öeldakse ju, et kui kaua kummargil olla, siis pärast ei sirgu enam ka käsu peale.“ Mis peaks olema iga arvamusliidri sellise kriitilise sõnavõtu lõpus? Ma ootan, millega ta selle…
Optimismi noot.
„Loodame, et kõik pole nii halb. Võib-olla saab veel õppida ja hakata tegutsema peremehelikult, tehes pikaajalisi plaane Eesti huve arvestades.“
No peremehelikkusest räägime homme, järgmises saates. Natuke majandusest.
Aga kes seda tegema hakkab? Kas teil on kindlasti? Kas on kaadrit?
Just sellest. See on eraldi jutt. Räägime sellest homme. Kes sellega tegelema hakkab? Pärast seda, kui on välja juuritud need, kes teis mõtet äratasid.
[33:57]
Minu vana tees, mida ma ei väsi kordamast. Ühe aeruga paat, mis on surmkindlalt vasakusse või paremasse tulli pandud, ei sõida kuhugi, see tiirleb ringiratast. Iga arvamuse hävitamine, mis väljub teie orjaliku arusaama raamidest Euroopas toimuvast, on viinud selleni, et ideedel pole enam kuskil sündida.
Meenutage, kuidas hävitati igaüks, kes Savisaarega ühines. Mäletate seda lugu, kui rokkmuusik, endine punkar — no mida tal karta? —, kuidas tema nimi? Pjotr Volkonski või? — astus Keskerakonda, aga kolme päeva pärast hüppas sealt kiiresti välja, sest kõik langesid tema kallale. See tähendab, ei arutatud neid mõtteid, mis tol ajal olid sisse pandud. Praegu pole tsentristid isegi null, nad on negatiivne suurus. Juhtkonna tasandil on see intriigid, võimuvõitlus, ja kõik. Selle kaubamärgi taga pole enam midagi. Aga oli aeg, kui see partei sünnitas uusi ideid.
[35:15]
Praegu pole neil kusagilt tulla. Ka seal juuriti välja kõik, kes ametlikule joonele kas või veidi vastu rääkisid. Ja ei andnud neile võimalust ehitada oma tulevikku lootuses Euroopasse sõita. Aga see oli ju nii. Hävitati ükshaaval. Selle asemel et vaielda, argumenteeritult vaielda, noh, näiteks see raadiojaam, mille „Sputnik“… Teile ei meeldi see, mida nad räägivad? Debateerime. Tuleme stuudiosse, esindatud on eri vaadetega inimesed, räägime. Mis? Lihtsam osutus sulgeda, välja visata, ristida vaenlasteks ja kõik, kellel on sellega pistmist, maha teha? Nii on muidugi lihtsam.
[36:08]
Ainult saage aru, proua Vaino: lootust enam pole. „Loodame, et kõik pole nii halb.“ Just nii halb kõik ongi. Just nii. Aga nii on lihtsam sellist artiklit selliste mõtetega lõpetada. Nii on lihtsam lõpetada: loodame. Jah. „Seda tuleb teha enne, — viimane lause, — kui kilplaste kombel hiirekoera taga ajades…“ Sõna „pošehoonia“ ei meeldi mulle siin üldse. Sellel pole Eestiga mingit pistmist. See on Venemaa termin, mille võttis omal ajal kasutusele Saltõkov-Štšedrin. Kreutzwald kirjutas Kilplast. „Seda tuleb teha enne, kui kilplaste kombel hiirekoera taga ajades põleb kogu küla maha.“
Küla juba põleb. Küla juba põleb. Ja isegi eesootavatele valimistele pole erilisi lootusi, sest poliitikasse pole midagi uut ilmunud. Ja iga valik… No kui tuleb mingi minimaalne hulk — isegi inimesed on poliitikas pettunud, saavad aru, et midagi muuta ei suuda —, tuleb ikkagi mingi hulk, ja valimised toimuvad ikkagi. Ja ikkagi jätkub see, mida praegu tehakse. Ja ongi kõik. Sellised on lood.
[37:42]
Edasi, tagasi. Mingis muinasjutufilmis oli selline: tagaajamine edasi-tagasi lillade küülikute järel. Ei mäleta, mis muinasjutus see oli, aga lause jäi niimoodi meelde. Edasi-tagasi. Me liigume edasi, suutes seejuures tagurpidi taganeda. See on nagu Michael Jacksoni kuukõnd. Umbes nii näeb Eesti praegu välja. Tema edasiliikumine.
[38:13]
Mulle tundub, et mõnikord uudised, kui need sisaldavad mingeid analüütikuid, kord üht, kord teist, on isegi — noh, minule näiteks huvitavamad kui puht tehniliste küsimuste arutamine. Luban kommentaarid läbi lugeda ja vaadata teie hinnangut, kas see pakub huvi või mitte. No loomulikult on see eriline kaup Eesti elanikele, kes saavad aru, millest jutt, ilmselt täie 100%-ga. Aitäh tähelepanu eest. Kui kuulasite selle kohani, pange laik ja tulge homme jälle. Räägime sellest, kas meil on võimalusi.
Suur aitäh.
Head aega.
Soovime edu.
Translation to English from Russian
The blog author did not review the transcript or translations. Everything was generated automatically (using artificial intelligence) and added to the article without any further checks for accuracy or consistency with the original. If you intend to quote the blog author, please first verify the text against what was actually said in the original source (the video).
Duration 39 min
[00:00]
Good afternoon, we are glad to welcome everyone. As usual, with us in the studio is Mihhail Stalnuhhin.
Good day, friends. Let’s talk about literature. In order to approach the interview given by one of the opinion leaders in our landscape — that’s Maarja Vaino. She speaks regularly, she has a sharp tongue. In my view, there’s also Russophobia in abundance there. For me Russophobia is an unwillingness to listen at all to the voice of the people who live next to you. And in considerable numbers, at that.
But here she — I don’t remember where it was… ah, she spoke on Vikerraadio. Her talk was translated into Russian and printed. And before getting down to analysing it — and there are very interesting things there — we really need to make a small philological digression. Few people in Estonia don’t know who Friedrich Reinhold Kreutzwald is. As soon as you say that name, «Kalevipoeg» immediately rises up beside it in full height. I adore Kreutzwald.
But he’s become a dissident now.
Really? How come?
We talked about it, we have a programme on it.
You mean the fact that in his «Kalevipoeg» there’s something about the borders? About the tender wing of Russia there.
Yes, yes, yes, that’s what I mean. Which sheltered Estonia, and so on. And in the latest edition it was simply thrown out. Simply thrown out. Kreutzwald’s descendants, who are proud of their «Kalevipoeg», simply took the passage that talks about Russia and threw it out of the original. Well, of course — how can you slip this to immature minds, tell them it’s the greatest epic of all times and peoples, and at the same time — oops! — a person reads it. And it would be one thing if it were lost somewhere in the middle, at the end, where not every bird would fly, right? At the very beginning. They took it and threw it out.
When I talked about this, an inquisitive listener even gave me a book. An old edition of «Kalevipoeg», where all of this is there. But in modern books it isn’t. The text is no longer complete. So Kreutzwald has become a dissident. Not all of his work, it turns out, is allowed.
Hasn’t read it, but condemns it.
No. It hasn’t stood the test of time.
[03:11]
So. Until I became a student at the Tallinn Pedagogical Institute, I knew about Kreutzwald, in general, what everyone knows. Basically, the author, the compiler of the epic «Kalevipoeg». Well, but as part of the course «History of Estonian Literature» I also had to get acquainted with a work whose title I can’t even repeat by heart. If I remember correctly, there are 13 words in that title. It begins with the word «Kilplased». Comrade Kreutzwald invented this. That is, no such place as «Kilpla» exists in nature.
He took it in imitation of the German folk stories about the fools of the town of Schilda. The Germans have this in their folklore — a tale about some fierce, crazy fools who do everything wrong. So he took these stories and reworked them, just as he reworked «Kalevi» from, we know what. And he invented a place for them — well, he couldn’t settle them in Germany, after all — he invented Kilpla for them.
There, again as a kind of explanation: there was a time when the inhabitants of Kilpla were simply beacons of all knowledge, of science, that is, very clever people, and so everyone kept coming to them for advice. They were always being asked how to live, how to sow peas, and so on. And they decided: let’s pretend to be stupid. Well, such little fools. So that people would leave us alone. Otherwise some problems are starting in the economy of our village. And they began playing the fool. And gradually it became a way of life, and as a result, in general, that’s what they became.
[05:45]
There’s plenty there to read, and I’m a big admirer of Saltykov-Shchedrin, so somehow I treat the story of these Kilplased — it’s quite hard even to pronounce in Russian, isn’t it? — calmly, without anything. But some of the stories there are wonderful. For instance, the story of how they bought a cat and called it a mouse-dog. They bought it — and it all ends very sadly there, very sadly: the whole village burned down while they were chasing and trying to catch this mouse-dog, and so on. Or about how they sowed salt. Naturally, no new salt grew; nettles grew in abundance. Well, it happens. Or how they built a house without windows. And when they’d built it, it turned out it was dark inside and impossible to live in. And they began collecting sunlight in sacks and carrying it in.
[07:07]
Listen, if you read all this, it’s all a reflection of our life. This house without windows is our energy situation, when the powers that be are in such despair that they’re now seriously starting to fool us with plans to build a nuclear power plant. Have you forgotten — 15 years ago they said that this cable across the gulf, along the seabed, to Finland, was a magic wand, and after that we could close our power plants, which leave such a thermal footprint that it’s unbearable, and so on. And we’d sell the quotas. And live wonderfully on that. It turned out that’s not how it is.
This sowing of salt is a direct analogy with what’s happening in the economy. Decisions are made such that afterwards all that’s left is to walk barefoot through the nettles. As is the custom in villages.
[08:22]
In short, he wrote this kind of book. It is very well known to Estonians. But in translation… And this lady, Maarja Vaino, is talking precisely about this book in connection with modern life. In translation it was rendered as «Poshekhonians». That is, the Kilplased are the Poshekhonians. And willy-nilly, anyone who has read Mikhail Yevgrafovich Saltykov-Shchedrin, whom I love dearly, gets the vague feeling that it’s about all kinds of stupidities and absurdities, but somehow not very Estonian. It’s something brought in again, as usual — Russia is to blame again.
So, the Poshekhonians are also a model of such dullness and obedience. For me the summit of Saltykov-Shchedrin’s work is his «History of a Town», where in principle there’s something similar. But some 20 years after writing that novel he came back to it. There are the Poshekhonian stories, there’s a whole novel, «Old Years in Poshekhonye». And somehow it became a household name. That’s why in translation it sounds like «Poshekhonians». It’s some strange place, not an Estonian name at all.
[10:16]
And I honestly don’t know. The headline of the article is: «It seems that the times of the Poshekhonians have returned.» That headline alone makes you wince. It would be more correct after all to say «Kilplased». I can’t even imagine how she would pronounce that word there. How would that go? That is, I’m sure — I didn’t check — I’m 99.9% sure she used «Kilplased». And pay no attention to this «Poshekhonians». It’s about this epic Estonian village. An invented one, at that.
[11:08]
So, here is what Mrs Vaino says: «Thanks to the ammunition deal, we have now quite certainly acquired the reputation of Poshekhonians in the wider world.» Well, not Poshekhonians, but, I’ll say it again, Kilplased. «Maybe it’s time to learn the lessons from this disgrace? The habitual, convenient carrying-out of instructions has led to painful consequences.»
Further on I read with my mouth open. This is a situation that you and I, Viktor, regularly enjoy. That is, if I myself had started saying this, without, so to speak, this documentary basis, oh, what wouldn’t they have… They’d have collected all the dead dogs and hung them on us. And here — well, delightful. But, as usual, some things are left unsaid.
So, she reminds us, just in case, that a Poshekhonian — a Kilplane, I’ll say it again — means for Estonians a stupid person who first acts and then thinks, and who therefore gets nothing done. And probably many people remembered these Kilplased when they heard about the Ministry of Defence’s ammunition deals. And then an avalanche started there. A real avalanche started there. It began with 70 million. The main question there was even: why does the Indian company talk about 59 million when in Estonia they talk about 70? And where did those 11 million go, which, according to the Indians, never reached them? Well, that’s all still ahead. The journalists won’t let go of this now, so sooner or later we’ll find out.
[13:03]
So, in his time Kreutzwald reworked these German folk stories, you might say the jokes of that time, in order to ridicule the Estonians’ desire to imitate the Baltic Germans. Those who were here, owned the manors, drove the peasants from pillar to post. And Mrs Vaino feels that the times of the Kilplased have returned. These are, let me remind you, stupid people who first act and then think. Those who try to imitate the Germans.
When I think of the Germans, and it’s always connected somehow with Estonia, with the Estonian language. Look, here’s the connection. Soome — Finland. A Finn — soomlane. Vene — Rus, Russia. Venelane — a Russian. Saks. Saks is not the name of a country. Saks means a lord. A master. And hence Saksamaa — the land of lords, the land of masters. Sakslane — a German.
[14:40]
If you don’t believe me, listen to the song from «The Last Relic». «Viimne reliikvia». A good film. By the way, a very… And Paul-Eerik Rummo wrote these lyrics. Wonderful lyrics, wonderful songs, the melodies there are marvellous. I still sometimes start humming them. Let me say it. «Mõisad põlevad, saksad surevad.» That’s the rebellious people going out on a job. In short, to smash up yet another manor, and as they go they growl cheerfully: «The manors are burning, the masters are dying.» That is, we’ll get there now and deal with everyone. And this imitation of the masters — it’s subliminal, it’s simply built into these words.
And so Mrs Vaino asks the question. It seems the times of these Kilplased have returned. And behind it is the same desire to imitate the masters. That is, the Germans. Which is what Kreutzwald worried about in his time. Only the manor is now not in Estonia but in Brussels.
Yes. How delightful. How delightful.
[16:10]
I have a question. It concerns — well, it’s clear she excludes the Russians, Tatars, Belarusians, everyone. It’s only about Estonians. She cares only about Estonian society. And it’s so monolithic, a full 100%. Everyone just wants to imitate. Everyone’s just interested. Everyone’s happy with everything. These restaurateurs who have to close their establishments, these companies cutting staff. One thing after another happens — clearly on orders from Brussels. And is everyone happy with this? Or what?
Well, the main thing is to learn to walk on the parquet and keep up polite small talk with a smile. To be accepted in society.
[17:02]
Here she recalls how President Lennart Meri once — well, Meri isn’t mentioned here, but it was his rhetorical question — where is the Estonian Nokia? Meaning the Finns found themselves a brand that… Look, not to mention the Swedes: Volvo, Ikea, Saab, Scania, you name it. Where is the Estonian Nokia? Some even proposed certain solutions. But nothing came of it. Because…
Why?
Because, it turns out, all the aspirations of Estonian governments, the main aspirations, were to follow the guidelines, the instructions that come from Brussels. And in her rendering it comes out like this: if you listened carefully, the Kilplased were wise at first, everyone needed them. And then, when they decided to become stupid, that’s how this ironic, satirical book came about. But before, when people came — so we were clever? Did we know exactly what we were doing?
[18:32]
Remember the referendum on joining the European Union? And what percentage was it? A little over 50. I, for example, understood clearly that if you want independence — and everyone wanted independence, let me remind you — why are you climbing into another collective farm? You were just talking about the happiness of leaving the collective farm and becoming sovereign, independent, and running your own life. Why are you climbing into a new one? If you didn’t like that one, why are you coming here… What makes you think the collective farm on the other side of the river works by different rules? They all work by the same rules.
That is, this thesis that once we were clever, and somehow the clever ones suddenly made this decision — you lay down under Brussels voluntarily, even if by a slim majority. That’s democracy. Democracy. Well, and now what? What do we get? Now we don’t like it. This after we’ve sucked untold money out of Brussels. After all, we went there for the money. For nothing else. And now it turns out that it all looks rather bad.
[20:05]
That is, the plan is handed down from above, and below all the energy goes into diligently carrying it out. And from whom do you want any resistance? From those people who understand that the most lucrative jobs are in the European Commission. And who are ready to sell their souls to end up there. I’ve given examples many times. And these people were supposed to resist Brussels, so that some von der Leyen or other would look at you and say: «No, no, you’re not fit for our team.»
There you have to stand constantly hunched over and repeat «ku-ku» twice… You have to repeat it two million times to be taken on there. And some are taken. Some manage to get through this sieve. So what? Look at them, the leading politicians who dream day and night of ending up there. That’s all. Kallas senior, Kallas junior, everyone who’s on some audit bodies, commissions, committees — who was supposed to put up resistance?
[21:34]
The very thought of resistance now kills everyone. As soon as Hungary starts talking about its interests, it immediately becomes some kind of «ugh, we don’t want to know it». These constant conversations now. Well, in the European Union, when we agreed to go there, the talk was that all decisions are taken unanimously. To achieve something of your own against the background of that same Orbán… Remember how a break is announced, he goes out for a coffee, and meanwhile they vote, taking advantage of the fact that he’s not in his seat. We signed up to this ourselves. We went for it ourselves.
[22:24]
«Why talk,» — I quote — «why talk about this in the light of the ammunition deals? After all, no one from outside gave the corresponding orders. But because this particularly clearly revealed a sad fact. When we had to act independently, without instructions from above, problems arose, because we are not used to thinking and acting independently.»
Well, so what? Everything’s wonderful with us. This polemical… A person came out in some state, maybe not quite right, maybe in a bad mood, maybe really in shock at how hundreds of millions are going somewhere and no one is interested in who has profited from it. And indeed, if it weren’t for the National Audit Office, we wouldn’t know any of this at all.
Well, and this… Well, she compares it here: there’s a workbook with gaps, and you just have to put something in. Well, yes, we can do that. But when you have to write a text yourself, that’s it, nothing works out any more. So that’s why artificial intelligence was invented for you, to think for you. Maybe something will work out that way? I doubt it.
«And now,» says Vaino, «we feel this on our own skin, both as financial damage and as damage to our reputation. We feel with bitterness that our state is losing its independent value, imperceptibly, piece by piece, surrendering itself to instructions coming from outside, and increasingly turning into something like a subordinate who can be pushed around.»
And are there any options? Are there any options out of this?
[24:24]
As soon as you suddenly start thinking that the people living next to you can be pushed around however you like… And these people, let me remind you, are customarily said to be 30%, now somewhere around 27–28%. These people also have their own interests, they have their own plans, they have their own worldview, and it in no way contradicts the autonomy and independence of Estonia. But you decided to regard them as something like domestic animals. You will decide for them how to speak, in what language they should communicate with each other. After all, I was in the Riigikogu, I heard these freaks when they talked about how, it turns out, there are situations in which two Russians must speak Estonian to each other. Although it’s much easier for them to do it in their native language. And the result will be of much better quality.
You decide yourselves which monuments we may keep and which not. You decide yourselves in what language our children should study. And what do you expect? First they practise on cats. «Go practise,» as in «Operation Y». «Go practise on cats.» And then they’ll come for you. And now they’ve come for you. And they’ve come for you in earnest. This should be talked about with tears in one’s eyes. But that’s not our style.
[26:06]
All this bitterness that this elite has gone somewhere, this ability to take clever decisions, that everywhere at the top — let’s speak frankly — outright crooks are gradually creeping in and taking posts. People for whom talking anyone to death is a trifle. How many times have I… I already… These programmes where young specialists appear and talk about, for example, integration — there can be a monologue twenty minutes long from which you won’t understand anything at all, because there’s no meaning in it.
When you don’t see equal participation in public life by a large group of the population — let’s call it the Russian-speaking group — then you must get used to the fact that… Yes, you will reject them, you will stop dealing with them as a socially significant group. But as a result, when you finish them off completely, deprive them of the cemetery and the school, that is, both the monuments and the opportunity to teach their children in their native language — they will come for you. Then they will come for you.
[27:29]
And it’s not my style to cry. Let’s laugh instead. Because if you’ve invented some punishment, sooner or later it may turn against you. There’s a story about a bull. A master — in the ancient world — a master invented a new instrument. It’s a bull cast of copper or bronze; a person is placed inside it, a fire is lit under it, and naturally he starts screaming in pain.
A well-known execution.
Yes, it’s terrible, it’s a nightmare. And you enjoy these screams. This story has an ending that everyone who starts acting this way should remember. When the master brought it to the local ruler — I think it was Babylon, somewhere there, Persia — showed it and began waiting for a reward for his work, because, well, now dinners would be much merrier, with someone writhing in pain in the bull at the same time, well, being roasted alive — this bull was tested on the master himself.
And sooner or later it all comes back. Like the story of the inventor of the guillotine. They practically used it on him too.
Really?
If I’m not mistaken, I think so.
All right, we’ll check later. Or read it in the comments. I don’t remember Dr Guillotin…
I think he too… Well, all right. We’ll see. Well, everything comes back.
[29:29]
I’m a person who’s, well, weakly religious. And it’s hard for me to imagine… Well, I’m an agnostic. If it can’t be proven, better not to start. Strangely, life has taught me — I believe in karma. I believe that it comes back to you. And the good you’ve done will come back in a good form. And the bad you do will also come back sooner or later.
So it’s better not to do this? Better not to misbehave?
The most… How many times have I seen it come back. The worst thing is that sometimes it takes its toll on the children. Alas. On the next generations. And giving examples of how a person messed up sky-high and got away with all of it — he may not even live to see it. But if there’s a certain body of knowledge, there’s always this chain that breaks off sadly, terribly. And it seems to me that this balancing of good and evil in the world doesn’t happen by our will.
[31:03]
These conversations about society — well, Mrs Vaino always talks about Estonians — Estonian society somehow turning into Kilplased. It doesn’t turn into them by itself. These conditions were accepted at one time, and people went for them gladly, and those people — let me remind you, there were almost half of them — who warned against it were simply not heard. Then everyone’s eyes were smeared over with the money that poured in from the European Union: look how good it is. But debts have to be repaid.
And now all these conversations: let’s admit Ukraine into the European Union… And they whisper in each other’s ears: Russia is against NATO, it has nothing against the European Union. Of course it doesn’t. You admit Ukraine, and after that you’ll stop receiving money from the European Union altogether, because it will all go where it’s needed more. There’s a certain average level. Above that level you pay, below that level you receive. The accession of weak countries to the European Union means that the richer ones pay for their wealth, for the right to rule over these small countries. For bureaucrats, for officials, for leaders, it’s good, because it’s not their money. For us it’s bad, because it’s our money, it’s our taxes. It’s our social system that will suffer, our education system.
[32:50]
Mrs Vaino ends her interview like this: «They do say that if you stoop for a long time, you won’t straighten up afterwards even on command.» What should there be at the end of such a critical talk by any opinion leader? I’m waiting to see how she…
A note of optimism.
«Let’s hope that things aren’t that bad. Maybe it’s still possible to learn and to start acting like good stewards, making long-term plans that take Estonia’s interests into account.»
Well, about good stewardship — we’ll talk about that tomorrow, in the next programme. A bit about the economy.
And who will do it? Do you know for sure? Are there the people?
Exactly that. That’s a separate conversation. We’ll talk about it tomorrow. Who will do it? After they’ve driven out those who stirred thought in you.
[33:57]
My old thesis, which I never tire of repeating. A boat with one oar, fixed tight in the left or the right oarlock, won’t sail anywhere; it will go round in circles. This extermination of any opinion that goes beyond your slavish understanding of what’s happening in Europe has led to there being nowhere left for ideas to be born.
Remember how anyone who joined Savisaar was destroyed. Remember that story when a rock musician, a former punk — well, what does he have to fear? — what’s his name? Pyotr Volkonsky, or something? — joined the Centre Party, and three days later urgently jumped out of it, because everyone came down on him. That is, it wasn’t the ideas laid down back then that were discussed. Now the Centrists are not even zero, they’re a negative quantity. At the leadership level it’s intrigues, a struggle for power, and that’s it. There’s nothing more behind that brand. But there was a time when this party gave birth to new ideas.
[35:15]
Now there’s nowhere for them to come from. There too, they drove out everyone who contradicted the official line even a little. And who didn’t give them the chance to build their future with hopes of going to Europe. But it did happen. They were destroyed one after another. Instead of arguing, arguing with reasons — well, for example, the radio station that «Sputnik»… You don’t like what they say? Let’s debate. Let’s go into the studio, people of different views will be represented, let’s talk. What? It turned out simpler to close it, throw it out, brand them enemies and hound everyone connected with it? Of course, that’s simpler.
[36:08]
Only understand, Mrs Vaino: there is no hope any more. «Let’s hope that things aren’t that bad.» Things are exactly that bad. Exactly. But it’s easier to end an article with such thoughts that way. It’s easier to end: let’s hope. Yes. «This needs to be done before,» — the last sentence — «as in the Kilplased’ chase…» I don’t like the word «Poshekhonian» here at all. It has nothing to do with Estonia. It’s a Russian term introduced in his time by Saltykov-Shchedrin. Kreutzwald wrote about Kilpla. «To do this before, as in the Kilplased’ chase after the mouse-dog, the whole village burns down.»
The village is already burning. The village is already burning. And there aren’t even any particular hopes for the elections ahead, because nothing new has appeared in politics. And any choice… Well, if some minimal number of people come — even people disappointed in politics, who understand they can’t make a difference — some number will come all the same, and the elections will take place all the same. And what is being done now will continue all the same. That’s all. That’s how things are.
[37:42]
Forward, backward. In some fairy-tale film there was this: a chase forward and backward after lilac rabbits. I don’t remember which fairy tale it was, but the phrase stuck. Forward and backward. We move forward while managing to back up at the same time. It’s like Michael Jackson’s moonwalk. That’s roughly what Estonia looks like now. Its forward movement.
[38:13]
It seems to me that sometimes news, when it includes some analysts, now one, now another, is even — well, for me, for example, it’s more interesting than discussing purely technical questions. I promise to read the comments and see your assessment of whether this is of interest or not. Well, naturally, it’s a special product for residents of Estonia, who understand what it’s about, probably a full 100%. Thank you for your attention. If you’ve listened to this point, give us a like and come back again tomorrow. We’ll talk about whether we have a chance.
Thank you very much.
Goodbye.
Good luck.
Ваш комментарий будет первым